Aruandlus

Ühe vana postituse alla ilmus värske kommentaar. Enne kui hakkate hukka mõistma, et kuidas ma üldse tean, et mingi kaks aastat tagasi postitatud artikli all keegi suud paotas, siis see on nii seetõttu, et kui keegi kommenteerib üle kuu aja tagasi ilmunud postitust, siis tuleb mul selle kohta meil ja ma pean kommentaari kas heaks kiitma või spämmiks tituleerima. Nii ennastimetlev ma pole, et suudaks kõik 900 avaldatud postitust iga päev üle käia ja vaadata, kas keegi on seal all midagi komminud. Kommentaar kõlas järgnevalt: “Mul tekib automaatselt küsimus, et miks siis mindi abielu rikkuma? Ma ei taha uskuda, et see päris tühja koha pealt tuleb.”

No jah. Ma ei tea kas see teema enam trükimusta vääribki. Olen sellest ju nii palju juba kirjutanud ja iga kord endale tõestanud, et ma ei oska seda asja täiskasvanulikult lahata. Võiksin küll poliitiliselt korrektselt vastata, et “eks me mõlemad tegime vigu…” või “me olime abielludes väga noored ja mõlemal sarved alles maha jooksmata”, isegi “meie aeg sai lihtsalt otsa” oleks sobilik. Aga see kõik on jama! Ma ei mõtle tegelikult nii ja sellised vastused ei anna ka küsijale mingit selgust.

Küsijate meelest on sellisele küsimusele ainult üks aktsepteeritav selgitus. Seda selgitust usuvad nad isegi siis kui neile midagi muud tõestada. Nende meelest on ainuvõimalik vastus selline: “Lasin ennast pärast laste saamist käest ära, läksin paksuks, juukseid ei pesnud ja jalgu ei raseerinud, passisin hommikust õhtuni kodus ja vahtisin telekast Ladina-Ameerika seriaale. Kui mees pärast pikka ja kurnavat tööpäeva koju tuli, siis käratasin talle, et viigu prügiämber välja ja kui süüa tahab, siis panni peal on veel mõned põhjakõrbenud pelmeenid, mis lastest üle jäid. Õhtu jooksul saagisin väsimatult mehe närve, sest põrandaliistud olid koridoris kinnitamata, autol rehvid vahetamata ja et palk on tal nagunii liiga väike. Kui see vaene mees aga minu käest hellust tuli küsima, siis pöörasin selja, teatasin, et mul pea valutab ja lasin teki all mürtsu kõhutuult. Nii siis juhtuski, et mees, õnnetuke, kannatas, kuni lõpuks üks heatahtlik naabrinaine ta vastu hellust ilmutas ja talle oma südame ning põlved avas. The End.” Seda kõik usuvadki. See pidi ju nii olema.

Või kui mitte täpselt nii, siis vähemalt ühe asjaga ei ole võimalik mööda panna mees ei saanud kodus piisavalt seksi. Sellel tahaks ma natuke pikemalt peatuda. Et kui palju rõhku voodielule pannakse. Enne jätkamist, ma tahan toonitada, et minu meelest on intiimsus suhtes tohutult oluline. Ma ei kaaluks mitte mingil juhul suhet mehega, kes on aseksuaalne või kellel on sooritusraskusi, ma olen teadlik oma spetsiifilistest vajadustest. Ja siiski ma arvan, et seksi ülistamine on väljunud kontrolli alt. See ei lahenda kõiki probleeme. Ja ma ei tea kuidas teistel naistel seal on, aga minul ei ole jalge vahel Maagilist Portaali Nirvaanasse, Võlumetsa, Paradiisi Aeda või Jäneseurgu Imedemaale. Täiesti tavaline Harju keskmine tutt. Teeb seda, mida lubatud – suudab enda sisse ühe peenise ära peita ja üheksa kuud hiljem selle asemel ühe komplekteeritud inimese, koos varbaküünte ning kulmukarvadega, ilmale tuua. Mingeid muud võluvõimeid tal pole. Ma kontrollisin. Ei suuda ühtegi meest ennast armastama panna, liiderlikkust ravida ega isegi mitte kohvi keeta. Mingil põhjusel aga arvatakse, et just selles peitub põhjus, miks mehed oma naisi jätavad, et naine istus põlved risti ja “kätte andis” vaid soo jätkamise eesmärgil. Ja et kui ma ainult oleks vahel harva, kasvõi teki all ja pimedas, oma mehe väikemeest sinna võlut*ssu lähedusse lasknud, siis poleks ta mitte iialgi hakanud ihaldama teise naise lähedust. Teate mis ma selle peale vastan? Kui selles oleks põhjus olnud, siis ma oleks oma mehele petmise andestanud. Mõelnud, et “ah, libastus korra, mis sest ikka, ise pole ju ka abielunaise kohust täitnud ja püüame nüüd kuidagi sellest üle olla ning pere nimel koos edasi minna“. Sest täpselt nii suurema osa naisi ju mõtleb, kelle mehed naabrinaise kaissu ära eksivad. Ja mulgi soovitati nii mõelda. Miks blogilugeja siin endalt automaatselt ei küsi, et miks ma ei tahtnud petmist andestada?

Ma ei arvagi, et olin täiuslik abikaasa. Loomulikult ma tegin asju valesti. Ma tean ka seda põhjust, miks meie kooselu ei saanud jätkuda. Sest ma ei austanud oma abikaasat. Mehed vajavad seda. Neile pole oluline, et naine neid armastaks, aga lugu peab pidama. Ja seda ma ei teinud. Ma ei hakka ennast õigustama või selgitama, miks ma seda ei teinud, asi polnud niivõrd temas, kui minus. Ma olen väga nõudlik ja kriitiline. Olen enda suhtes ja eeldan parimat sooritust ka teistelt. See, et ma oma meest pidevalt taga utsitasin, saigi lõpuks määravaks. Ta ei jaksanud enam ja tal oli lihtsam leida keegi, kes imetleb teda sellisena nagu ta on, nõudmisi esitamata. Aga kas ma kahetsen seda? Ei. Sest ma ei eeldanud midagi sellist, mida ise ei teinud. See mees oligi äärmiselt võimekas ja suutlik, ainult mitte kuigi järjekindel ega ambitsioonikas. Ehk oleks ma pidanud teda tehtu eest rohkem tunnustama ja vaimustust ilmutama, ei tea. Ma tean seda, et minu süda on puhas. Ma hoolisin temast väga ja tegin kõik oma võimete kohaselt, et ta oleks õnnelik. Ainult austust ei suutnud väljendada nii, et ta rahule oleks jäänud.

Kõike seda ma kirjutan teeskluseta. Kahetsuseta olnu pärast. Ma ei vaeva enam ammu pead, et kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha, et suhe oleks püsima jäänud. Ma ei näe vajadust õigustustel ega põhjendustel. See ei tulene sellest, et ma ei sooviks suhte purunemise eest võtta osalist vastutust. Ma olen nii palju juba kahelnud ning süüd tundnud. Mõelnud, et kui ma oleks ainult seda või teist asja teisiti teinud, siis… Ojadena nutnud lause peale “piisab kui üks abielu nimel pingutab, et see õnnelik oleks“, sest äkki ma siis ikkagi ei pingutanud piisavalt. Kuidas ma siis kõigest sellest üle olen saanud? Sest see üks, kes võiks mulle seitset surmapattu ette heita, pole seda teinud. Mul on telefon täis sõnumeid temalt, milles ta mind ülistab ja ütleb, et ma olin talle suurepärane abikaasa, imeline ema tema lastele ja ta on uhke, et minuga abiellus ning kahetseb kibedalt, et mulle haiget tegi. Väga keeruline on selliste sõnumite valguses tunda süüd ja mõelda, et ehk ma siiski polnud piisavalt hea.

Miks siis mindi abielu rikkuma? Sageli me ei oska hinnata seda, mis meil on ja arvame, et mujal on parem. Ma arvan, et see ongi ehk kõige õigem vastus sellele küsimusele.

Sallimatusest

Viimasel ajal olen eriliselt teravalt hakanud tundma, et olen sallimatu. Mul hooti käivad need asjad. Möödund kevadel oli ka selline periood, kus mulle näis, et ma olen üks jube junn. Lahmin vasakule ja paremale. Mõistan hukka ja panen paika. Eriti just blogis. Kirjasõnas näib iga väljaütlemine kordades julmem. Äkki peaks hoopis vlogi peale üle minema?

Ma võiks nüüd pikalt-laialt selgitada ja põhjendada, kuidas ma kõiki inimesi arrrmastan ja kuivõrd ilusad ja head nad mu meelest on. Mõjun nii usutavalt või? No vaevalt. Pigem jätan just üleoleva ning ennastupitava mulje.

Kas ma siis tahan väita, et ma sallimatu pole? Ei, ei taha. Absoluutselt on asju, tegevusi ja suhtumist, mida ma ei tolereeri silmaotsaski. Nagu, halloo! ma viskasin omaenese liha ja vere kodust välja kui ta mulle vastu hakkas. Millest siin enam rääkida! Kui ma oleksin maksimaalselt leebeke, siis on üsna hea võimalus, et ma praegu teps mitte lahutatud poleks, sest ma ju mõistaks ning andestaks. Ja seda ma olen oma kõige lähedastemate vastu, mis siin veel võõrastest rääkida. No ei suuda mina jätta nina kirtsutamata, kui mõni padujoodik mu käest osaliselt joomata limpsipudelit endale taararahaks lunib. Jah, ma kardangi neid, kes on ilmselgelt mingi mõnuaine meelevallas ja hoian eemale. Isegi neisse suhtun teatud eelarvamusega, kes kuidagi oma elu järje peale ei saa. Olen näinud liiga palju õpitud abitust ja ma ei mõista seda ning mind häirib see*. Selliste inimestega ei ole mul mingit huvi lähemaid sõprussuhteid luua.

Samas, teisest rassist või orientatsiooniga inimeste vastu mul sallimatust pole. Ma ei hoia eemale aafriklastest, moslemitest ega homodest. Mul on olnud lähedasi kolleege ja tuttavaid, kelle elustiili või uskumusi ma ei jaga, aga kes on sellest hoolimata väga vinged inimesed, töökad, lahedad, hea huumorimeelega ja usaldusväärsed indiviidid. Ja keegi neist pole pidanud mulle tõestama, et on minu sõpruse väärilised. Ma võtangi igat inimest puhta lehena ja see mis sealt edasi tuleb see sõltub juba sellest kas me klapime või mitte.

Enda suhtes olen tajunud väga tugevat sallimatust. Olen üsna sageli pidanud tõestama, et olen vääriline. Põhjuseid mitte sallimiseks on palju. Kuna ma olen sellest nii palju juba kirjutanud, siis ma ei hakka seda siin tegema. Mida siis teha kui sind ei sallita ning see näib ebaõiglane? Kuna mina ei talu konflikte, siis ma ei tee mitte midagi. Ma pole isegi küsima läinud, et miks ma sulle ei meeldi. Kõigile ei peagi meeldima. Ja kui ma selle teadmisega leppisin, siis märkasin, et need kellele sa päriselt meeldid, neid on juba piisavalt suur hulk, et mitte tunda puudust neist, kellele sa nii väga ei meeldigi. Ja inimesed, kes hirmsasti tahavad kõigile meele järele olla, on sageli need, kes lõpuks mitte kellelegi ei meeldi.

*Ma ei viita siin inimestele, kes mingil põhjusel ei saagi endaga hakkama, kas pole vastavaid eeldusi harituse, tugisüsteemi või intelligentsi näol, vaid neist, kes on leidnud, et on mugavam käsi pikalt ees kellegi hea südamega inimese (rahakoti) seljas ratsutada.

Paneb kukalt kratsima

Ma mõtlen pidevalt, et kust tulevad igasugused “universaalsed tõed” ja väited, mida kõik siiralt usuvad? Noh, näiteks, et Eesti naine on maailma kõige kaunim. Sest, mina küll seda ilu tänavapildis ei näe. Jah, kui otsin hoolega, teate küll, luubi ja taskulambiga, siis on kenamaid, aga enamik on sellised, Harju keskmised.

Või siis, et “see asi pani mind küll kukalt kratsima”. Kes kratsib kukalt üldse? Ma mõtlen, kui see parasjagu juhuslikult ei sügele? Võib-olla on asi minu piiratud maailmavaates, aga mul küll ei meenu kedagi, kes oleks kunagi kukalt kratsinud, sest ta millegi üle imestab. Olen näinud kuidas suu vajub lahti. Mõnel lähevad silmamunad punni ja ähvardavad koljust välja vupsata ning kumbki mööda tänavasillutist ise suunda põrgata. Õhku ahmitakse või väljutatakse koos sülje ja selle sees olevate manustamata toidujäätmetega. Kulmud moodustavad erisuguseid geomeetrilisi kujundeid. Aga vot kukalt pole keegi veel siiani kratsinud. Ja ma tõesti tahaks näha kuidas see välja näeb. Palun, saatke mulle link kus keegi kratsib kukalt, kuna ta on millegi üle parasjagu üllatunud. Multikaid pole vaja saata, seal olen isegi näinud, ma mõtlen nagu päris inimesed, eks ole.

Igatahes, mul võtab kukalt kratsima selline suhtumine, et mehed, iseäranis just Eesti mehed, saavad 99% oma infost edastatud kolme väljendi abil: möh, meh ja köh. Ma tahaks neid mehi näha kohe. Sest minu tutvusringkonnas on just mehed need suurimad latatarad. Ja täiesti filtrita ka veel. Ma võin liialdamata väita, et ma tean oma meeskolleegide ja nende isikliku elu kohta rohkem intiimseid detaile kui niimõnegi sõbranna kohta. Loomulikult on võimalik, et asi on minus, et mina mõjun nendele meestele kes mu ümber tiirutavad nii, et nad kukuvad pidurdamatult infot edastama, aga ausalt, ma kahtlen selles sügavalt.

Lisaks kolleegidele on ka naabrimeestel selline komme. Ma tahan lihtsalt teada, et millest koosneb kommunaalarve, eks ole, mitte seda, mida sa hommikuks sõid, mis värvi püksid sa otsustasid jalga tõmmata, mitu minutit habet ajasid ja siis avastasid, et oled vahtu pükstele ajanud ning sul oli vaja need püksid, mis sa esialgu välja valisid ikkagi pessu panna ja hoopis need helesinised jalga tõmmata, mis sest et need natuke kortsus olid, sest sul läks möödunud nädalal naine lastega maale puhkama ja võttis triikraua kaasa. Ja siis sa läksid oma helesinistes pükstes, mis sobivad kenasti su türkiisikarva Croppi plätudega arvuti taha istuma, mängisid kakskümmend neli minutit World of Warcrafti ja nüüd ma tülitan sind selliste tähtsusetute küsimustega, nagu veearve.

Sama võib rääkida poegadest. Kui me koos oleme, siis nad kõik räägivad KOGU aeg, üle üksteise ja teineteisele sisse. Esitavad väiteid ja küsivad küsimusi. Ja kui ma siis vahel ka ühe sõna – enamasti kas “jah” või “ei” – suudan kuhugi sisse pressida, siis vaieldakse nelikümmend minutit selle üle, et millisele küsimusele/väitele ma nüüd oma kommentaari jätsin. Ärge saage valesti aru, ma armastan oma kutte Io otsa ja tagasi, aga see nende lõputu pläkutamine väsitab üsna kiiresti üsna ära.

Veel võiksin ma siia nimekirja lisada lapsepõlve mälestused, kuidas me vanaema juures saunaköögis sumedatel suveõhtutel koiduni istusime ja meeste lugusid kuulasime, aga selle kohta võiks mõni väita, et need naised olid meeste juureolekul seetõttu vait, et tulid ajast, kus naiste sõna ei maksnud midagi. Kuigi, noh, kui te oleksite mu vanaema tundund, siis teda küll sellised jaburused ei huvitanud. Vanaemal oli oma lugusid küll, aga neid ta rääkis vähe ja siis ka suure mangumise peale.

Niisiis – kust tuleb see ütlus, et mehed ei räägi ja naised on, noh, kanakari? Sest mina näen asju küll isemoodi.