Kaitstud: Asi pole sinus vaid minus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Sest ma olen naine

Ühe üürilisega läksid asjad veidikene teravaks. Tema arvas, et ta ei peaks meile maksma, sest ta ettevõttel ei lähe hästi ja meie arvasime seepeale, et siis pole tal vaja ka juurdepääsu üüripinnale. Noh, selline tavaline äri. Kui ta seda kuulis, siis leidis ta võimaluse oma arve ära maksta. Mõnus, kui inimesed leidlikust ilmutavad. Näitab, et prioriteetidega elus on kõik hästi.
Kui klient arved tasus ja meie talle uuesti uksed avasime, siis ta helistas. Oli hästi solvunud. Et mis õigusega, eks ole! Noh, me mainisime, et selle õigusega, mis ta meile ise lepingut allkirjastades lahkesti lubanud oli. Ei, aga meil on ju eriolukord! No nunnu. Ülemus vastas, et kuna on eriolukord, siis seda enam suhtume me sellistesse situatsioonidesse erilise ettevaatlikusega. Sellepeale küsis klient talt: “Kas see on sellepärast, et ma olen naine?” 
Möh!?! Kuidas see asjasse puutub? Meie poolest ole kasvõi laternapost, kokkulepitud lepingupunktid kehtivad kõigi kohta. 
Ei, see on tegelikult huvitav, kuidas mõni inimene on nii tundlik ja kujutab ette, et kogu maailm keerleb tema ümber. Ja kõik on kindlapeale tema suhtes vaenulikult meelestatud ja ihuvad vandenõusid. Mulle tundub, et selliseid inimesi on meie seas väga palju. Kes on endale midagi pähe võtnud, enda minakuvandi sellest loonud ja kujutavad ette, et kõik teised neid vastavale sellele hindavad. Noh, nagu mina oma tiblakompleksiga näiteks. Ma olen selles osas nii hellaks tehtud, et süüdistan teisi ka siis, kui nemad selle mõttegi peale pole tulnud. Kohe ajan rinna kummi, kaevan oma vanaema sünnitunnistuse põuetaskust päikse kätte, teatan, et ma pole iialgi ühtegi nelgiõit Pronkssõduri varvastele laotanud ja ma olen verepoolest ilmselt rohkem eestlane kui mõni Juhan Tamm, kelle memme saksa härrad suksutamas käisid. No ja teised on siis oma väliste sootunnuste tõttu samamoodi pidevalt ärevil. 
Huvitav, kas kõigil on selline salajane päästik, mida pahaaimamatud kaaskodanikud teadmatusest vinna tõmbavad? Või on see päästik neil pidevalt peos ja ootavad, et keegi ligi astuks, ja nad saaks siis kohe paugutama hakata? Näiteks põeb keegi oma suurte jalgade pärast ja siis sõber uurib põrandaplaadi vuugivahesid ning esimene arvab, et vaatab tema hiiglaslikke päkke. Hakkab kohe seletama, et ega tema pole süüdi ja tal juba viiendat põlve tervel suguseltsil hästi suured jalad. Sõber siis reageeribki, et möh? sest no, mida sa teed sellisega?
Lisaks tiblakompleksile on, või vähemalt alles hiljuti oli, mul ka paljulapselise üksikema kompleks. Jubedalt põdesin seda, et mul on rohkem kui kaks ja pool last. Hullupööra oli vaja tõestada, et ma pole teil mingi tüüpiline suurpere ema. Ainult, et kellele ja mida täpselt tõestada oli vaja? Kui ma üks kord rahulikult mõtlema hakkasin, siis ma ei tea tegelikult ühtegi “tüüpilist” paljulapselist pere või ema. Kõik keda ma isiklikult tunnen on väga edukad, majanduslikult pigem heal järjel, emad näevad suurepärased välja, käiakse tööl ja koolitustel, lapsed on puhtad ja kasitud. Kust tuleb üldse kuvand saamatust sotsiaalabist sõltuvast perest, või nagu ma ise ütlen “Kodutundematerjal”? No ja kui ma nii hakkasin mõtisklema, siis sain ma oma kompleksist lahti ka. Ja selle asemel sai võetud kohe järgmine. Sest kui sul pole kompleksi, siis kas sa oled üldse normaalne inimene? Ainult surnutel ja psühhopaatidel pole komplekse. Või kuidas?

Kuidas ma ükskord postitust ei kirjutanud

See on nüüd see postitus, mille ma lugejatele võlgu olen. Sest, noh, teate küll, mulle tuldi Audiga järele ja sellega oli ju vaja kelkida.
Ja kuna ma ei avaldanud, siis hakkasin mõtlema, et on mul üldse vaja seda kirjutada? Sest ega au see kirjutatu mulle ei tooks. Selles mõttes, et mitte au, nagu “au ja kuulsus”, vaid au, nagu ilusamaks ta poleks mind teinud. Suhteliselt inetu lugu oli. Mitte minust. Aga see, et ma teistest niisuguseid inetusi mõtlen ja veel kirja panen. Sest, kui sul midagi head pole öelda, siis ole parem vait, onju. Isegi piiblis on selline mõte, et kui loll on vait, siis teised arvavad, et ta on tark. Või siis minu puhul, kui ma vait olen, siis arvatakse, et ma vähemalt soe ja heasüdamlik.

Panen siia alla ühe nunnu pildi, et oma kurjust pehmendada


Fakt on see, et tegelikult ma olengi soe ja heasüdamlik. Enamasti. No kõva 80% ajast raudselt. Aga vahel olen ma nõrk. Inimlik. Kade. Pahas tujus. Näljane ja hormonaalne. Siis ma kukungi õelutsema. Mõtlen teiste kohta igasuguseid halbu, koledaid mõtteid. Arvan, et mul on õigus, sest ma muidu olen ju nii nunnu ja armas, et olen aegajalt selle porisemise ja mudaloopimise teise kapsaaeda justkui välja teeninud. 
Tegelikult ma tahtsin näidata teile kui täiega tubli ma üks päev olin ja töö juures lilli istutasin
Seekord joppas. Sain veel õigel ajal sabast kinni ja te ei peagi kunagi teada saama milline vastik õeluskott ma vahel olen.