Naiselikkusest

Ma korra juba kirjutasin selle postituse. Suvel. Aga kustutasin. Ei mäleta enam põhjust, ju siis ei olnud avaldamisküps.

Nagu te teate, siis ma teen natuke trenni. Jõutrenni nimelt. Pressin rinnalt, kükin, tõmban jõudu ja muud nipet-näpet. Ja kui ma kunagi arvasin, et selline äge trenn võiks ehk ka meessoole muljet avaldad, siis tänaseks päevaks tuleb tõdeda, et nii see paraku pole.

Ma ei taha seda öelda, sest see tundub alusetu ja diskrimineeriv, kuid näib, et mehed kardavad tugevaid naisi. Et on üks valdkond, kus mehed tunnevad end turvaliselt, kuhu naistel asja pole – neil on füüsilise jõu eelis. Ja kui siis mõni ikkagi vägisi tahab oma jalga ka sellest uksest sisse suruda, siis ütlevad nad, et see pole naiselik. Jah, armas lugeja, mulle on viimase aasta jooksul väga sageli öeldud, et ma pole naiselik. Ja seda on öelnud mehed, kellega olen suhelnud jõusaalis. Ma saaks kuidagi veel aru, kui mehed tänavalt ütleks seda, kes ise ei jaksa täispuhutud õhupalligi kilekotis autost trepikojani tassida. Aga ütlevad need, kes on minust tugevamad. Või ma ei teagi, võibolla ma olen suhtes tugevam, nad on lihtsalt suuremad kui mina ja sellepärast on raskused kaalukamad. Igatahes, mitte üks trennisemu ei imetle mind minu saavutuste pärast. Mitte üks.

Aga mis siin ikka. Ega ma seetõttu ju trenni tegemata ei jäta. Olen ise endale lubanud, et selles elus on mul siht 110 kilo jõutõmmet ära tõmmata ja olenemata sellest, et see mind automaatselt ebanaiselikuks teeb.

Antud hetkel on minu isiklik rekord 100 kilo. Sellega sain hakkama 11.12. Oli kohe hommikul selline tunne, et täna olen tugev. Otsisin kapi põhjast oma tõstevöö üles, sest paar nädalat varem olin oma viimase rekordi tõmmanud ning tundsin, et vajan seda lisatuge, mida vöö pakub. Kuigi ma arvan, et vöö on pigem emotsionaalne tugi, kui füüsiline.

Ladusin siis ilusti muudkui raskuseid peale. 95 + 2,5. Tõmbasin ja mõtlesin, et “ainult üks kord”. Siis veel 2,5 kilo ja sama, et “ainult üks kord”. Kui ma päris aus olen, siis ehk oleks veel jaksanud, aga ma ei hakanud proovima. Tõmmates läks selg korraks nõgusaks küll ja paar järgmist päeva tuikas, aga tegin ära. Lõpuni ei uskunud, et teen. Mitte jõu pärast. Ikka see aju tõrgub. See pole ju loogiline, nõustute? Et 55kilone sikutab maast sada kilo. On ju ebaloogiline? Ma arvan, et kui ma ei teaks palju kangil on, siis tõmbaks rohkemgi, aga pidevalt vasardab peas, et ma ei tohiks mingi valemi järgi seda suutma.

Nii et jah, videot ega pilti mul pole sellest, et kang ilusti õhus oli, aga pildi tegin pärast. Paraku peate mu sõnu uskuma, et ära tegin. Ehk saan üks kord ka selle video filmitud, eks siis jagan. See eputamine on mul ometi ääretult naiselik omadus, olgu raskustega kuidas on.

Deadlifters project – 05.04.- 31.12.2018

Nüüd siis annan aru, teile kes hinge kinni pidades seda kokkuvõtet olete oodanud, et kas amatöörkulturist saab nullvormist seitsme kuuga mingisuguseid tulemusi näidata? Kas enne murdub keha või vaim? Kas jätkub närvi see projekt lõpule viia? Ja kas sellest on midagi kaasa võtta või on see lihtsalt üks piinlik vahejuhtum, mis on parem äraunustada?

Esiteks pean ma ütlema, et ma ei kahetse, et selle asja ette võtsin. Põhjus selle alustamiseks oli vale ja saavutamatu, aga projekt ise oli fun. Ma sain palju teadlikumaks oma anatoomiast. Lisaks olin ma meeldivalt üllatunud, et ma ühe asjaga nii pikalt jaksan möllata ja seda ka võrdlemisi järjekindlalt. Väga äge oli näha, et ma olen ikkagi arenguvõimeline. Jõusaalis sai rohkem tutvusi sobitatud, kui varem. Ühesõnaga, mul oli väga tore.

Seda ei pea kartma, et matchoks kätte läheb. Ilmselgelt. Selleks peab ikka jõhkralt palju rohkem trenni tegema. Mina tegin keskmiselt kaks korda nädalas jõutõmmet.

Alustasin kahekümne kiloga ja liikusin väga tasakesi suuremate raskuste poole. Paar korda oli nn platoo, kus mu aju tõrkus. Jäin pikemalt mingi raskuse juurde pidama, sest ei julgenud. Esiteks oli 60 kilo. Sest siis juba tundsin, et te teete nalja või? Ma ise kaalun ju ainult 55! See on juba ebanormaalne, et ma nii palju tõstan! Miks ma peaksin veel üle selle tegema? Ja teine oli 80. Siis ma kartsin, et ma lähen katki. Naljata. Ma olin selles veendunud. See oli vist tõsiselt ka see hetk kus ma hakkasin üldse oma elu üle järele mõtlema, sest siis oli juba raudpolt kindlalt selge, et see esimene motivatsioon kogu projektil on mõttetu. See, kellele oli tarvis jõutõmbega muljet avaldada, oli igati väljendanud oma leigust. No ja lisaks, ma pole mingi atleet ja mis reaalset kasu ma saan, isegi kui see 110 ära tõmmata? Ja kui lisada selle hulka kuhjaga hirmu oma füüsilise heaolu pärast, noh, saate isegi aru. Aga siis ma tegin selle ka ära. Too päev, kui ma 80 kilo tõstsin, olin ma nii õnnelik, et tantsisin ümber kangi ja kilkasin suurest erutusest. Ausalt. Nii uhke pole ma sel sajandil enda üle veel olnud.

Mida ma sellest kogemusest veel õppisin, et on olemas kolm asja, mis mõjutavad suuresti seda, kui palju ma jaksan tõmmata. Esiteks – kuu. Ja ma ei räägi praegu sellest kuust, mis taevas tähitul ööl maa peale naeratab, vaid sellest kuust, mis antakse kaasa igale munasarjaomanikule. See kuu on paras tropp. Mitte ainult ei mõjuta ta tujusid, isusid ja kehakumerusi, vaid ka energiataset. Teie, mehed, kes arvate, et me valetame ja liialdame, kui ütleme, et need hormoonid, mida see meie kõigi isiklik kuu mõjutab, te olete mölakad. Siiralt. Ma olen alates kaheteistkümnendast eluaastast püüdnud “kontrollida” oma kuud ja see on olnud tulutu võitlus. Minu elukvaliteet paranes märgatavalt pärast seda, kui ma selle jura lõpetasin ja võtsin omaks tema kapriisid, selmet neid oma tahte järgi painutada. Ja ma teadsin juba eos, et kui ma tahan oma jõutõmbega vähegi edukas olla, siis ma pean oma eripäraga arvestama. Põhimõtteliselt novembriks olin ma välja arvestanud, millal on kõige õigem aeg, arvestades seda kuud, eks ole, raskust tõsta. See ei tähenda, et ma muul ajal poleks tõmmanud, see tähendas, et oma sooritust ületada, pidin ma kalendris näpuga järge ajama.

Teiseks – kuu. See teine kuu. See mis taevas särab. See mõjutab meid kõiki. Ka neid, kellel kõhuõõnsuses munasarjad puuduvad. Ja ärge hakake, et see pole nii. On. Mõni päev on kohe hea. Kohe hommikust alates. Ja teine – kõik läheb metsa. Ja seda ei saa kalendrist näpuga järge ajades ka kuidagi kindlaks teha. Sest mitte ainult kuu, vaid rõhk ja tuulesuund, kõik mõjutab enesetunnet. Nii, et need päevad, kui mu sisemine kuu ütles mulle JAH ja see teine ütles, et no way in hell, siis jäi ka sooritus kesiseks.

Kolmandaks – toitumine. See on lausa teadus. Millal süüa, mida süüa, kui palju süüa. See on üks paras nikerdamine. Ma võiksin sellest üksi vist juba nelikümmend lehekülge kirjutada, kuidas üks või teine amps mõjutab energiavoogu.

Niisiis, kuigi ma olen enda üle uhke ja ma olen palju õppinud. Lisaks on mul olnud tore. Aga seatud eesmärgini ma ei jõudnud.

Kolmekümne esimesel detsembril (sisemine kuu ei olnud parasjagu koostööaldis) magasin end korralikult välja, sõin keskmise hommikusöögi, jõin kohvi, ootasin paar tundi, läksin jõusaali, võtsin sisse ühe energiajoogi, tegin end soojaks ja asusin kangi kallale. Väärib märkimist, et sinnani oli minu maksimaalne sooritus 95 kilo, milleni jõudsin 21.11. Pärast seda oli juba 90ne juures keeruline. Seadsin kõik valmis, tegin kergema kangiga veel soojendust, panin vöö vööle ja läks lahti. Siin ta on. Minu parim sooritus möödunud aastal.

Jah, näen ise ka, et selg läks korraks kumeraks. Aga üle 95 ma ei tõstnud. Midagi jäi puudu. Kas füüsilist või vaimset jõudu, seda ei tea. Aga kui ma proovisin tõsta sada kilo, siis käis mul vasakust põlvest raks läbi ja ma ei julgenud jätkata.

Mis edasi? Jätkan, ma arvan. Tahaks ikkagi selle sadakümme kätte saada. Ja isegi kui teda ei tule, harjutus ise on väga efektiivne, kiire ja lõbus. Kõik lihasgrupid saavad koormuse. Ja eks see on omamoodi päris bad ass, kui sa õblukese naisena kangiga möllad.