Neljas doos

Selgus, et minu peavalu, mille üle ma siin kaeblesin, ei olnud siiski seksikas kasvaja, nagu ma lootnud olin, vaid lihtlabane Roona. Klassika – ma saan kõik popid asjad alles siis, kui need H&Mi odavmüüki jõuavad ja terve linn seda kannab. Tegin esmaspäeval kodus kiirtesti, sest ma olin terve päev kuidagi imelikus tujus olnud ja siis koju jõudes veel mingi täiesti lambi asja peale pool tundi nutta lahistanud, saades ise ka aru, et ma ju pole see emotsionaalne mömm, kellele tegelikult korda läheb see, et ta sai sünnipäevaks ainult neli õnnesoovi ja ei ühtegi lilleõit, et põhjus peab milleski muus olema. Ja oligi. Ma ju teadsin!

Esimene päev. Sümptomid: peavalu, kihelus kurgus, üleüldine meeleolulangus. Palavik 36,3 kraadi. Inimesed küsivad, et aga miks sa tegid testi, kui halb olla polnud? Ausalt, mul pole halli aimugi. Sama hästi oleks see võinud mul tegemata jääda ja ma oleks südamerahus edasi toimetanud.

Teine päev. Sümptomid: peavalu, kihelus kurgus. Palavik 35,9 kraadi. Kahtlustan, et kraadiklaasi patarei võib väsinud olla. Helistan perearstile ja saan saatekirja PCR testile. Käin õhtul testil. Kiidetakse, et tubli olen. 

Kolmas päev. Sümptomid: nohu. Palavik 35,5 kraadi. Testi tulemus positiivne. Automaatkõne palus perearstiga ühendust võtta. Helistasin circa 30 korda, keegi ei võtnud toru. Saatsin lõpuks küllalt emotsionaalse e-kirja, millele vastati, et Telial on tehnilised tõrked ja liinid maas, aga jäägu ma kümneks päevaks koju ja võtku palaviku vastu paratsetamooli. Njah, esiteks, kust ma selle palaviku saama peaks? Teiseks, paratsetamool ei mõika minu peal, ibumetiin, jah.

Neljas päev. Sümptomid: väsimus? Ei hakanud kraadiklaasiga isegi mässama, sest palavikutunnet polnud. Pea on paks. Tablett aitas. Nalgesin. Kurgus on justkui kihelus, aga mitte märkimisväärne. Tegin Selveri e-tellimuse ja üllatusin, sest kojuveo eest küsivad nad nüüd 4,90. No jah, mis siis ikka. Sõbranna saatis just paar päeva tagasi kuvatõmmise Maxima lao rottide väljaheidetest. Õnneks tal Selveri laost pilte polnud, muidu jääks puhta nälga. 

Viies päev. Mul on täiesti hea olla. Tuleb sõnum, et pean olema isolatsioonis, kuna test oli positiivne. Ahistan kõiki oma telefonikontakte ja instajälgijaid masspostitustega, sest igavus tapab. Õhtul tekib mu ninale ohatis. Isolatsioon tundub selle valguses päris hea.

Kuues päev. Ma ei viitsi enam koroonast, isolatsioonist ega muust sellega seonduvast blogisse kirjutada. Trenni tahaks. Õue. Autot pesema. Peas keerlevad igasugused painajalikud ideed selle kohta, et võiks raamatu kirjutada. Idee on ka. Peas on esimesed kolm peatükki valmis kirjutatud. Loomulikult on see mu peas geniaalne ja vaimustav. Ja samal ajal labane, nõme, igav, tüütu ja ebaoriginaalne. Kirjaniku tavapärased mõtted, nii tundub. 

Kust ma sain, ma ei tea siiani. Millal mul sümptomid tegelikult avaldusid, ma ka ei tea. Terve testi tegemisele eelneva nädalavahetuse olin selline õrnake ja nutune, äkki ma juba siis põdesin, aga ei teadnud? Palju ma sel viisil viirust edasi jõudsin levitada, sest ma käisin poes ja trennis ja chillisin sõbrannaga kohvikus ja võtsin kodus külalisi vastu, ma ka ju nüüd ei tea. Igatahes, kaks aastat ma teda taga ajasin, esialgu küll selleks, et immuunsust saada, hiljem oli mul juba vaktsiin tehtud, aga nüüd siis on täispakett, lisade ja boonustega. Ja taas, ma ei taha kõlada nagu vandenõuteoreetik, aga mida krdit! Ma olen kinni pidanud kõikidest reeglitest, kandnud maski, desonud, lasknud end pookida, hoidnud distantsi jne. Kui minu ainus lohutus on see, et “kui sa poleks vaktsineeritud, siis ilmselt oleksid haiglas või oleks sul palju raskemad nähud”, siis millegipärast ei lohuta kuigi palju. Mul on ainult üks küsimus – kui kaua see jama veel kestab?

Ühel päeval ma ta kätte saan!

Niisiis. Jätkame sellest kohast, kus ma sain teada, et mu laps on lähikontaktne. 

Nagu öeldud, siis hakkasin mul kohe igasugused sümptomid. Kipitus kurgus, nõrkus, peavalu. Hoidsin madalat profiili, trenni ei roninud. Väsimus oli julm. Magasin kogu aeg ja olin ikka läbi nagu eelmise hooaja trendid. 

Nädalavahetuseks olin ma ennast juba täiesti haigeks mõelnud. Palavikku mul jätkuvalt polnud, ikka minu tavaline 36,1. Jah, ma tean, et madalavõitu, aga kui mul vaatab kraadiklaasi pealt vastu 36,6, siis mina olen täiesti kutu ja palavikuga maas. Ma ju kogu aeg räägin teile, et ma olen imelik, see ei tohiks šokina tulla. Mul oli nõrkus, üsna pisut kurgus kriipis, ajas iiveldama ja kõht tegi äärmiselt kummalisi trikke. Külmavärinad olid ka. Ühesõnaga, ma olin kindel, et mul on ikkagi roona. Nädalavahetuse veetsin pidžaamas ja isegi ei põdenud selle pärast. Iga paari tunni tagant tegin jälle uinaku, sest kuigi ma lillegi ei liigutanud, siis tunne oli selline, nagu ma oleks ikka veel väikelaste ema, kes ei saa öösiti korralikult välja puhata. 

Esmaspäeval läksime koos Krahv von Kolmandaga testile. Ma helistasin oma perearstile ja palusin testi, kirjeldades ka sümptomeid. 

Teate, mul oli väga põnev. Ma ju põhimõtteliselt aasta aega olen lootnud, et ma saaks. Unistasin juba, kuidas ma kirjutan pikki ja tihkeid halapostitusi sellest kui igav mul isolatsioonis on ja kui mõttetu on elu kui kodust välja ei saa. 

Panime poisiga piduriided selga, kammisime juuksed kenasti kõrva taha ja läksime. Ma arvan, et pojal oli ka parem tunne, et ta ei pea üksi seda tsirkust tegema, vaid saame koos minna ja mind ka urgitsetakse. Läksime kohale ja pidime natuke järjekorras seisma. Kuni me oma korda ootasime, vaatasid parklas autojuhid meid altkulmu. Või vähemalt nii mulle tundus. Noh, et mingid leepratõbised. Igatahes, neiud olid väga toredad. Uurisid, et kas me oleme juba varem käinud ja imestasid väga, et me alles esimest korda. Koroonasüütud. Pea paluti taha kallutada, suu lahti teha ja ora aeti sisse. Kõditas ühelt poolt ninasõõrmes ja teiselt poolt. Vabandas, et ta pikalt teeb, sest muidu ei pruugi piisavalt lima kätte saada ja ma pean tagasi tulema. No väga hull ei olnud. Pigem kõdi, kui valus. Kuigi ega mõnus ka ei olnud. Poisil oli vist hullem, vähemalt ta kaebas rohkem. 

Tulime koju ja ma valmistusin korralikuks põdemiseks. Valasin vitamiinijoogi välja, lugesin raamatut, vaatasin seriaali ja saatsin kõigile sõpradele ning peikadele sõnumid, et hoidke nüüd pöialt, et mul ikka blogimaterjali tuleks. 

Õhtul tuli juba sõnum, et ma negatiivne. Ei no tõesti! Kuidas mul ikka ei vea? Ma juba olin haige, praktiliselt suremas. Kõht oli juba mitmendat päeva täiesti keerdus omadega. Miks mul ei võiks see roona juba ära olla? Miks? Kuidas see isegi võimalik on, kui meil on pool maailma selle ühe tõve käes põlvili ja ma saan hoopis mingi muu viiruse endale? Kust ma selle siis sain? Ja miks mulle seda teist kaasa ei antud? Nagu kaks ühe hinnaga või nii. Jäi veel viimane lootus, et kuna poisi testi tulemust veel ei saanud, siis äkki tal siiski on ja mul oli valenegatiivne. 

Poisi tulemust ma ei saanudki. Ma arvan, et kuna ta oli mul ka sama telefoninumbriga seotud, siis neil süsteem vaatas, et see juba sõnumi sai. Seega, tundub, et me mõlemad negatiivsed. Mis lohutas mind ainult seetõttu, et vähemalt polnud ma seda oma töökaaslastele edasi andnud nendel päevadel kui ma vapralt väsimusest ja iiveldusest hoolimata kontoris käisin.

Üks positiivne kõrvalnäht oli haigusel veel. Ma soovitaks kõigile neidudele, kes on nagu mina – kits mitme heinakuhja vahel, haigeks jääda või siis vähemalt simuleerida. Minul sai selle aja jooksul pilt palju selgemaks, et kellega tasub suhtlust jätkata ja kellega mitte. Kes on päriselt valmis raskel ajal toetama ja keda huvitab, et kuidas mu enesetunne on ja kas nad saavad mind kuidagi aidata. See on pikaajalise suhte arenemise seisukohast oluline info. Et mees on valmis ka mitte nii roosilistel aegadel sinu kõrvale jääma ja tal tekib instinkt sinu eest hoolt kanda. Seda mul otseselt polnud, et keegi oleks öelnud, et iiuu, rõve! Aga oli neid, kes mu haigust lihtsalt ignoreerisid. Ja ma saan aru, et kui sa oled alles paar nädalat kellegagi suhelnud, siis see ehk ongi normaalne, et soovitakse säilitada mingit salapära ja illusiooni sellest, et elu ongi alati imeline ja roosilõhnaline. Ja võibolla need mehed on tulevikus mõnele teisele naisele suureks toeks ja abiks. Aga minu jaoks need mehed jäid pigem sinna mängukanni hunnikusse, mitte tõsiseltvõetavate omasse. See pani omakorda mõtlema ka sellele, et kas ma ise oleks selle testi läbinud. Kuivõrd hoolitsev ma ise oleks, kui olukord oleks vastupidine?

Lähikontaktne

Krahv von Kolmas sai 2.02 teada, et ta on lähikontaktne. Istugu rõõmsalt kodus. 

Istus.

3.02 kell 11:34 sain mina Terviseameti robotilt kõne, milles mind teavitati, et mu hoolealune, täpsustamata kes neist 400 lapsest, eks ole, on kokku puutunud viirusekandjaga ja istugu kodus. Ülejäänus 399 last võivad oma normaalset elurütmi jätkata. Midagi rääkis seal veel, sümptomitest ja perearstist. 

Selle kõne peale hakkasid mul kohe sümptomid. Kurgus pakitses, ninas sügeles, pea valutas, palavik oli ka justkui maast leitud. 

Kell 11:38 saabus esimene e-kiri poja klassikaaslase emalt. Paanikas. Saatis kirja muidugi kõigile meililistis olevatele lapsevanematele.

Kell 11:46 sain Terviseametilt sõnumi. Inglisekeelse. Selleks ajaks olid nad täpsustanud lapse nime ka, vähemalt pool sellest. Kuttidel nimelt on kaheosalised nimed. Sidekriipsuta. Ei sisalda ikse ja igrekeid, aga natuke võõrapärased on siiski. 

Kell 11:52 sain Terviseametilt venekeelse sõnumi. Ma eeldan, et sisu oli sama mis telefonikõnes ja inglise keelses sõnumis. Seal oli kõik muidu kenasti kirillitsas kirjas, ainult et lapse nimi oli millegipärast ladina tähtedega. 

Kell 11:59 sain ma Terviseametilt maakeelse SMSi. Seal oli kirjas nõnda: “Eneseisolatsiooni alguspäev on 30.01.2021.” Poiss oli esmaspäeval distantsõppel ja teisipäeval käis koolis. 

Veel oli seal kirjas, et isolatsioon lõppeb 8.02 ja sel päeval on tal võimalik tasuta testile minna, pangu ma aga lahkesti aeg telefonitsi kirja. 

Kell 12:05 saabus teine e-kiri samalt vanemalt. Kõigile. Kus ta pikalt selgitab kuidas ta on mures ja ei saa juhistest täpselt aru ja miks need nii hilja saabuvad.

Kell 12:12 saabus veel ühe mureliku ja segaduses ema kiri. Te arvasite õigesti – kõigile lapsevanematele. Segaduses oli 2 vanemat 24st, aga seda kuidas nad on segaduses ja juhistest aru ei saa peavad ka ülejäänud 22 lugema.

Nii palju vastuseta küsimusi.