“Elu edetabelid”

“High Fidelity”

Nick Hornby

Tõlkinud Triin Tael

Toimetanud Kirsti Sinissaar

Kirjastus Varrak, 2001

248lk

“Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid – sõna otseses mõttes tuhandeid – laule murtud südametest ja äratõukamisest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu.”

***

Rob Fleming on kolmekümnekuue aastane mees, kes omab vinüülplaadikauplust, millel ei lähe kuigi hästi. Kui päris aus olla, siis ei lähe tal üldse elus kuigi hästi. Ta koostab edetabeleid parimatest muusikapaladest, parimatest filmidest, suurimatest südamevaludest. Kui ta viimane elukaaslane, Laura, ta maha jätab ja naabrimehega kokku kolib, on Rob nukker, aga ütleb, et see pole isegi kõige suurem südamevalu, top 5 hulka ei pääseks. Üks ühe haaval lahkab ta oma lahkuminekuid, nägemata enda rolli selles, tundes end ohvrina, kellele halvad asjad juhtuvad, kes mängib peaosa teiste inimeste eludes, aga mitte tingimata enda omas. 

Hornby karakterid on – kuidas nüüd viisakalt väljendada – luuserid. Nad on kõrge visiooni ja mõttelennuga, aga midagi jääb neis puudu, et oma unistused ellu viia. Kui midagi, siis pigem teevad nad kõik endast sõltuva selleks, et oma unistuste täitumist vältida. Mulle meeldib, kuidas autor oskab lahata inimeste mõttekäike, kuidas me ikkagi oleme emotsionaalsed olendid ja kuigi pealtnäha üks või teine asi, tegu või sõna, meist mööda ja üle libiseb, siis ei tähenda, et see bumerangina mõned päevad hiljem tagasi ei põrutaks ja elu talumatult ebamugavaks ei muudaks. Kuidas hirm mitte midagi teha on kergemini seeditav, kui hirm midagi teha ja põruda. Ja selle hirmuga suudab ju igaüks meist väiksemal või suuremal määral samastuda. See vast ongi Hornby fenomen. Ta kirjutab tavalistest inimestest, tavalistele inimestele, ilma üleliigse glamuuri ja tulevärgita, kirjutab soojalt ja läbi pehme huumori, mitte naerdes oma karakterite üle, vaid naerdes, eneseirooniliselt, nendega koos. 

***

“Vaadake, mis kõik võib meestel untsu minna. Kõigepealt probleem “mitte midagi ei juhtu” või probleem “liiga palju juhtub liiga kiiresti” või probleem “hale longuvajumine pärast paljutõotavat algust”; siis on veel probleem “suurus pole tähtis, välja arvatud minu puhul” või probleem “ma ei viinud teda tippu”… ja mille üle naistel on muretseda? Peotäis tselluliiti? Meil sama lugu. Kihvatus “huvitav, mis kohale ma tema edetabelis jään”? Samad sõnad.”

“Auhind õigesti elatud elu eest”

“Auhind õigesti elatud elu eest”

Triin Talk

Toimetanud Jana Kuremägi

Postimehe Kirjastus OÜ, 2022 

198lk

Sul on üks elu, aga võimalusi seda elada on kümneid ja sadu. Triin Talk on võtnud ette ja kirjutanud mõnest neist võimalusest. Kõik lood algavad sellega, et keskkool eliitkoolis on edukalt lõpetatud ja edasi on mindud kõrgharidust taotlema Kunsti Akadeemiasse. Algus sama, kulg erinev. Vähemalt näiliselt. Autor kirjeldab elu üksikemana, mugavuspagulasena, ametnikuna, eakahooldajana ja lastetu karjeristina. Erinevad kohustused, erinev sissetulek, erinev elukaaslane, erinev koht ühiskonnas. Naljakal kombel polnud ükski neist õnnelik ja rahulolev. Ikka tundus, et see, mida parasjagu pole, on see, mis õnnest puudu jääb. Ikka oli midagi halvasti, kusagilt pigistas ja kusagilt kärises. 

Teised lugejad on nimetanud seda satiiriliseks ja eneseirooniliseks looks tänapäeva Eesti noortest naistest. Jah, irooniline ja pilkav oli küll. Liigagi. Ja see viljatu, lõputu hala ning virisemine, hakkas mulle väga kiiresti vastu. Millegipärast joonistus silme ette anonüümne Perekooli kägu, kes käib ja ägiseb. Kes kritiseerib teisi, kes elavad temast teistsugust elu, ise ilmselt lõpuni rahul olemata enda isiklike valikutega. Jah, kui nii mõelda, siis eks keskmine inimene, keskmine eestlane, ongi mõru ja kibe. Maa külmas ja kärss teadagi mis. Ma ju tegin õiged valikud. Käisin ju koolis, sain ju häid hindeid, pidu ei pannud, poistega ei kaelustanud, ülikooli läksin, palgatööd tegin, marlimähkmeid pesin ja prügi sorteerisin. Miks mul ikka hea pole ja kus on mu lubatud auhind õigesti elatud elu eest. Eriti halb, kui keegi teine, keegi, kes on teinud kõiki valesid valikuid, näib elus hästi, paremini, hakkama saavat või vähemalt tundub ta omadega rahulolevam ja õnnelikum. Siis torkab eriliselt valusalt. 

Kui nii võtta, siis väga õigesti ja sisukalt kirjutatud. Hea mul sellest lugemisest ometi ei hakanud. Kurb ja nukker hakkas hoopis. 

“Paberloss”

“The Paper Palace”

Miranda Cowley Heller

Tõlkinud Karin Suursalu

Toimetanud Krista Nurm

Kirjastus Helios, 2022

384lk

“Kas minnalaskmine tähendab, et kaotad kõik, mis sul on, või tähendab see, et saad kõik, mida sul pole iial olnud?”

***

Eleanor on teinud midagi kohutavat. Ta on kõige julmemal, alatumal, riivatumal moel reetnud oma lähedasi. Ta on andunud kirele, mis tema sees on aastakümneid elanud ja väljapääsu otsinud. Lõpuks see juhtus. Ta rikkus abielu oma lapsepõlve sõbraga. Nüüd ootab see sõber, et Eleanor jätaks maha kõik, mille nimel on aastakümneid töötanud, oma abikaasa, oma lapsed ja valiks selle teise mehe. Mehe, keda ta on aastakümneid armastanud ja kes on armastanud teda.

Romaan jutustab ühe naise sisemist võitlust südame, kohusetunde, lojaalsuse ja isikliku õnne vahel. See võitlus kestab kakskümmend neli tundi. Ainult, et see lõhenemine on alanud juba palju varem. Viiskümmend aastat varem. Kahekümne nelja tunni sisse mahub kogu perekonna ajalugu. Lugu tugevatest, isepäistest armastavatest naistest. Nende meestest, nende armukestest, nende kallimatest, nende lastest, nende kassidest ja kokteiliklaasidest. See on lugu sellest, kuidas ühildada omavahel naiseks olemist ja emaks olemist. See lugu on armastusest. Sellisest armastusest, mis ei paista üldse armastuse moodi ja ka sellisest armastusest, mis paistab nagu armastus, aga pole seda üldse. Keegi pole ju üdini hea ja veatu, nii nagu pole keegi ka läbi ja lõhki kõlvatu ja õel.

Romaan sobis mulle hästi. Ta oli ühtaegu kerge ja õhuline, jättes lugejale ruumi lüngad täita. Ka rasked, valusad ja ahastavad osad toodi lugeja ette helgelt ja pehmelt. Selles oli nii palju magus-mõrkjat elus olemise ilu. Varajasi hommikuid, kus maailm alles magab, aga loodus juba ärkab, hommikukohvi sametist pehmust, jõhvmadratsi koredat turvalisust, järvevee kleepuvat raskust, rannaliiva kõrvetavat kuumust, sellist sundimatut kõrgklassi, mida oskavad luua ja nautida ainult hingelt rikkad. Selles raamatus esines kogu truuduse spekter, kõik selle varjundid. Lojaalsust oma pere vastu, ka siis kui sa neid kirglikult vihkasid, truudust sõprussuhete vastu, truuduserikkumist, mis ei olnudki lõpuks rikkumine, vaid omal moel lunastus. Eks viiskümmend aastat perekonna lugu ongi täis kõiki tundeid. Ka reetmist, hülgamist, kurje ja hingetukstegevaid sõnu ning pilke. Nagu ma ütlesin, armastus ei näe alati kuigi armastusväärne välja.

***

“On tegusid, mida kahetsetakse tõeliselt. Häda on selles, et seda ei tea enne, kui need on tehtud.”