Kuidas ma armastusele ruumi tegin

Kord kuulsin sellist mõtet, et meeleheide peletab. Et peaks esiteks oma elu joonde saama, leidma selle, mida armastad ja armastama ennast, küll siis armastus ka tuleb, sest see, mis on, see tõmbab ligi ja see, mida kõige rohkem kardame, sünnitab veelgi rohkem seda sama. 

Niisiis täitsin oma elu armastusega. Armastasin ennast, armastasin kohvi, armastasin oma kodu, armastasin sporti ja lugemist. Elu sai ääreni armastust täis. Jälle jama, teate. Kui kõik kohad on pilgeni täis, siis pole ju ruumi üle. Peale enam ei mahu. Ainsad, keda ma nüüd ligi meelitan, on need, kellel on midagi viga, midagi puudu ja kusagilt katki. Neil on seda minu ülevoolavat armastust hädasti vaja. Jama selles, et kui oled ise terveks saanud, siis katkised enam ei kõneta, siis tahaks enda kõrvale tervet. Siis tunnedki seda, et meeleheide peletab. Nokk, saba. Kinni. 

Heas koguses meeleheidet on niisiis kasulik. Natuke on vaja seda, et mingi vajadus oleks vajaka. On vaja probleeme, mida teised saaks lahendada. On vaja olla natuke katki. On vaja abi. Midagi karta. Ämblikke näiteks, või elektriarvet. On vaja, et keegi selja pealt puuke otsiks. Ja kratsiks. Selga. Või midagi. 

Aga ma olen arenguvõimeline. Probleemide lahendaja. Kogu aeg lahendan ühtesid ja samu probleeme. Aastaid juba. 

Hakkasin teadlikult ja süstemaatiliselt oma elus armastusele ruumi tegema. Füüsiliselt. Tegin kappi ruumi. Ja kummutisse. Vannitoas ühe kapipoole sain tühjaks. Mõtlen, et peaks sinna vist ühe hambaharja ja küünetangid ootama sättima. Või pole vaja latti nii kõrgele seada? Ehk on tulevane küünte ja hambutu? 

Vaatasin, et roosat on kodus palju. Kruusid, padjad, rätikud. Peaks natuke maskuliinsemat mudavärvi ja mereväesinist koju tooma. Siis armastus tunneb, et ta on oodatud, tal on mugav ja kodune. 

Vanade kallimate asjad kogusin kõik kokku. Mitu päeva kogusin. Olin täiesti ära unustanud kui palju nodi mul oli, muudkui tuli jälle üks ja teine asi meelde. Mingid kirjad, kingitused, pulmakleit, pulmaalbum, raamatud. Kõik-kõik kogusin kokku, andsin ära, viskasin minema ja viisin keldrisse. Kahest asjast oli kahju. Tilkus verd. Süda. Aga tegin ta kõvaks, pole vaja siin nostalgitseda. 

Siis tegin ruumi ajas. Hoidsin nädalakava hõredama. Olin niisama. Ilma plaanideta. Ilma kohustusteta. Istusin diivanil, paitasin kassi ja ootasin. Tasakesi. Kuulasin. Kas ta juba tuleb? Koputab uksele? Laulab akna all serenaadi? Armastus, noh. 

Hiljuti sain teada, et ma polegi kärsitu. Võin aastaid vaikselt oodata õiget aega, õiget inimest, õiget armastust. 

Kommentaaridele ei vasta. Kõik öeldud. 

“Armastuse 5 keelt. Kestva armastuse saladus”

“The 5 Love Languages. What Happens to Love After the Wedding?”

Gary Chapman

Tõlkinud Tiia Müller

Toimetanud Eve Võsu 

Kirjastus Pilgrim, 2018

176 lk

Esimest korda puutusin ma armastuse viie keelega kokku umbes aasta pärast lahkuminekut ja siis oli see minu jaoks ahaa-kogemus. Sain aru, miks meie suhe ei toiminud – me lihtsalt rääkisime erinevates keeltes ja kuigi mõlemad püüdsid väga oma armastust väljendada, siis teine ei saanud sellest aru. Mees rääkis mulle hommikust õhtuni sellest, kui väga ta mind armastab ja kui ilus ma olen, kuidas ta hindab seda, mida ma kodu heaks teen ja kui hea ema ma olen. Ja kuigi seda kõike oli tore kuulda, siis minu jaoks see polnud mingi armastus. Sõnad on soe aur, mis ei maksa midagi, see tuli ja haihtus, puff! Mina näitasin oma armastust tegudega. Ma ostsin koju mehe lemmikroogasid, tegin kohvi nii nagu temale meeldis, ma hoolitsesin selle eest, et tal oleksid alati olemas puhtad ja triigitud riided, ma nägin vaeva, et tal oleks maksimaalselt mugav ning hea. Vastu ootasin ma ainult seda, et ta tahaks minuga koos aega veeta. Minuga jalutamas käia, minuga õhtust süüa, viiks mind teatrisse. Aga teda see ei huvitanud. Nii me siis armastasime kumbki omal moel ja täiesti mööda. Mõlemad tundsid, et tema küll armastab, aga vastu ei saa midagi. Vastastikust solvumist oli nii palju kogunenud, et päästa polnud enam midagi. 

Raamatu autor toob välja lihtsa selgituse. Armumine lahtub kahe aastaga, kaovad roosad prillid ja väiksed veidrused, mis enne olid naljakad, hakkavad aina rohkem partneri juures häirima. Tundub, et armastus sai otsa. Ainult, et armastus ei ole tunne, vaid valik. Me saame valida, et armastame oma partnerit edasi ka siis, kui armumise tunne üle läheb. Ja et teadlikult ning süstemaatiliselt oma kaasat armastada, selleks peaks kindlaks tegema üksteise armastuse keele ning sellest oma kallimaga suhtlema, et ta tunneks enda armastatuna. 

Armastuse 5 keelt, kui lugejate seas on veel neid, kes pole kuulnud, on tunnustavad sõnadkvaliteetaegteenedkingitused ja füüsiline lähedus. Loomulikult on neil kõigil oluline roll edukas suhtes, ei saa vist ühtegi täielikult välistada. Aga ometi on meil kõigil 1 või 2 armastuse murret, mis meid kõige enam puudutab. Hiljuti üks kommentaator kirjutas väga õige mõtte minu meelest, et ideaalses suhtes on kõik need 5 keelt esindatud, aga kui üks jääb puudu, siis just see omandab korraga kõige suurema kaalu. Tundub loogiline, me ju ikka tunneme puudust sellest, mida meil pole ja vahel võib juhtuda, et see üks asi, mis puudu, varjutab kõike muud head meie elus ja tundub, et see üks asi ei luba meil olla õnnelik. 

Raamatust teadsin ma niisiis juba ammu, aga lugenud polnud. Mulle tundus mõttetu, sest mida ma ikka praegu loen, kui mul isegi suhet pole. Küll ma siis loen, kui ma mõne pahaaimamatu olen äratinistanud ja siis kukun muudkui tema armastuse keeles teda romantiseerima. Oma armastuse keelt ma tean niigi. Aga sõbranna väga kiitis, mitu korda soovitas mul seda lugeda, kui ma jälle ahastasin, et ma ei saa nendest meestest üldse aru. No ma siis lugesin. Pika hambaga.

Tugev vastumeelsus raamatu vastu tekkis mul raamatu 9. leheküljel. Tänusõna osas, kus autor kirjutab oma abikaasa kohta nii: “Kui kõik abielunaised armastaksid nii nagu tema, siis vaataksid mehed palju vähem teisi naisi.” Kõik, siit edasi suhtusin ma loetusse eelarvamusega ja otsisin tekstist kinnitust sellele. Nagu te teate – mida otsid, seda leiad. Et siis, sisuliselt ütleb autor, et kui mehed vaatavad oma naise kõrvalt teisi naisi, siis põhjus on selles, et nende meeste naised ei armasta oma mehi piisavalt hästi. Ühe lausega pani autor kogu vastutuse suhte õnnestumise eest naise õlgadele. Ülejäänud tekst loomulikult tõestas mulle seda. Põhiliselt olid tema klientideks naised ja ta andis neile nõu, kuidas armastust suhtes taaselustada. Mehed olid need, kes sellelt koore riisusid ja pärast halasid, et nad olid nii lollid, et oma naise vajadusi kuulda ei võtnud ja naisest ilma jäid. 

Raamatu ülesehitus ja stiil häirisid mind samuti. Lapsikud, naiivsed näited sellest kuidas armastust väljendada. Kui keegi, ka kõige siiramate ja ilusamate motiividega, läheneks mulle kirjeldatud viisil, siis mõjuks see vähemalt mulle eemaletõukavalt ja manipuleerivalt. Võimalik, et mingil tasandil häirisid mind ka rohked vihjed religioonile ja arhailisele peredünaamikale, kus mees on see, kes teenib raha ja naine istub kodus ja majandab. (Näiteks on seal ühe naise mõte oma abikaasa headest omadustest: “Mu mees on oma teenitud rahaga lahke ja ta lubab mul seda kasutada nii nagu ma seda heaks arvan”. Ma saan aru, et mul on siin isiklik trauma, aga “oma teenitud raha” (?), kui naine ei saanudki tööl käia ja mis mõttes “lubab”?

Seega, paraku minu jaoks oli vist vale aeg lugeda. Oluliselt palju uut infot ma ei saanud, ainus asi, mille puhul ma tundsin, et see oli huvitav nüanss, oli kvaliteetaja ja kvaliteetsuhtluse selgitamine. Miks ma ei oota seda, et suhtlus peab olema üksteise kiitmine, ülistamine ja üksteisega nõustumine, vaid see, et avatakse end sügavamalt, ilmutatakse oma varjatut külge, räägitakse südamest südamesse. Paraku on osad inimesed orienteeritud lahenduse leidmisele, mitte kaaslase kuulamisele. Niisiis täiesti arusaadav, miks mind riivab see, kui mind ei kuulata tegelikult, kui ma tahan heietada, vaid kukutakse kohe mu muresid lahendama. Ma ei vaja seda. Ma olen juba suur tüdruk ja 10 aastat omapäi tegutsenud, ma oskan oma probleeme ise lahendada, mul pole vaja, et keegi mind päästab. Mul on vaja, et keegi mind ära kuulab. 

Ultimaatum

Ma siin vahepeal vaatasin ära Netflixi sarja “Ultimaatum: abiellu minuga või kao mu elust”. Samad saatejuhid, mis “Armastus on pime” sarjal. Nii nagu pealkirjast juba järeldada võib on tegemist paaridega, kes on pikemat aega koos olnud ja kus üks osapool tahaks astuda järgmise sammu, aga teine pole veel valmis. Paarid tulid saatesse, tutvusid teiste osalejatega ja pidid nädala lõpuks ühe neist teistest siis endale ajutiseks kaasaks valima, kolm nädalat koos elama ja siis tagasi oma algse partneri juurde kolima ning tollega kolm nädalat koos olema. Idee oli selles, et nende 1+3 nädala jooksul näha, kas oma partner, see, kellega saatesse tuldi, on see õige või ehk mõni teistest osalejatest sobib ehk kaasaks rohkemgi. 

Ütleme nii, et väga põnev oli. Ja mul oli arvamusi ja tähelepanekuid ja mõtteid kohe esimesest osast alates. Aga ei olnud väga ette arvatav, kuigi see minu kõige esimene mõte sai siiski suuresti kinnitatud.

Minu esimene mõte saadet vaatama hakates oli see, et kui juba üks partneritest tunneb, et peab seadma ultimaatumi, siis võib sama hästi lihtsalt ära minna, sest mis head nahka sealt oodatakse? Kes tahab olla see teine pool, kes tunneb, et teda manipuleeriti tegema midagi, milleks ta sisemiselt valmis polnud? Isegi kui see ultimaatum vastu võetakse ja teine saab seda, mida tahtis – sõrmuse, beebi põlle alla, kokku kolimise – siis kuidas see hiljem elus välja mängib? Tekivad tülid ja siis teine mõtleb, et näed, ma ju algusest peale ei tahtnud seda suhet, aga sunniti ja nüüd on nii. Ka see, kes ultimaatumi seadis võib hiljem asju ümber hinnata. Hakata mõtlema, et tegelikult ta ei tahtnud mind, aga ma käisin peale ja ta tuli kaasa, aga kui ma poleks käinud, siis kas ta tegelikult oleks mind valinud? Igatahes, minu silmis on sellised ultimaatumid kohe märk sellest, et koos pole mõtet jätkata. Aga ma vist olengi see, kes pigem loobub varem, kui hiljem. 

Saate esimese nädala jooksul käisid osalejad kohtingutel teiste vallalistega ja otsisid neid, kellega koos nad võiks järgnevad kolm nädalat prooviabielus veeta. Osadel tuli see paremini välja, teistel mitte nii hästi. Mõni oli populaarsem, sest oskas suhelda ja end ülal pidada, aga oli ka paar sellist tegelast, kes olid nii ebameeldivad, et neid ilmselt keegi valinud polekski. Enamik paare oli jõudnud saatesse, kuna naine oli väsinud ootamast. Naine tahtis juba sõrmust sõrme ja lapsi. Aga oli ka paar, kus mees keeldus tegemast abieluettepanekut, kuna naine ei soovinud last ja last ei soovinud ta, sest mees oli kogu aeg tööga hõivatud ja lapse kasvatamine oleks suuresti naise õlgadele jäänud. Siis oli veel üks paar, kus mees oli see, kes naisele seadis ultimaatumi. Mees oli ammu valmis pere looma, aga naine polnud kindel, kas ta just selle mehega ja kohe nüüd tahab pereelu elama hakata. 

Nädala lõpuks istusid kõik osalejad ümber laua ja hakkasid siis ütlema, et kellega nad järgmised kolm nädalat koos veeta sooviks. Üks naine, minu jaoks kõige ebameeldivam tegelane, kes ei saanudki teiste meestega kontakti, hakkas nutma ja ütles, et tema ei tahagi kedagi teist kui oma meest. Selle peale tõusis mees püsti ja palus naise kätt. Mis oli muidugi šokk sellele naisele, kes kavatses kolm nädalat veeta selle mehega. Aga noh, saate iva ju oligi selles, et välja selgitada, kas oma partner on parim valik või leidub mõni parem match, ja kui keegi sai juba nädalaga aru, et vana on parem kui uus, siis mis seal ikka. Edasi läks kõik justkui plaani päraselt, osalejad valisid kaaslasi, kuni üks naine hakkas rääkima, et kellega tema tahaks olla ja tema esialgne partner, kes oli just mõni hetk varem üle laua ühele neiule sosistanud, et kavatseb tema valida, tõusis püsti ja tegi naisele abielu ettepaneku. Kõik teised olid loomulikult šokeeritud sellest, sest see oli see paar, kes ei suutnud laste saamise osas kokku leppida ja nüüd äkki oli mees valmis kõik oma lapse saamise plaanid aknast välja viskama, sest kartis, et kui naine läheb mingi teise mehega, siis saab aru, et tal on paremaid valikuid, kui see töönarkomaanist kontrollifriik. Mis mind üllatas, oli see, et naine abielu ettepaneku vastu võttis. Aga noh, ma saan aru. Kui sa oled ikkagi kaks + aastat koos olnud inimesega ja oodanud, et ta sinuga abielluda tahaks, siis löövad emotsioonid üle pea ja kõik muu näib selle kõrval tähtsusetu. Igatahes, läks siis seegi paar saatest koos oma originaalse partneriga. 

Kolmeks nädalaks kolisid kokku neli paari. Kolm neist valisid üksteist ja neljas olid nö paar, mis teistest üle jäi. Siin oli minu jaoks kõige huvitavam jälgida seda, et kui kiiresti tunded tekkisid täiesti võõra inimese vastu. Mis taaskord kinnitab minu teooriat, et armastus on sügavalt isiklik asi, mis teisest suhtepartnerist eriti ei sõltu. Et kui sa oled juba endale pähe võtnud, et sa tahad olla suhtes ja armunud, siis vahet väga pole, kes su kõrval on, nii kaua kui tema ka tahab olla suhtes ja armunud. Kui veel maailmavaated ja iseloomud klapivad ka, siis on eriti vahva. 

Kolm nädalat sai läbi ja koliti uuesti kokku partneriga, kellega saatesse tuldi ja kellele ultimaatum seati. Nii palju kui saatemeeskond otsustas nende paaride omavahelisi suhteid vaatajateni tuua, tundus mulle, et kõigi suhted olid uuesti kokku saades palju halvemad, kui saatesse tulles. Üks paar läkski juba enne seda kolme nädala lõppu laiali. Teiste paaride vahel oli ka kõvasti hõõrumisi. Ometi tegi kaks meest abielu ettepaneku ja üks paar sõlmis kohe ka abielu. See oli see paar, kus mees oli naisele teinud ultimaatumi ja naine polnud kindel, kas ta üldse veel tahabki tõsist suhet. Minu jaoks väga üllatav, sest minule tundus, et nad ei sobinud üldse. Aga mida ma ka tean. Üks paar, kes kohtusid saate jooksul ja veetsid kolm nädalat proovisuhtes, jäid ka saate lõpus kokku. 

Sarja viimane osa oli paaride taaskohtumine aasta pärast saate filmimise lõppu. Pakkuge nüüd, mitu neist paaridest veel aasta hiljem koos, saati siis abielus, olid? Jep, see üks, kes saates abiellusid. Nemad olid juba ka lapseootel. Kaks paari oli jätkuvalt kihlatud, aga ilma konkreetsete pulmaplaanideta. Üks paar, kes saate lõpus kihlus, olid lahus. See paar, kes saates moodustus, olid ka juba laiali läinud. Ja see paar, kes küll abielus ja sedapsi, istusid diivanil üksteisest nii kaugel, kui istuda kannatas. Ei mingit käest kinni hoidmist, ei mingit käeselja silitamist, ei mingit armunud pilke ega õrnusi. 

Huvitav oleks osalejaid uuesti 5 aasta pärast näha, sest ma päriselt mürki ei julge võtta, sest inimesed on etteaimamatud, aga üsna kindel olen siiski, et ei jää ükski neist paaridest pikkadeks aastateks kokku. 

Suhted on huvitavad. Ja mina, kes pole viimased 10 aastat juba korralikus suhtes olnud, olen muidugi kõige õigem analüüsija ja hinnangute andja teiste inimeste suhetele. Nii nagu lastetud teavad kõige paremini kuidas lapsi kasvatada. Teate ju küll.