Pee gee kolmteist

Saatsin Kärbse koos number kolmega kinno, Ämblikmehe uut filmi vaatama. Alla 12-aastasele mittesoovitatav. Ostsin piletid kuttidele ära ja algas nutt ning hala. Kärbse poolt. Tema nimelt saab järgmisel nädalal alles 11-aastaseks. Ja kuna ta on selline parajalt pabistav karakter, siis suutis ennast juba veenda selles, et kinno teda ei lubata. No jah.

Ausalt, koge see bisness nende vanusepiirangutega on minu jaoks mõnevõrra koomiline. Näiteks vaatasin hiljuti Netflixist filmi, mille vanusepiirang oli PG13. Süžee oli mugandus filmist “Before I Go to Sleep” (vanusepiirang R). Seda, et film oli täis loogikavigu ning halba näitlemist, ei hakka ma isegi välja tooma. Mis minu jaoks kõige kummalisem näis, oli asjaolu, et milleks üldse teha sellise stsenaariumiga filmi ja panna sellele nii tobe vanusepiirang? Järgneb spoiler: noor naine ärkab mälukaotusega haiglas, kus ta saab teada, et osales liiklusõnnetuses. Tema kõrval on armastav abikaasa, kelle olemasolust ta midagi ei tea. Mees hoolitseb naise eest nädalate kaupa (juba see on ebaloogiline, et kedagi Ameerikas nii kaua haiglas hoitakse, kui on ju teada, et sealne meditsiinisüsteem on üles ehitatud nii, et kõik need, kes vähegi ise hakkama saavad visatakse esimesel võimalusel haiglast välja, sest voodipäevade hind on lihtsalt ebareaalselt krõbe) ja lõpuks kirjutatakse naine välja. Mees viib ta eraldatud maamajja, mis on nende kodu. Seal viibides käitub mees kummaliselt ja väidab, et kõik naise pereliikmed ning sõbrad on kas pikal reisil või hiljuti surnud. Vaikselt hakkab naisele meenuma eelnev ja ta paljastab mehe valed. Esialgu püüab mees naist veenda, et neil on koos parem, aga muudab peagi meelt ning otsustab naise hoopis tappa, nii nagu ta on juba hukanud naise vanemad ja tegeliku abikaasa. Ühesõnaga, selline film. Et nagu laibad võivad vabalt vasakule ja paremale lennata, aga hoia sa selle eest, et kuskil paljast ihu vilksaks või keegi mõne karvasema sõna poetaks. Ajuvaba!

Lisaks teavitas Netflix mind, et “Suits” uus hooaeg on välja lastud. Kuna ma seda varem vaadanud olen ja see mulle ka peaaegu nagu meeldis, siis mõtlesin ka uued osad ära vaadata. No ja mida ma näen! Kui enne oli “Suits” vanusepiiranguga 16, siis nüüd on 13. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et eff sõna enam ei kasutata, selle asemel on lihtsalt f…., kui varem oli ikka effing see ja effing too. Noh, iseenesest on see sümpaatne, mulle selline mõttetu kirumine ei imponeeri nii ehk naa. Kabistamist on ka piinlikult vähe. No ja üldse kuidagi, meh on see asi. Vaatasin seitsmenda hooaja viis osa ära ja rohkem vist ei viitsigi. Intriig puudub. Dialoog on lapsik ja etteaimatav. Ainult ilusate inimeste ja väljapeetud outfitide pärast ei ole pointi oma aega kulutada.

Ma ei väida, et vanusepiiranguid pole vaja. Ikka on. Aga kas need tegelikult midagi näitavad? Näitavad ainult seda, mis on ühiskonnas aktsepteeritav ja mis mitte. Vägivald on OK, aga igasugune intiimsus on paha-paha. Ja kas see siis mõjutab midagi? Kui võrrelda näiteks Euroopa ja USA vanusepiiranguid, siis kuigi USA näib vähemalt väliselt taunivat igasugust moraalitust ja seksi, ja Euroopariigid suhtuvad sellesse tunduvalt leebemalt, siis reaalsus on see, et ega suure lombi taga vähem nahistamist, abieluväliseid suhteid ja teismeliste rasedusi pole, kui vanas maailmas. Vägivalda näib aga sealmaal siiski rohkem olevat kui meil. Ehk tuleks meelde tuletada vanade hipide sloganit: “Make love, not war“?

*Foto internetist

Kas Jumal armastab ameeriklasi rohkem kui teisi inimesi?

Pühas raamatus on kirjas mõte, et Jumal armastab neid, kes talle kuuletuvad ning õnnistab nende tegemisi, nii et nende ettevõtmisi saadab edu. Ilmselt ma väga ei eksi, kui nii mõnelgi lugejal kerkis kulm ja üks suunurk tõmbus põlglikuks irveks. Jah, meil siin on nii, et iga mees on oma saatuse sepp ning õnne valaja. Istuda ja oodata, et taevast mannat sülle kukub, pole meie stiil. Kõik mida inimene on saavutanud, on ta teinud oma käte ja jõuga. Nii meeldib meile mõelda.

Üle suure lahe on suhtumine asjadesse üldiselt teine. Jah, on ka sellist, ah elame vaatame suhtumist rohkem kui meil. Aga üleüldiselt näib, et hindamine asjade vastu on suurem. Ja mitte sellepärast, et ise oli vaja kõvasti tõmmelda, vaid kuna Jumal aitas, Jumal õnnistas. Ilmutatakse rohkem tänulikkust, kui meil. Tänulikkust väikeste asjade eest. Umbes nagu God helps those, who help themselves (miks mulle seda lauset kirjutades gangsterite filmid meenuvad?).


Kas keegi piiblit soovib osta? Väljapanek suvalises hilbupoes.

No ja seda, et ameeriklased on usklik rahvas, seda on tõesti iga nurga pealt näha. Mööda tänavaid jalutades on nii suurejoonelisemaid usuhooneid, kui tagasihoidlikke kioske, milles usutalitlusi läbi viiakse. Tulime jalutades ühel õhtul linnast ja mu õde ahmis valju häälega õhku sisse, kuna möödusime just ühest sellisest toakseset, kus nii umbes 20 inimest seisid püsti ja laulsid gospel laule. Teate, nii nagu me filmides ikka näinud oleme. Ilmselt see mõjuski uskumatult, me oleme ju harjunud, et filmides nähtut ei tohiks tõepähe võtta. Aga vot, mis puutub religiooni, siis seda on Ameerikas tõesti kõvasti.

Kõike nägime. Muslimeid, juute, hindusid, katoliiklasi, mormoone, protestante, luterlasi. Nägime nende kummardamiskodasid, usukuulutajaid ja kirjandust. Isegi otsimata nägime. Metroos, tänaval, pargis. Jah, usklik maa.

Nüüd, riskides, et ma kõlan ajupestult ja äärmuslikult, siis New Yorgis olles tundsime mõlemad õega, et mingi kõrgem võim meie teed juhtis. Nii turvaliselt, kui selles linnas, pole mina end mujal tundnud. Ma ei kartnud midagi ega kedagi. Kui me ka eksisime, siis meid aidati ja juhatati. Sageli isegi ilma küsimata. Tänaval inimesed astusid ligi ja nähes kaarti meie käes, küsisid ise, et kuhu me minna soovime ja näitasid õige teeotsa kätte. Iga meie käiku ja ettevõtmist saatis edu ja õnn. Kogesime omal nahal korduvalt, miks njuujorklased ütlevad, et see on linn, kus unistused täituvad, no matter how big or small.

Kõige selle valguses usun ma, et Ameerikas on Jumalasse uskumine palju lihtsam, kui meil siin. Nii, et kes tunneb, et tema usk hakkab hääbuma, minge paariks nädalaks suure lombi taha. Hingake sisse viirukite lõhna, vaadake otsa teile naeratavatele inimestele, kuulake ülistuslaule, istuge murul ja tõstke silmad taeva poole. Uskuge, tunnete end universumi suveräänile kohe lähemal.

Ma olen turist, ma ei ela siin

Hakkasin suure hurraaga kirjutama postitust sellest, mis mulle New Yorgis meeldis. Näiteks arhitektuur, sõbralikud inimesed ja odavate hindadega ostukeskused. Hirmus pikk postitus sai ja ma olin alles kolmanda punkti juures. Ja siis ma mõtlesin, et aga keda üldse huvitab, mis MULLE meeldis?

Klaas, metall ja kivi. Sellest vaatest ma ei jõudnud tüdineda.

Enne minemist kuulsin Ameerika ja iseäranis New Yorgi kohta tuttavatelt pigem negatiivset tagasisidet ja need vähesed ülistavad kommentaarid jätsid isiklikult mind külmaks. Nüüd ka, kui mult on küsitud, et kuidas mulle meeldis, siis igal ühel on oma mätas, mille otsast nad seda hindavad. Näiteks, et kas ma ikka Broadwayl käisin, aga pargis, muuseumis, Empire State hoones? See, kus ma tegelikult käisin ja mis mind vaimustas, enamikku ei huvita. Neil on oma mingi arvamus ja minult küsides ootavad nad sellele kinnitust. Isegi kui ma ütlen midagi, mis läheb nende arvamusega vastuollu (ei, metrooga liiklemine ei ole keeruline ega kallis) siis nad usuvad ikka seda, mida usuvad (ah, ju sa siis ei sõitnud sellega piisavalt, et aru saada, kui keeruline ja kallis see on).

Tervitused kõigile linnusõpradele.

Seega, otsustasin, et ei hakka pikalt heietama. On juba muljetatud sellest. Nii mina, kui teised inimesed. Lõpuks on ikkagi nii, et peab ise kogema.

Veidi rohelist ka.

Aga ühte asja ma siiski toonitan, sest see meeldis mulle Ameerikas olemise juures kõige rohkem. Ma olin seal täiega pikk! Nagu, ma tundsin ennast 180 sentimeetri pikkusena. Modellimõõtu. Päris tõsiselt. Kohalikud on seal üsnagi lühikesed. Koguni paljud mehed olid minuga sama pikad või isegi lühemad. See oli nii vägev! Olen ju oma kääbikukasvu juba teismeeast alates jubedalt põdenud. Selgus, et ma polegi tegelikult lühike, lihtsalt elan vales kohas.



Siin mul on madalad tossud jalas ja olen ikkagi täiesti täiskasvanud inimese mõõtu.
Nüüd saate aru,  miks ma nii õnnelik olen?
Ma paistan lausa hiiglaslik! And not in a bad way.