Karantiinipäevikud

Kuna keegi teine ei julge seda teemat puudutada, või pole ma nende vaprate otsa veel koperdanud, siis kirjutan ise. Inimestel pole häbi kirjutada sellest, kuidas nad lödipüksteks muutuvad, söövad lõpututes kogustes head ja paremat sisse, planeerivad kiiremas korras lahutust või hindavad oma vanemlikke kohustusi ümber. Aga sellest, et kodus passimine, kodukontor ja oma pereliikmete välja kannatamine kedagi jooma ajaks, sellest ei kirjutata.

Mina hakkasin jooma. Kui ma enne isolatsiooni praktiliselt ei joonud enam ja pidasin plaani üldse igaveseks alkoholist loobuda, siis koduseinte vahele lukustamine on seda muutnud. Ja päris kõvasti. Vähe on neid õhtuid, kus ma klaasikest ei võta. Sporti ma praegu nii palju ei tee, et käraka panemine seda segaks, varem oli just see põhiargument vägijoogist hoidumiseks. Ma ei pea hommikul vara ärkama ja kohe ilus olema, saan rahulikult pidžaamas oma töömeilidele vastata ja rahulikult toibuda. Pole harv ka see, kus ma juba kell kaks hakkan kella vaatama ja mõtlen, et kas praegu on liiga vara alustada ja peaks ikka ametliku tööpäeva lõpuni ootama, enne kui korgi pudelilt keeran.

Nii labane kui see ka ei tundu, aga mul lihtsalt pole põhjust mitte juua. Mitte, et ma isegi tahaks väga, aga väikses vines tundub see monotoonne letargia vähemalt kuidagimoodi talutav. Ja ma tean, et kui elu normaliseerub ning ma saan jälle spordisaali, siis lõppeb ka tipsutamine. Ma olen seda endale korduvalt tõestanud.

Ja kuigi teised vaikivad, siis ma tean, et ma pole üksi. Minusuguseid on veel. Kuna ma sellest kartmatult kirjutan, järelikult mul pole probleemi. Kui ma seda salgaksin ja salaja tinistaksin, siis peaksin ma mures olema.

Ma olen viisakas inimene, ei hakka pärima, kuidas teil selle joomisega on. Aga kui väike äratundmishetk oli, siis teadke – te pole üksi.

Nii pime, et isegi tuled ei kustu

Üks õhtu toodi mind trepikoja ette ja minu kõige ilusam mees ootas mind seal. Mingi kummalise tolmukihi all. Lubati küll lund, aga ainult külmetas ja see külm muutus tolmuks. Ei mina tea kuidas see loodus oma asju ajab. Igatahes, Volli oli tegelikult puhas. Võrdlemisi. Väljaarvatud siis see tolm.

Juhuslikult oli nii, et ma tol hetkel olin veel hiljuti manustatud jää, roosat värvi Schweppesi ja ühe laimiviilu hoolitseva helluse all, ning vastupandamatu soov oma siiramaid tundeid sellesamuse meesterahva vastu verbaalselt väljendada mattis mind koguni enda alla. Tol hetkel ei mõelnud ma üldse sellele, et ma kohe-kohe saan peaaegu nelikümmend ja et kui ma tolmu kapotil uuristan, siis jätab see ilmselt mikrokriimud värvi sisse. Sest, eks, see pagana laim pani mul katuse veits sõitma.

Mõni päev hiljem, kui laim oli organismist vehkat teinud, märkasid teised ka ümmargust südant ja nime Volly kapotil. Küsiti, et kes kirjutas? Noh, see veel puudus, et kellelgi nii palju nahaalsust oleks, et minu tiburullikesele midagi peale kraapida. Ise tegin, tuli tunnistada. Miks? Sest tahtsin. Milleks? Noh, ega ma tea, tuleb laimilt küsida. Kuidas siis nii, ise propageerid siin tervislikke eluviise, käid trennis ja piparkooke ei söö, ja nüüd siis laim. Jääga. Kuhu see kõlbab?

Vahel on lihtsalt nii, et vältimatult peab kogu maailmale teada andma, kui väga ma oma meest ühel tolmusel novembriõhtul armastan. Isegi kui seda teha törtsukese laimiviilu abiga.