Sabatiaasta

Tunnistan puhtsüdamlikult ja ilma igasuguse süümepiinata üles, et 2019. aasta läheb minu isiklikus kalendris kirja kui aasta, kus ma absoluutselt mitte midagi ei teinud. Irooniata. Mitte ühtegi tähelepanuväärset verstaposti ei ületanud. Oli selline rahulikult kulgemise aasta. Kui midagi, siis endaga sai kõvasti rahu sõlmitud. Mõned küsimused leidsid vastused, mõned probleemid lahendused.

Aga rahu endaga on suur asi. Nii suur, et sinna kõrvale veel midagi ära mahutada ongi juba liig. Rahu enesega, või siis nagu moodne on öelda “armastades iseennast”, on huvitav emotsioon. See eeldab kõvasti isekust. Enda vajaduste ning soovide esikohale seadmist. Ja see on meile raske. Meile eestlastele. Meile naistele. Meile usklikele.

Meie, eestlased, oleme harjunud kannatama. See on meil veres. Juba meie vanasõnad on sellised, mis igasugust enesehellitust taunivad. Seda, kuidas eestlased endale igasugu asju “muretsevad“, on lausa huumoriks kujunenud. Kõik peab tulema läbi suure valu ja vaeva ning kui see lõpuks on saavutatud, siis ei tohi seda nautida, vaid peab ikka hambad ristis vaikima ja edasi teenima. Pole siis mingi ime, et meil inimesed joovad ja enesetappe sooritavad.

Meie, naised, oleme harjunud virelema ning vinguma. On täiesti ennekuulmatu kui naine ütleb, et on rahul oma kehakaalu ja palganumbriga. Kui tal on tore mees või tublid lapsed. See pole normaalne! See pole naiselik! Kõige rohkem kriitikat naiste kohta ütlevadki teised naised. Ussitavad. Otse ja tagaselja.

Meile, usklikele, tuubitakse iganädalaselt pähe mantrat, et pööra ette teine põsk; ole rahul sellega, mis sul on; armasta ligimest rohkem kui iseennast. Ausalt, see isegi häirib mind kõige rohkem. See, et miski, mis peaks inimeste elu paremaks tegema, pööratakse selliseks, et see teeb rohkem viga kui miski muu.

Räägime korra kristluse rajajast ja analüüsime, et kas ta ikka oli selline mõttetu töllmokk ja pehmo, kellena inimesed teda endale ette kujutavad. No esiteks oli tegemist parimas eas mehega, kellel oli kõigi eelduste kohaselt väga hea füüsiline vorm, kuna ta töötas puusepana. Tol ajal nõudis puusepatöö märkimisväärset jõudu, kuna selle ameti juurde käis ka puude langetamine ja transportimine, ilma tänapäeval kättesaadava tehnikat, ilmselgelt. Evangeeliumid kirjeldavad kahte juhtumit, kus ta templist loomad ja kaubitsejad piitsaga välja ajas. Mingi mömm seda teinud poleks. Seda esiteks. Teiseks polnud ta ka suu peale kukkunud. Päris kenasti ütles vastastele, et nad on “rästikute sigitised”, “nende isa on Kurat”, “nad on nagu lubjatud hauad” ja muud selletaolist. Oma arvamuse ütles ta välja ka siis kui see talle populaarsust ei toonud. Jah, loomulikult oli ta ennastohverdav. Lõppeks tõi ta ju oma elu ohvriks kogu inimkonna eest. Aga kas see tähendas, et ta elu nautida ei osanud? Mkm. Ta võttis hea meelega vastu küllakutsed, kus pakuti head ja paremat. Käis vähemalt korra ka pulmapeol. Tema riided olid sellevõrra hea kvaliteediga, et nende pärast heideti liisku. Minu enda lemmiklugu sellest mehest on see, kui üks naine tuli ja tema jalgu hinnalise aroomiõliga võidis, ning kui teised seda naist karmilt kritiseerisid, et ta raha paremini ei kasutanud, siis Jeesus noomis neid ja ütles, et nad naise rahule jätaks, kuna ta on teinud oma parima ja seda ei võeta temalt ära. Suures plaanis näen mina asja nii, et see mees, Jeesus, Jumala poeg, oskas elu nautida ja see ei vähendanud kuidagi tema eesmärki elus. Miks siis valitseb usklike seas suhtumine, et igasugune enesearmastus on saatanast? Et me praegu peamegi kannatama potentsiaalse tulevase paradiisi ootuses? Minu meelest see pole tõeline kristlus. See on kristlusega manipuleerimine, et panna massid kuuletuma ja suud kinni hoidma. On täiesti arusaamatu, et kuidas üks käsk: “armasta oma ligimest, nagu iseennast” on pööratud äraspidiseks, ja õpetatakse armastama ligimest rohkem kui iseennast. Kuidas sa üldse oskad ligimest armastada, kui sa esiteks ennast ei armasta?

Ja selle enesearmastuse varjus, hiilis mu ellu ka üks teistmoodi tunne. Üle mitme aasta tundsin taas, et olen armunud. Hakkasin seda kahtlustama kevadel. Kerge see polnud. See, kelle vastu neid tundeid tundsin, ei teinud seda asja mulle lihtsaks. Ja eks ma ju ka usun, nagu me kõik, et kui armastus on ühepoolne, siis see pole päris. Siis on see kinnisidee. Valus oli ikka, aga teisiti, selline magus valu. Selle aasta sisse ometi see suur tunne mahtus ja selle üle on mul hea meel. See avas minu sees midagi, millest enne fantaseeridagi ei osanud.

Sel aastal õppisin ma veel, et mõned asjad on nii nagu nad on. Nad võivad tunduda ebaõiglased ja teha haiget, aga ma ei saa neid muuta. Nende pärast muretseda ja valu tunda on mõttetu. Ma olen jätnud need asjad Universumi hoolde. Juhtub see, mis juhtuma peab. Kes teab, ehk ühel päeval ma mõtlen, et hea, et nii läks. Mul pole ju asjadest praegu tervikpilti. Äkki ma pole selleks kogemuseks veel küps. Pean arenema, kasvama. Ma arvan küll, et olen juba piisavalt oodanud, kannatanud, pisaraid valanud ja väärin seda praegu, nüüd ja kohe. Aga tegelikult ma ju ei tea mis mind ees ootab.

Perekonna must lammas

Ema saatis mulle meeleheitliku sõnumi, öeldes, et tema õde ja tolle pere kõik koos rõõmsalt loevad mu blogi ja siis irvitavad meie üle. Et tema pole nimelt teatud asju edasi rääkinud, kuna ei soovi sellist alandust tädi poolt. Ei, noh, mis ma oskan öelda. Mul on ainult hea meel, et ma inimeste meelt suudan lahutada. Ise ma täpselt aru ei saa, mille üle siin niiväga irvitada on, aga ju ma siis olen selle koha pealt veidi lihtsake. Ema ise mu blogi ei loe. Ja parem ongi.

Üldiselt on nii, et ega ma ju ei kontrolli seda, kes siin lugemas käivad. Ammugi seda, mida nad siit välja soovivad lugeda. Aga sellest olen ma juba nii palju kirjutanud, et enam ei viitsi. Emale vastasin ma ka, et viimati kui ma passi vaatasin, siis jäi mulle mulje, et ma täitsa täiskasvanud inimene juba ja mulle tundub, et oma blogis võin ma kirjutada täpselt seda, mida heaks arvan. No ja kirjutangi enda elust. Kuna ma juhuslikult huntide seas üles pole kasvanud ja praegu ka üksikul saarel ei resideeru, siis parkaku on nii, et minu elus mängivad suurt rolli ka teised inimesed. Muuhulgas ka sugulased.

Nagu näete, ma olen terve elu rebel onud. Siin vast nii nelja-viiene. 

Mul on kahju, kui osadele ei meeldi asjad, millest ma kirjutan. Nad tunnevad, et see kuidagi riivab neid. Et milleks musta pesu avalikult pesta. Neil on tuline õigus nii tunda. Samamoodi nagu minul on õigus oma elust kirjutada nii nagu mina seda tunnetanud olen. Mõistan, et osad teemad ongi valusad ja ehk oleks viisakam neid isekeskis arutada. Sellega on nii, et ega me siis omavahel ka neid asju arutatud ei saa. Keegi solvub, hakkab nutma, prõmmib ustega ja lõpuks on hinges veel suurem äng. Ja on meil siis nii must see pesu, et seda üldse ei kannata avalikkuse ette tuua või? Midagi nii erilist pole ju juhtunud. Tavaline teine Eesti, kogu oma eheduses. Meil on isegi hästi läinud ja mingeid orgiaid, intseste, mõrvu, rahapesu, narkoäri või muud taolist pole olnud. Mida siin üldse tõmmelda? Ja kõik need hirmsad ja räpased saladused, millest ma julgen kirjutada, need olid siis tegelikult kõigi eest hästi varjatud enne mu blogi või? Lubage naerda!

See, et sugulased tagaselja käivad blogi lugemas, isekeskis seda arutavad ja naeruvääristavad, noh, see on muidugi teisel tasemel madal. Aga ega ma sealt Lõuna-Eestist paremat käitumist oodata ka ei oskaks. Kui ma oleksin südamest õel inimene, siis võiks ju ka nende musta pesu siin ilmarahvale laiali laotada ja reaktsiooni oodata. Aga noh, jõuab selle kiire asjaga…

Viimastel nädalatel olen ma jupikaupa oma elulugu kirja pannud. Nii nagu Karl Ove Knausgård seda tegi. Kuna mul rahaliselt veits piiratud see võimalus, siis sugulaste eest Rootsi ma vast põgeneda ei saa, kuigi kiusatus on. Ise vaatan, et polegi see elu nii hull olnud. Aga seda kuidas teised seda loevad, noh, selle eest ma pead anda ei tea. Nad said “Minu Hiiumaa” peale ka hirmsasti vihaseks, kuigi ma siiani päris täpselt aru ei saa, et mis neid häiris. Ja kirjutades endast, kas mul tuleb üldse arvestada nende teistega? Kui ma kirjutan asjadest nii nagu need olid või vähemalt nii nagu mina neid mäletan. Kas ma peaksin ennast nende mälestuste või tunnete pärast halvasti tundma? Kas mul on selleks moraalne kohustus?

Toon näite. Ärge nüüd keegi palun arvake, et see põhineb meie suguseltsile, aga eks selliseid lugusid aegajalt avalikkuse ette ikka lekib. Ütleme, et väikest tüdrukut kasutab ära tema vanaisa. Teavad sellest nii vanaema, ema, isa kui mõni lähikondlane veel. Asjale pannakse piir ja korrakaitse organiteni see ei jõua. Hiljem, kui tüdruk on saanud täiskasvanuks, otsustab tema selle teema avalikkuse ette tuua. Kas ta peaks end seetõttu halvasti tundma, et otsib endale õigust ja karistust inimesele, kes tema elu rikkus? Isegi kui sellest saavad riivatud ka need teised sugulased, kes omal ajal ei osanud tüdrukut kaitsta ega talle turvalisust tagada?

Nagu mainisin, minu lugu pole kaugeltki nii värvikas, aga põhimõte on sama. Kui te, kallid sugulased, toimuvat kõrvalt nägite ja ei sekkunud, siis olete ise sama palju süüdi kui see kes liiga tegi. See, et teile nüüd ei meeldi vanade teemade tõstatamine, noh, mis ma oskan öelda, sucks for you!

Memorabilia

Aegajalt leian ma kodust üles karbid täis meenutusi möödunud aegadest. Mul on seal kirjakesi, kuivatatud roosiõisi, fotosid ja muud. Hiljuti leidsin ühe sellise karbi, mis oli täis Nipernaadiga seotud mälestusesemeid. Tükk aega vaatasin neid asju. Mõtlesin, et kas mul on enam vaja seda alles hoida? Kirju läbi lugema ei hakanud, polnud vastavat soovi.

Kusagil on mul veel sarnane karbike endise abikaasa kirjadega, mis me enne abiellumist vahetasime. Ja loomulikult on mul alles ka album pulmafotodega. Olgugi, et ma olen olnud ta peale väga vihane, pole ma albumitest isa pilte eemaldanud. Ja nüüd mõtlengi, et on mul seda vaja?

Noh, pulmapildid olen tegelikult natuke laste pärast alles jätnud. Või vähemalt nii ma endale sisendan. Mõtlen, et äkki nad või nende tulevased abikaasad/lapsed kunagi tahavad näha. Ise ma neid pilte heldimusega ei imetle. Nad lihtsalt on. Meenutus minevikusündmustest.

Fotodega on nii nagu on ja kuna on lapsed, siis ilmselt ei näi nende säilitamine veider ja kummaline. Vanade armastuskirjadega on aga pisut teised lood.

Ju ma neid ikka isekusest alles hoian. Saan mõelda, et vähemalt kunagi peeti mindki armastus- ja imetlusväärseks. Ja kes teab kas sellist aega veel tulebki. Ning kui ma neist vanadest mälestustest loobun, siis äkki keegi ei usugi, et kunagi ka mind armastati? Teisest küljest, minevikust kinni hoidmine võib tuleviku jaoks komistuskiviks osutuda. Endale mulle ka tõenäoliselt ei meeldiks, kui uue kallima sokisahtli põhjast esimese armastuse kaotatud kõrvarõnga või postkaardi leiaks.