Luule

Ma tean küll, mida ma eile kirjutasin. Ma mäletan. Noh, et ma ei loe üldse, eks. Ja siis kohe järgmisel päeval loen ja kirjutan postituse. Ma pole seniilne. Mul on mingi muu, seni diagnoosimata ja loodetavasti mittenakkuv ja geneetiliselt edasikantav häire. Nimetagem seda omapäraks. 

Andra Teede värsket luulekogu lugesin. “Emadepäev”. Andra mulle meeldib. Meeldis. Need paar teist kogu, mis ma kunagi lugesin, need meeldisid hirmsasti. Lugesin, õhkasin, heldisin. Ootasin pikalt-pikalt, et ta midagi uut üllitaks. Juba näete, jah, kuhu see jutt suundub?

Vaata, ma püüdsin kogu hingest mitte mõelda, et emadus on ta pehmeks, läägeks ja igavaks muutnud. Ma päriselt püüdsin. Mõtlesin, nii nagu ma tavaliselt ikka mõtlen, et asi on minus. Et mina ei saa asjadest õigesti aru. Ja üldse. Liiga kriitiline olen. Igatahes, mõni üksik koht oli, mis suunurka kergitas, aga muidu oli lihtsalt väga-väga igav. 

Ja nagu, ma saan ju aru. Umbes, et sa oled seda oodanud ja lõpuks ometi ja siis kui see juhtub, siis on suur õnn õuel ja sa mõtled, et sa pead nüüd ka täis kasvama ja vastutuse võtma, sest sul on see teine inimene, ja kõik mis sa teed, määrib teda, sellepärast peadki olema helge, kerge ja puhas. Nagu ta ise ka välja tõi, et oli siis Koidulal viga kirjutada, kui tal olid teenrid ja lapsehoidjad, või Underil, kui lapsed ammu suured ja oma elu peal. Nii ongi, nõus. Tuleb välja, et Teede on ka kõigest inimene. 

Veel mõtlesin, et luule on selline huvitav kirjandusliik. Või elu on üldse huvitav, kui sa tead asju. Näiteks, kuidas teha kartulisalatit, last sünnitada või oled mingit filmi näinud. Sa tead, sul on mingi info ja kui sa elad, siis on sellest kasu, et sa tead. Võib teadmata ka elada. Vabalt. Paljud elavadki ja pole neil viga kedagi. Aga huvitav on siis, kui sa tead. Või noh, huvitav, naljakas, mida iganes. Miks mõne inimesega on huvitav ja naljakas, ja teisega pole – sest teil on mingid ühised mälestused, mis teevad asja huvitavaks ja naljakaks. Olete koos seltskonnas ja keegi ütleb midagi. Näiteks ütleb: “Nüüd ja igavesti”. Ja sa vaatad seda teist inimest, kellega sul on ajalugu, üle ruumi ja sa näed tema silmis seda kelmikat sädet ja te mõlemad purskate kontrollimatult naerma. Kõige nukram, et seda, miks see naljakas oli, sa ei seleta parima tahtmise juureski teistele inimestele ära. Võid seletada küll ja nad vaatavad, et sul on seesamune, mingi häire, mis veel diagnoosimata, ja loodetavasti mittenakkuv ja geneetiliselt edasikanduv. 

Usaldusväärsus

Viimastel nädalatel on kerkinud üles usaldamatuse küsimus. Mind ei usaldata. Minu usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Põhjust pole. Vähemalt pole keegi mulle selgelt põhjust väljendanud või pole ma sellest aru saanud. Ei, mind ei süüdistata otseselt milleski. Keegi ei väida, et sa tegid nii ja sellepärast me ei usalda sind. Vaid lihtsalt. Öeldakse, et me usaldame küll, aga me ikkagi usaldame kedagi teist rohkem.

Ja sellega on ju tegelikult keeruline. Midagi polegi teha. Ei ole ühtegi ilukõnet või testi, mida sa saaks sooritada, mis tõestaks, et sind saab usaldada. Ainult aeg. Aeg näitab.

Mis on paradoksaalne, siis inimesed, kes mu usaldusväärsuse on kahtluse alla seadnud, on ise korduvalt murdnud antud lubadusi. luisanud ja oma meelt muutnud.

Tegelikult see pole paradoksaalne. Ega ju. Inimesed ikka kahtlustavad ja süüdistavad teisi ise enda pattudes. Need, kes kahtlustavad petmises, teevad seda kuna nad ise on valmis petma. Kes kahtlustavad teisi liiderlikkuses, on ise rikutud ja arvavad seetõttu, et kõik teisedki on. Kas arvavad, et kõik neid ainult ära tahavad kasutada, kipuvad kasutama teisi.

Ehk ma peaks sellest hoopis õppima. Et pole vaja sellise inimesega koostööd jätkata, kui pärast aastaid kestnud koostööd, mil midagi pole ette heidetud, nüüd korraga mind küsitletakse, kontrollitakse ja kahtlustatakse?

Mina magan rahus. Mu süda on puhas. Ütleme lihtsalt nii, et ma olen liiga loll, et mingeid keerulisi petteskeeme välja nuputada. Ma olen naiivne tobuke. Ma ei oska isegi teeselda. Ise ütlen, et ma ei viitsi, aga tegelikult ei oska. Ja õppida ei kavatse. Tahan edaspidi ka öösiti rahus magada. Tahan inimestele julgeda silma vaadata. Tahan oma nime all blogi pidada, mitte karta, et mingid mineviku räpased saladused kellelegi hambu jäävad ja mu mainet laastama tulevad.

Ma pole selline, kes oma õiguse eest võitlema hakkaks. Ma võitlen ainult oma laste eest. Iseenda eest lasen ma Karmal võidelda. Nii et ma lihtsalt istun ja olen. Kuulan neid inetusi ja lasen neil endast mööda minna. Sa ei usalda mind? Mis ma ikka teha saan? Ära siis usalda. Sundida ma sind ju ei suuda. Ja ei näe ka põhjust.

Igatahes selline lugu praegu. Hapraks teeb. Haiget teeb. Aga mis teed, elu.

Mitte ainult ilusad pildid

Kas teie olete nagu mina, et kui teist tehakse halb pilt, siis te kustutate selle kohe, et mitte mäletada seda, kui inetu te olite? Ja siis need mingid pildid, mida te unustasite kustutada, ja mida te vaatate aastaid hiljem, ei tundu üldse nii koledad, kui teile pildistamise hetkel tundus? 

Igatahes, ma lasin suvel ennast filmida. Mul oli üks mõte, mida ma tahtsin teha ja selleks oli vaja väikest videot. Seda videot ma ei kasutanud. Selja tagant ennast ei näe ja mõnel juhul on see õnnistus. Ma olin šokeeritud. Päriselt olengi nii paks või!?! Appi!!! Aga ära ei kustutanud. Teadlikult. Mõtlesin, et ma kunagi vaatan, et issand kui peenike ma kunagi olin! 

Täna ei ole see päev.

Juhtus nii, et poeg filmis mind uuesti selja tagant. Ja selle video ma julgesin netti ka panna, sest tundus täitsa kena. 

Nüüd mul on hea meel, et ma seda suvist klippi ära ei kustutanud, sest nii näen ma progressi. Näen, kuidas paari kuuga on võimalik keha treeninguga voolida. 

Kedagi teist see ei huvita, ma tean niigi. Aga endal on huvitav vaadata. Sellepärast ma neid update teengi. Keha muutub kogu aeg. 

Poeg kommenteeris, et mul on pea suur. Äkki on lihtsalt keha väike?

Mingi pildi peal oli mul inetu kõhunahk ja ma palusin uue pildi teha. Poiss küsib, et miks ma oma jälgijatele valetan. Et kui nahk on, siis peaks seda näitama. Noh, mõnes mõttes küll, jah. Nahk on. Ja võib-olla peaks siin sama loogikat kasutama, et las olla ja siis kunagi vaatan, et küll oli ilus või kui ma näiteks rikkaks saan ja ära lasen lõigata, siis vaatan, et nii tore, et enam pole? 

Mis ma veel tahan talletada. Kaal on langenud. Mul alati langeb, kui ma armunud olen. Hakkab saabuma see hetk, kus enam alla minna ei tohiks, sest siis see läheb juba jõu arvelt. Ja seda ma ei taha. Jõudu on praegu aina rohkem. Ise ka imestan. Järjekindlus, muud nime sellel nähtusel pole. 

Muide, seoses jõusaali piltidega tekkis küsimus meeslugejatele. Et kui ma postitan endast ilusa jõusaalipildi, või mingi muu pildi, siis kas see saadab sõnumi, et ma olen vaba ja mulle võib lähenemiskatseid teha? Sest mingi tüüp jälle kirjutas. Ma olen tiba segaduses, sest mehed ise väidavad, et nad panevad naistele sotsiaalmeedias laike niisama, tagamõtteta, tunnustuse jagamiseks. Järelikult siis ma võin naisena tunda end vabalt ja niisama, tagamõtteta ja tunnustuse saamiseks oma pilte jagada, julgelt, kartmata, et see mingi sõnumi saadab, või kuidas see meeste loogika töötab?