Aju võimekus

Sõbrannaga rääkisime ajust. Ta läks hiljuti uude töökohta ja töö iseloom on küll talle tuttav, selle pärast ta sinna kandideeris ja sinna võetigi, aga nüansid on sellevõrra spetsiifilised, et eelneva infoga on tal keeruline seoseid luua, sest need sisuliselt puuduvad. Vanad infokillud, tähendab. Ehk siis sisuliselt tuleb ta nö rääkima ja käima õppida. Mis on, olgem nõus, ühest küljest jube äge, aga teisalt üsna koormav ka.

Mäletan, et ma olin vist umbes 38aastane, kui tundsin esimest korda elus, et mu õppimisvõimel on müür ees. Ma ei mäleta enam, mis asi see oli, mida ma õppima pidin, aga tajusin väga selgelt, et kuigi ma pingutan täiest väest, mul on soov õppida ja justkui eeldused selleks, siis uus info lihtsalt ei talletunud. Ehk ta oleks millalgi talletunud, kui ma oleks selle teemaga piisavalt tegelenud, aga ju see oli miski, mida ma tegin lihtsalt enda lõbuks, mitte ellu jäämise eesmärgil ja kuna selle tegemine ei toonud mulle kiiret rahulolutunnet ega näinud ma tol hetkel, kuidas ta oleks mind tulevikus teeninud, siis sinna see asi jäi. Nagu öeldud, täna ma isegi ei mäleta, milles kühvel seisis.

Minu õde, kes on minust 7 aastat noorem, hõiskas kõrval, et tema tunneb, et tema ajul pole piire ja ta võib õppida mida iganes ning ta aju võimekus lööb teda ennastki pahviks. Tegi kadedaks küll.

Sõbrannaga eile seda teemat arutades jõudsime me aga ka ühisele arvamusele (rõhutan, et arvamus, mitte teaduslikult põhjendatud hüpotees, lihtsalt kaks emmet omavahel andmeid võrdlemas ja analüüsimas), et asi ei pruugi olla üldse selles, et vanusega aju võimekus taanduks, või et minu õel on kvaliteetsem aju, vaid asi on selles, et minu õel, erinevalt minust ja sõbrannast, pole lapsi. Ja ei, see pole see koht, et sünnituse käigus pressisime koos titega mõned ajurakud ka välja vms, vaid selles, et emana ei keskendu sa mis tahes projektile samasuguse mahuga, kui enne emadust. Sest emana, olenemata sellest, kas laps on su kõrval või hoius, on nad väiksed või vähem väiksed, siis kusagil kõigi muude kohustuste taustal, jooksevad sul vaikimisi programmid, mida sa enam iialgi välja ei lülita. Ütleme, mina siin kirjutan seda blogipostitust, mõtlen sellele, et komad saaks õigetesse kohtadesse, mõtlen, kas ma suudan enda mõtteid lugejani tuua loogiliselt ja üheselt mõistetavalt, mõtlen, kas ma peaks endale tegema veel ühe tassi kohvi, mõtlen sellele imelikule häälele, mis mu auto rataste juurest hommikul kostis, mõtlen sellele palju mul on raha pangakontol järgmise palgapäevani, mõtlen sellele, kas mul on pissihäda või olen lihtsalt ärevil või on mul hoopis põiepõletikusümptomid, mõtlen sellele, kas mu lapsed jõudsid õigeks ajaks kooli, kas neil on kõik vajalikud asjad koolikotis olemas, meenub kuidas ma üks kord kaheksandas klassis keemiaõpetajale spikerdamisega vahele jäin, kas mu poisid ka spikerdavad koolis, ja kui, siis kas edukamalt või edutumalt kui mina, kas neil on piisavalt soojad riided seljas, kui õues peaks vihma sadama hakkama, kas neil on koju tulles külmkapis midagi süüa, kas külmkapis on midagi õhtuks süüa, või kas ma peaks pärast tööd poes käima, mis seal külmkapis on, millisesse poodi ma lähen, mõtlen, kas ma ikka vastasin sõbranna eilsele sõnumile, millal mul järgmine juuksuriaeg on, kas ma kastsin selle lille, kas ma peaks selle teise lille püüdma ümber istutama, või viskan lihtsalt minema, mõtlen et peaks õhtul trenni minema, mis lihasgruppi ma täna treenin, mida ma viimati treenisin, millal ma järgmine kord minna saan ja mida ma siis treeniks, millised on selle lihasgrupi treenimise joaks kõige mugavam trenniriietus, kas mul on need pestud, kas ma jõuaks need täna õhtul pesta, et homme kaasa pakkida, kas ma kliendile saatsin meili, kas selles meilis olid kõik komad õigetes kohtades, ja miks ma ei saa üle tundest, et ma olen midagi olulist unustanud ja kahe silma vahele jätnud. Tõstke käsi, kes ennast selles kirjelduses ära tundis. Noh, ja nüüd kujutage ette, et te peate selle kõige juures veel täiesti uut infot vastu võtma, mis pole üldsegi seotud ühegi varasema mälestusega teie eelnevast era- või tööelust.

Ja siis õhtul istusin ja vaatasin “Elvise” filmi. Ei vaadanud pikalt, polnud selle filmi vaatamise tuju. Aga piisas viiest minutist, et režissööri käekiri eksimatult ära tunda. Olin oma aju üle uhke. Olgu selle uue infoga kuidas on, aga vähemalt olemasoleva seast leian veel asju üles. Järgmisel hommikul olin veelgi uhkem. Mul oli idee, kuidas teha üht videoklippi. Väga selge visioon. Aga mul puudusid algandmed. Ärkamisest kuni kontorisse jõudmiseni olin suutnud algandmed tänu oma imelisele ajule ja tänu Google abile tekitada. Kusagil mingid seosed olid ja sellest piisas, et kõik pusletükid kokku klapitada. Tahtsin sellest kõigest kohe ka sõbrannale jutustada, aga mõtlesin, et tal niigi palju tööd, küllap ta kunagi siit blogist loeb, kui tal parasjagu jõudehetk ja tahab lasta ajul puhata.

Noorkuu Veenuses

Kas teie ka saite eelmisel nädalal ootamatuid lähenemiskatseid kunagistelt potentsiaalsetelt romantilistelt partneritelt? Või ehk olite ise üks nendest potentsiaalsetest romantilisest kaaslastest, kes silmarõõmule endast märku andis? Kui nii, siis see pole teie süü. Te olite ohver. Ja kurjategija pole keegi muu, kui meie armas truu Kuu.

Või nii väitis mulle TikToki video. Oli asi siis selles või milleski muus, aga sain minagi ootamatuid sõnumeid meestelt, kellega mul on rohkem või vähem romantilist laadi suhtlust olnud viimase aasta jooksul.

Muuhulgas kirjutas mu kihlatu. See vend, kes augustis abieluettepaneku tegi ja siis nagu mutiauku kadus. Olen temast blogis kirjutanud rohkem, kui ta mu aega tegelikult väärib. Eile nimelt kirjutas nõnda:

Nagu? Milleks üldse kirjutada? Arvas, et ma istun ja ootan, kuni ta ilmub?

Ma päris siiralt ei saa aru sellest. Milleks? Ilmselge ju, et ma ei paku huvi. Ta on kevadest saadik lubanud kord üht ja teist asja ja siis kui ma veel rumal olin ja kaasa läksin selle nörritamisega, siis iga vähegi konkreetsema ettepaneku peale kadus kuni järgmise noore kuuni.

Ei, ma tean, et kõik mehed ei ole sellised. Aga olen elus märkimisväärselt paljude selliste isenditega siiski kokku saanud. Ja mitte ainult mina. Sõbrannad saadavad mulle sarnaseid kuvatõmmiseid, kus mees on tagaotsitavaks kuulutatud ja siis ühtäkki elavneb.

Huvitav, kas see taktika muidu töötab ka kellegi peal? Et kusagil on naised, kes taluvad sellist käitumist? Ja jõuab see asi siis ka kuhugi kunagi? Ja kui jõuab, siis kuidas sellisega elada on?

“Elu edetabelid”

“High Fidelity”

Nick Hornby

Tõlkinud Triin Tael

Toimetanud Kirsti Sinissaar

Kirjastus Varrak, 2001

248lk

“Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid – sõna otseses mõttes tuhandeid – laule murtud südametest ja äratõukamisest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu.”

***

Rob Fleming on kolmekümnekuue aastane mees, kes omab vinüülplaadikauplust, millel ei lähe kuigi hästi. Kui päris aus olla, siis ei lähe tal üldse elus kuigi hästi. Ta koostab edetabeleid parimatest muusikapaladest, parimatest filmidest, suurimatest südamevaludest. Kui ta viimane elukaaslane, Laura, ta maha jätab ja naabrimehega kokku kolib, on Rob nukker, aga ütleb, et see pole isegi kõige suurem südamevalu, top 5 hulka ei pääseks. Üks ühe haaval lahkab ta oma lahkuminekuid, nägemata enda rolli selles, tundes end ohvrina, kellele halvad asjad juhtuvad, kes mängib peaosa teiste inimeste eludes, aga mitte tingimata enda omas. 

Hornby karakterid on – kuidas nüüd viisakalt väljendada – luuserid. Nad on kõrge visiooni ja mõttelennuga, aga midagi jääb neis puudu, et oma unistused ellu viia. Kui midagi, siis pigem teevad nad kõik endast sõltuva selleks, et oma unistuste täitumist vältida. Mulle meeldib, kuidas autor oskab lahata inimeste mõttekäike, kuidas me ikkagi oleme emotsionaalsed olendid ja kuigi pealtnäha üks või teine asi, tegu või sõna, meist mööda ja üle libiseb, siis ei tähenda, et see bumerangina mõned päevad hiljem tagasi ei põrutaks ja elu talumatult ebamugavaks ei muudaks. Kuidas hirm mitte midagi teha on kergemini seeditav, kui hirm midagi teha ja põruda. Ja selle hirmuga suudab ju igaüks meist väiksemal või suuremal määral samastuda. See vast ongi Hornby fenomen. Ta kirjutab tavalistest inimestest, tavalistele inimestele, ilma üleliigse glamuuri ja tulevärgita, kirjutab soojalt ja läbi pehme huumori, mitte naerdes oma karakterite üle, vaid naerdes, eneseirooniliselt, nendega koos. 

***

“Vaadake, mis kõik võib meestel untsu minna. Kõigepealt probleem “mitte midagi ei juhtu” või probleem “liiga palju juhtub liiga kiiresti” või probleem “hale longuvajumine pärast paljutõotavat algust”; siis on veel probleem “suurus pole tähtis, välja arvatud minu puhul” või probleem “ma ei viinud teda tippu”… ja mille üle naistel on muretseda? Peotäis tselluliiti? Meil sama lugu. Kihvatus “huvitav, mis kohale ma tema edetabelis jään”? Samad sõnad.”