Kuidas plikast 10 päevaga lahti saada

Pojal on mure. Ta tahab oma suhet lõpetada. Aga kardab.

Seda, et neil asjad ei toimi, hakkasin ma aimama umbes aasta alguses, kui poiss küsis, et kas minu meelest on neiu talle õige kaaslane. Mulle tundub, et inimesed, kes on oma suhtes õnnelikud, ei käi teistelt küsimas, kas nende meelest on kaaslane õige. Hirmsasti tahaks siia lisada, et õnnelikud paarid ei postita igast lilleõiest ja põsemusist ka sotsiaalmeediasse, aga see on mu isiklik kiiks, sest olen elus liiga sageli näinud häid tuttavaid, kes interneti kinni jooksutavad oma “maailma parim mees” postitustega, teades samas liigagi hästi, et “maailma parim mees” käib igal nädalavahetusel sõpradega väljas joomas ja võõrastele näkkidele keelt kõrva ajamas ning kaebab igale kuulajale kõrvale, milline nõid tal kodus ahju otsas elab. Tean ka seda, et osad naised saadavad endale ise lilli ja teesklevad, et peika saatis. Tean ka paare, kus peika saadab küll lilli, aga kokku saada pole mahti ja siis lilled ja kommikarbid peaks daami õnnelikuna hoidma. Sõnaga, ma suhtun väga kahtlevalt nendesse üleliigsetesse suhte eksponeerimise postitustesse. Sest ausalt, kui sul on kõik hästi, kas siis tõesti on vaja välist valideerimist, et vaadake kui õnnelik ja armastatud ma olen? Või olen ikkagi mina imelik? 

Aga tagasi siis poisi juurde. Tol korral ta midagi väga ei täpsustanud, et miks sellised mõtted olid ja kui tüdruk paar nädalat hiljem tema juurde kolis, siis arvasin, et kõik on neil hästi. Kuni paar kuud hiljem oli jälle halvasti. Ja siis suvel oli veel palju halvem. Ja sügisel veel palju-palju halvem. No ja nüüd siis on kohe palju-palju-palju, eks.

Minu meelest väga lihtne. Kui ei toimi, siis on uks. Eriti kui nad pole ametlikult seotud, neil pole lapsi, pole ühiseid kohustusi ega vastutusi. Nad mõlemad on alles hilisteismelised, elu ei pea noorena nii raske olema. 

Poja meelest on asjad aga väga keerulised. Sest esiteks ta ei taha olla tõbras. Ta tunneb tüdruku ees vastutust ja kui tema oleks see, kes kriipsu alla tõmbaks, siis tüdruk saaks haiget ja tema ei taha oma hingele seda koormat. Jutust sain aru, et vestlusi teemal “aitab nüüd küll” on seal majas juba peetud ning siiani on need lõppenud pisarate ja anumisega, ning ikkagi kokku jäämisega. Lisaks kardab poeg, et kui ta peaks midagi drastilist tegema, nag näiteks lukkude vahetamine, siis ootab teda tüdruku kättemaks vara ja maine rikkumise näol. 

Ja ma tahaks öelda, et need hirmud on põhjendamatud, et enamik lahkuminekuid on küll valusad ja ebameeldivad, aga siiski rahumeelsed. Aga tegelikult ma ju ei tea. Ma pole iial ühtegi naist pidanud maha jätma. Olen küll mõned sõprused lõpetanud ja hiljem kuulnud, kuidas minu kohta jutte levitatakse, aga ma väga ei hooli neist, sest minu süda on puhas. Ja kes neid jutte minu kohta usub, polnud algusest peale minu päris sõber. 

Mind on maha jäetud küll. Nii otse kui läbi lillede (loe: ghostides). Ja no muidugi on vastik tunne. Mina, kes ma üldse kergesti ei kiindu, põen selliseid lahkuminekuid ikka väga valusalt läbi. Kättemaksuhimuliseks ma ennast ei pea. Jah, ma olen vahel kirjutanud postitusi sellest, kuidas see on juhtunud, aga ma arvan, et ka neid pole nüüd teab kui palju. Vaatasin näiteks üle kahe viimase südamemurdmise teemalised postitused, ja minu meelest ma olin isegi liiga leebe. Arvestades, et kõik mu eksid ise mu juurde varem või hiljem tagasi ronivad, siis ju ma nii hull ikka pole olnud. Kui ma meenutan lahutust, siis see on vaieldamatult kõige rängem lahkuminek mu elus. Jah, loomulikult oli see rõvedalt valus. Ma tean, et ma ütlesin eksile igasuguseid inetuid asju. Aga sellega asi ka piirdus. Tema asju ma ei rikkunud, mingite serviiside ja mööbli pärast me ei ragistanud. Jagasime sõbralikult kõik asjad ära ja kuna selle kohta pole kümne aasta jooksul kommentaare tulnud, siis eeldan, et temagi arvab, et kõik oli õiglane. Midagi nõudnud ega oodanud ma temalt pole, elatist maksab ta nii nagu süda käseb, minul on hea meel, et üldse maksab. Aga noh, see on ju ikkagi ainult minu arvamus kõigest sellest. Ma ei tea, kuidas tema tegelikult kogu lugu tajub. Võib-olla tema meelest olin ma jubedam saiko ja tal siiani mingi trauma kogu lahutusest ja kaebab kõigile tulevastele pruutidele, kuidas ma ta paljaks varastasin ja lapsed väevõimuga talt ära võtsin. 

Nii et ma tegelikult ei tea, kui lihtne on naisi maha jätta. 

Mõni aeg tagasi vestlesime antud teemal ühe hea meestuttavaga. Ta on kakskümmend aastat abielus olnud, pealtnäha on neil ilus pereelu, kõik toimib ja kõik on rahul. No ja eks nad vahel natuke ragistavad ka. See käib elu juurde. Siis, üks kord, mees pihtis mulle, et tema ainus lootus on abielust välja saada, kui naine ise teise mehe juurde läheb. Rääkis, et teades oma naise iseloomu, siis mingist rahumeelsest ja sõbralikust lahkuminekust ei saa juttu ollagi. Naine maksaks kätte kõigil mõeldavatel ja mõeldamatutel viisidel ning mees ei taha pea viiekümnesena oma elu nullist alustada ja kardab kaotada suhteid oma lastega. Niisiis ootab ta päeva, mil naine ise ära läheb.

Umbes nagu mul poeg. 

Nii et kui keegi teab soovitada, kuidas saab suhtest välja, mis ei toimi, siis tuld!

Armukadedusest

Minu lemmik tõsielusaade käiab kolmandat hooaega ja ma juba kaks nädalat kibelen siia oma mõtteid puistama, kuigi hooaeg pole veel läbi. Jutt siis Netflixi sarjast “Love is Blind” ehk “Armastus on pime”. Eelmistest hooaegadest olen kirjutanud siin ja siin ja siin. 

Kui esimeses hooajas ma veel jäin uskuma seda, et armastus võib pime olla ja eelkõige loeb ikkagi emotsionaalne side, sest me kõik ju jääme vanaks ja kaotame oma ilu moel või teisel, aga kolmas hooaeg tõestas mulle rohkem kui eelmised, et paraku armastusest ei piisa. Või siis, et armastus on ikkagi nüansirohkem. Et sul võib mõne inimesega tekkida tugev side, aga sellest ei piisa, et sa tahaksid teda ka romantilise partnerina võtta. 

Sõbrannadega just arutasime, et ei tea, kas meie oleme nii pinnapealsed või mis, aga ei kujuta ette, et oleks koos mehega, kes füüsiliselt ebameeldiv on. Ei pea minu meelest olema isegi füüsiliselt tingimata ebameeldiv, aga ei teki lihtsalt seda keemiat, tunnet, et tahaks talt kõik niidujupid ihult hammastega maha kiskuda. Loomulikult selline kirg hääbub, teeb ruumi teistele tunnetele. Aga ikkagi on vaja seda ka. Enda eest räägin. Mul on vaja. Ja arvake nüüd minust mida tahate, aga mul on vaja, et mehega saaks ilusaid Instagrami pilte. See, mida mina ilusaks pean, ei pruugi kõigile meeldida, aga see polegi tähtis. Oluline, et minu mees oleks minu jaoks ilus. Ja mina tema. Aga sellest ma alles hiljuti kirjutasin ka juba pikalt ja laialt. 

Veel mõtlesin ma sellele, kui ebanormaalne selline eksperiment on. Kui kiirustades ja uisapäisa tehakse olulisi otsuseid. Teine hooaeg näiteks oli huvitav selles osas, et üks paar, kes sarjas üksteist ei valinud, nad valisid endale teised partnerid, kellega neil asjad jäid katki, aga kes leidsid teineteist tänu sarjale ja vähemalt mulle tundub, et leidsid üksteist päriselt. Igatahes, kui selle tüdruku TikToki lehte vaadata, siis on nad veel kutiga paar. (Jah, lugesite õigesti, käisin tõesti stalkimas, kaevake kohtusse.) Mis näitab, et tunnete tekkimiseks on vaja aega. Selle kuue nädala jooksul, mis osalised peavad esimesest “terest” altarini jõudma, ei piisa. Ma ei tea kuidas teil, aga minul ei teki tunded nii ruttu. Ja kui mõnel juhul on tekkinud, siis mul lülitub automaatselt sisse saboteerimisprogramm ja ma hakkan kiiresti otsima sellest tundest väljapääsu. Sarjas osalisi vaadates, näib mulle, et nii mõnigi neist vajaks samuti lisaaega. Aga nad on selles eksperimendis nagu rotid laboris, tunded maksi peale krutitud, saa siis aru, kus sa oled, kes sa oled ja kes sinu vastas on. 

Näiteks üks mu lemmikpaar. Jube nunnud, mõlemad. Tundus, et täiesti loodud üksteise jaoks. Kuni ühe õhtuni, kus kõrvalosaline tegi naisele komplimendi ja naine võttis selle vastu, mille peale tema enda väljavalitu sajaga ära flippis. Tema meelest oli see naise poolt kohutavalt taktitundetu ja mitte austav, ning mehe jaoks oli usaldus lõhutud. Noh, vaatasin seda stseeni kõrvalt ja minu peas läks kohe neoontuluke kirjaga “Red flag” põlema. Sest nagu, te olete nädal aega tuttavad ja sa lähed mingi lambi asja peale nii armukadedaks, et ähvardad oma inimese maha jätta? Kuidas te päris elus hakkama saate? Kuidas sa reageerid, kui mingi suvakas Vello su naise sotsiaalmeedia pilti laigib? Või kuidas see välja hakkab nägema? Paned talle igasugused jälgimiseadmed külge ja kontrollid iga ta liigutust? Okei, seda meest oli eelmises suhtes petetud ja ma saan inimlikust seisukohast aru, miks ta niimoodi reageeris. Aga, minu meelest see ei vabanda tema käitumist. Saa oma traumadega ise hakkama enne kui sa lähed endale elukaaslast otsima. Ja ma saan aru, et usaldamatuse ja armukadeduse trauma on selline, millega sa üksi olles tingimata hakkama ei saagi, sest kui sa oled üksi, siis keegi ei triggerda su traumat, aga sa võiksid vähemalt mingi mehhanismi endale luua, kui sa tead, et need on sinu tundlikud kohad.

Mina olen vist ka pigem armukade kui mitte. Kuna mu usaldust on kuritarvitatud, siis ma olen teatud märkide osas kõrgendatud valvelolekuga. Aga see pole mitte kuidagi minu kaaslase probleem. See on minu trauma. Mina pean leidma meetodi, kuidas selle traumaga elada nii, et see ei hakkaks mõjutama meie suhet. Ma ei mõtle, et mu mees peaks panema oma sotsiaalmeedia konto kinni ja ta ei tohi ühtegi naist jälgida. Ma ei mõtle, et mu mees ei tohi ühtegi naist vaadata ega teda ilusaks pidada. Mina mõtlen nii, et ma usaldan oma meest, kuni ta ei anna mulle vastupidist põhjust. Mina mõtlen, et ma pean oma mehele pakkuma lisaks välisele veetlusele midagi veel, mis mind eristab sadadest tuhandetest Instagrami modellidest. Ma mõtlen, et kui mu mees tahab kedagi teist, siis ta austab mind sellevõrra, et ta ütleb mulle seda ja annab mulle võimaluse meie suhe väärikalt lõpetada. Ma mõtlen seda sellepärast, et ma ei saa kõike elus kontrollida. Ja mida kiiremini ma seda endale tunnistan, seda õnnelikum ma olen. Ma olen koos mehega, keda tahavad teised naised. See on fakt. Ma ei saa muretseda selle pärast, et teised naised võluvad ta ära. Või noh, ma võiks selle pärast muretseda, aga mis kasu sellest oleks? Mul peab olema sellevõrra armastust ja austust enda vastu, et ma usuks seda, et mu mees on minuga mitte sellepärast, et ta ei leiaks kusagilt paremat või kuna keegi teine teda ei taha, vaid kuna meil on üksteisele pakkuda midagi sellist, mida teistel pole. Truudus on otsus, see pole juhuslik. Lisaks peab mul olema sellevõrra eneseteadlikkust, et kui mu partner ka otsustab olla ebalojaalne, siis see pole tingitud sellest, mida mina tegin või milline mina olin, vaid otsus tuli temalt ja see näitab tema iseloomu, mitte minu väärtust. Aga noh, mul on olnud 10 aastat aega oma traumadega tegeleda ja neid mehhanisme tuunida. Saates olev poiss oli palju katkisem. 

Igatahes, hooaeg pole veel lõpuni jõudnud, aga mina juba muljetan. Ikkagi on tore vaadata ja mõelda. Analüüsida, et kuidas ise käituks ja loota, et kui asi selleni kunagi jõuab, siis oskab teha paremaid valikuid. 

Pildistas Tatjana Siipan

Tiksuv pomm

Perekoolis kaebas üks mees, et tema ei saa aru, miks naised omati hämavad ja ei või välja öelda, kas mees neile meeldib või mitte. Tema nimelt on ühe sümpaatse naisega mõnda aega juba liini ajanud, aga talle tundub, et naisel pole mehe vastu samasuguseid tundeid ja miks see naine siis konkreetselt juba ei ütle, et mees talle ei meeldi. Paraku ei ilmne jutust, et kui kaua need kaks üksteist teavad, aga kuidagi jääb mulje, et väga pikalt vist mitte. 

See, mida talle seal räägitakse ja soovitatakse on üks teema, aga mina tahaks hoopis seda nüanssi arutada, et kuhu sellel mehel kiire on? Ütleme, et nad on suhelnud paar nädalat, kuu aega, kolm kuud. Kas selle aja jooksul peaks juba täiesti veendunud olema, et see mees mulle meeldib ja ma pühendun täielikult temale? Selles mõttes, et muidugi võib. Olen kuulnud, et mõned saavad kohe esimesel kohtumisel aru, et tegemist on hingesugulasega ja mul on ka kord elus olnud hetk, kus kohe esimesest päevast peale oli kõik selge, aga pigem on see ju erand. Ja kui ma puhtalt enda kohta räägiks, siis minu see suur armastus esimesest silmapilgust väga kaua ei kestnud. Igasugused uurimustööd kinnitavad, et õnnelikumad suhted ja jätkusuutlikumad paarid on need, kelle suhe on arenenud aeglaselt, kus sõprusest on arenenud armastus. 

Head asjad võtavad aega. Et saada milleski oskuslikuks, selleks on vaja teha tööd, õppida, omandada oskusi, lihvida oskusi. See ei juhtu üleöö. Et saavutada karjääri, mis rikastab ka annab elule mõtte, on vaja aega. Sõprussuhted võtavad aega. Miks inimesed saavad kõigest sellest aru, aga kui asi puutub romantilistesse suhetesse, siis on vaja kohe teada, kohe saada? Jah, sümpaatia võib tekkida kohe. Vaatad, et kena inimene ja teda tahaks veel näha. Aga tunded? 

Ja sellest ma ka ei saa aru, et miks on nii suur vahe sellel, kas see naine on mehes kindel, kui mehele naine meeldib? Kui sulle päriselt inimene meeldib, siis pole ju raske talle aega anda endas selgusele jõudmaks. Või sa tahad mingit linnukest kirja saada, et klapp on ja korras? Ma olen aastaid mehe järel oodanud. Sest ma teadsin, et ma tahan teda. Mul polnud kiire. Ma ei mõelnud, et kui tema mind kohe ei taha, siis ma ka teda ei taha. Jah, mõnel juhul olen küll ka lõpetanud mingid poolkõvad suhted, sest selline kõhklev käitumine külvas mu hinge segadust, aga kui ma enda vastu aus olen, siis ega need mehed mulle tegelikult ka päriselt korda ei läinud. Nende tähelepanu toitis mu ego, mitte mu hinge. 

Kunagi üks noormees saatis mulle Bob Marley tsitaadi. Saatis, kui ütlesin talle, et tead, ma olen nii katki, pole minuga mõtet aega raisata, kes teab, millal ma omadega sinna jõuan, et kedagi oma südamesse lubada. Tsitaati olete ilmselt ise ka netis ringlemas näinud. Vabatõlge kõlab umbes midagi sellist: “Kui ta on imeline, siis teda saada pole lihtne, kui teda on lihtne saada, siis ta pole imeline. Kui ta on seda väärt, siis sa ei anna alla, kui sa annad alla, siis sa pole teda väärt. Tõsi on see, et kõik inimesed teevad meile haiget. Oluline on leida need, kes on neid kannatusi väärt.”

See tsitaat on mind elus saatnud. Kõik tõeliselt väärtuslikud asjad elus nõuavad ohvreid. Aega, investeeringut, raha, pingutust. Head asjad, mis on pingutamata sülle kukkunud, pole nii kallid, kui need, mille nimel olen pingutanud, mida olen oodanud. Mu magamistoa seinal on üks maal. Imetlesin seda maali aastaid, kui see kuulus mu ämmale. Siis nad kolisid. Andsid ära, müüsid maha, kinkisid, et poleks nii palju asju, mida kolides kaasa vedada. Ämm küsis minult, et kas on midagi, mida ma tahaks. Tahtsin seda maali. Ma isegi ei unistanud, et see võiks kunagi minu omaks saada. Aga see on olnud nüüd minu ligi 18 aastat. Ma armastan seda jätkuvalt. Ma olin valmis ootama. 

Head asjad võtavad aega. Ja kui sa pole valmis ootama, siis sa kas ei taha seda tegelikult või sa pole seda väärt. Nagu laps, kes näeb poes ilusat läikivat kommipaberit ja kui selle kätte saab siis unustab kohe või sirutub käsi juba järgmise helkiva vidina järele.