Usaldusväärsus

Viimastel nädalatel on kerkinud üles usaldamatuse küsimus. Mind ei usaldata. Minu usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Põhjust pole. Vähemalt pole keegi mulle selgelt põhjust väljendanud või pole ma sellest aru saanud. Ei, mind ei süüdistata otseselt milleski. Keegi ei väida, et sa tegid nii ja sellepärast me ei usalda sind. Vaid lihtsalt. Öeldakse, et me usaldame küll, aga me ikkagi usaldame kedagi teist rohkem.

Ja sellega on ju tegelikult keeruline. Midagi polegi teha. Ei ole ühtegi ilukõnet või testi, mida sa saaks sooritada, mis tõestaks, et sind saab usaldada. Ainult aeg. Aeg näitab.

Mis on paradoksaalne, siis inimesed, kes mu usaldusväärsuse on kahtluse alla seadnud, on ise korduvalt murdnud antud lubadusi. luisanud ja oma meelt muutnud.

Tegelikult see pole paradoksaalne. Ega ju. Inimesed ikka kahtlustavad ja süüdistavad teisi ise enda pattudes. Need, kes kahtlustavad petmises, teevad seda kuna nad ise on valmis petma. Kes kahtlustavad teisi liiderlikkuses, on ise rikutud ja arvavad seetõttu, et kõik teisedki on. Kas arvavad, et kõik neid ainult ära tahavad kasutada, kipuvad kasutama teisi.

Ehk ma peaks sellest hoopis õppima. Et pole vaja sellise inimesega koostööd jätkata, kui pärast aastaid kestnud koostööd, mil midagi pole ette heidetud, nüüd korraga mind küsitletakse, kontrollitakse ja kahtlustatakse?

Mina magan rahus. Mu süda on puhas. Ütleme lihtsalt nii, et ma olen liiga loll, et mingeid keerulisi petteskeeme välja nuputada. Ma olen naiivne tobuke. Ma ei oska isegi teeselda. Ise ütlen, et ma ei viitsi, aga tegelikult ei oska. Ja õppida ei kavatse. Tahan edaspidi ka öösiti rahus magada. Tahan inimestele julgeda silma vaadata. Tahan oma nime all blogi pidada, mitte karta, et mingid mineviku räpased saladused kellelegi hambu jäävad ja mu mainet laastama tulevad.

Ma pole selline, kes oma õiguse eest võitlema hakkaks. Ma võitlen ainult oma laste eest. Iseenda eest lasen ma Karmal võidelda. Nii et ma lihtsalt istun ja olen. Kuulan neid inetusi ja lasen neil endast mööda minna. Sa ei usalda mind? Mis ma ikka teha saan? Ära siis usalda. Sundida ma sind ju ei suuda. Ja ei näe ka põhjust.

Igatahes selline lugu praegu. Hapraks teeb. Haiget teeb. Aga mis teed, elu.

Mul on mõtteid

Mulle nii meeldib see stiil, kuidas Maarja oma blogi kirjutab. Et tal mõtted voolavad ühest paigast teise ja siis saavad kusagil kokku, või ei saa, see polegi oluline. Lihtsalt see, et on mõtted ja need on üles kirjutatud.

Näiteks kirjutas ta üks päev: “Dostojevski kirjutas “Idioodi”, Maarja kirjutab maarjablogi. Kriitiku õudusunenägu, aga me mõlemad kirjutame lauseid, nii et jah.” No vot, ja mul on umbes sama. Et mõtted, nii et jah. 

Näiteks üks mõte tekkis, kui ma juhtusin nägema klippi viimasest Love is Blind osalejate edasisest käekäigust ja sellest, kuidas üks tüüp, kes oli saates jätnud toreda ja armsa poisi mulje, oli tegelikult paras pleikar, kes ajas liini mitme naisega. Et mis ajendab? Arvasin, et jõudsin järeldusele, et sisemine ebakindlus. Olen elus selliste inimestega ka kokku puutunud. Nad on kenasti heas õnnelikus suhtes, kuni tuleb keegi väljapoolt ja hakkab tähelepanuga üle külvama. Inimene, kellel on enesemääratlusega kõik hästi, tema laseb sellel tähelepanul endast mööda minna, aga see, kes vajab pidevalt välist tunnustust ja valideerimist, see jookseb aina uute tähelepanuavalduste järel ja ei rahuldu iial. Lisaks mulle näib, et mehed on selles osas isegi halvemas seisus, kui naised. Naised on nimelt harjunud juba väga noorest peale, et mingid nilbed vanamehed neile ligi ajavad ja seetõttu suudavad enamasti ka filtreerida tähelepanu. Mehed jälle saavad tunnustust pigem vähe ja kui see siis ootamatult meeldivast allikast tuleb, siis ei oskagi nad sellele adekvaatselt reageerida ja jooksevad ummisjalu inimese järel, kes seda tähelepanu pakkus. Ja kui juhtub, et selliseid moosisuid ujub rohkem ligi, siis avastadki ühel hetkel, et oled mitme naisega suhtes. 

Siis oli mul veel üks mõte, aga ma ei teagi, mis mõte see on. See on selline mõte, et mulle saatis sõnumi üks tüüp. Nägu oli tuttav, olin teda kunagi ammu Tinderis näinud ja vist paar lauset ka vahetanud, aga kuidagi meeldejääv mees ta mulle polnud. Igatahes, see mees siis vaatas ka, et tuttav ja saatis kohe sõbrakutse ja sada sõnumit. Umbes, et kas ma olin Tinderis ja tema mäletab, et meil oli hea klapp. Eem? Oli või? Miks me siis kunagi kokku ei saanud, kui hea klapp oli? Äkki sa romantiseerid midagi üle siin? Ja siis, ilma, et ma oleks jõudnud üldse eriti midagi vastata talle, hakkas mulle endast pilte saatma. Oli siin reisil ja seal majaka taustal ja siis ookeani ääres ja restoranis ja ma ei tea kus kõik veel. Nagu? Mis see mõttekäik seal olla võis, huvitav? Et me kunagi aasta alguses, või millal me viimati Tinderis võisime trehvata, vahetasime mõned viisakused ja ma nüüd ootan võõra inimese fotoalbumit või? Et ta saadab mulle endast pilte, küsimata üldse, kas ma soovin neid pilte või uurimata, et kuidas ma vahepeal elanud olen, ja ma täiega heldin ja mõtlen, et vau, milline mees, selline saak jäi kahe silma vahele?

Kui ma lõpuks mahti sain vastata, et tead, ma olen juba ilusti õnnelikus suhtes, siis oli pettunud, et kuidas ta hiljaks jäi. No ei jäänud hiljaks, lihtsalt vale mees oled minu jaoks. See pole võidujooks, et kes ees see mees. Kui ma ka vaba oleks praegu, ma ikka ei tahaks sind. See on muuseas veel üks selline mõte, mida ma vahel mõtlen. Et kui on õige, siis ei käi ringi ja ei otsi paremat varianti. Kui otsid, järelikult pole õige. Ja selle õigega on veel see nüanss ka, et ei pea mänge mängima. Ei pea mängima raskesti kättesaadavat või teesklema, et pole huvitatud, või jälgima, et kes millal mingi sõnumi saadab ja mängima võimu- või mõttemänge. Ja kartma, et kui sa oled päris, siis teine põgeneb. Sest kui on õige, siis on õige. Ja kui pole õige, siis leiutatakse igasuguseid põhjuseid, miks sa vale oled. 

Maarja blogist veel üks varastatud tsitaat: “kohv on selleks, et muuta, mida suudad ja vein selleks, et leppida sellega, mida ei suuda”. See pole üldse mingi eraldiseisev mõte, lihtsalt nii äge ütlemine, pani mind naeratama. Olgu öeldud, et mul leppimist on aina vähem ja muutmist aina rohkem. Aga mul ongi ju kohe üks seitsmeaastane tsükkel läbi saamas/algamas, muutused peaksidki toimuma ja ma ise peaks oleme neile vastuvõtlik ning motiveeritud neid ellu viima. 

Ma ei tea nüüd, kas mu mõtted üldse meikisid senssi või oli lihtsalt üks jube jutt, mis kuidagi keskpõrandale kokku ei saanud, aga kui Maarjal on maarjablogi ja laused, siis minul on KvB blogi ja laused, nii et jah. Kriitikute õudusunenägu. 

Pildistas Tatjana Siipan

Töövõit

Nagu te olete kindlasti märganud, siis seoses kohustuste ja vastutuse suurenemisega, on suurenenud ka tööalaste postituste osakaal, aga ma loodan, et te väga ei pahanda. 

Tänu kommentaariumis toodud soovitusele, sain ma ka meie tõukerataste probleemi lahendatud. Kuigi, kui ma nüüd mõtlen, siis see polnud otseselt soovitus, see oli lihtsalt kogemuse jagamine. Aga kui nädal aega hiljem polnud minu esimesele kirjale Boltile mingisugust reaktsiooni tulnud, siis saatsin uue kirja. Seekord lisasin märkuses juurde, et kui probleemile pole lahendust x kuupäevaks leitud, siis hakkame rattaid utiliseerima. 

Selline maffiabossilik lähenemine pole üldse minu stiil, muide. Ma saan aru küll, et mind siin osad peavad tank-naiseks ja mida iganes, aga ähvardamine ja ultimaatumid pole üldse minu teema. Ma pigem käin ja sikutan neid rauast kolakaid ise, kui päriselt kellelegi ebamugavust või ebameeldivusi põhjustan. Endal oli ka hirmus niimoodi ähvardada. Aga ma tol päeval opereerisin ikka veel selle bad bitchi sõiduvees, see muutis asja talutavaks.

Arvake nüüd, kui kiiresti Bolt minuga ühendust võttis? Neli tundi hiljem oli juba meeldiv sõnum postkastis, paluti täpsustada kõne all olevat piirkonda ja see Google Mapsi väljaprindil ära markeerida. Päev hiljem tuli uus sõnum, milles tänati viisakalt ja kinnitati, et nad on oma äpis muudatused teinud ja see peaks jõustuma hiljemalt nädala pärast. Nädala pärast oli meil muidugi suur tali õuel ja rattad olid nagunii ära koristatud, aga usutavasti nad tegid ka seda, mida mulle lubati. Eks ma kevadel siis veendun. 

Ehk siis, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. 

Muuseas, ei meeldi see maailm, kus jõuga peab ähvardama, kohe üldse mitte. Aga pähe ka endale astuda ei lase.