Lugemise väljakutse

Ma ei tea kas keegi veel mäletab, aga aasta alguses hõikasin ma välja, et sel aastal ma tahaks 100 raamatut läbi lugeda. Kuna eelmisel aastal lugesin erilise väljakutseta 79, siis tundus, et väikse pingutusega, tuleks ka see paarkümmend raamatut ära. Ja mul läkski kõik hästi, püsisin ilusti graafikus, kuni suur armastus peale tuli ja mina ei suutnud enam raamatutesse ennast ära kaotada, sest päris elu oli liiga ilus, et selle käest ära põgeneda. Oleks siis, et ma midagi tarka oleks ette võtnud, ma lihtsalt unelen ja mõnulen oma roosa pehme ja karvase tunde sees. 

Varem pole ma sellest aru saanud, kui inimesed on kaevanud, et armumine on üks ebamugav seisund, sest midagi tehtud ei saa, keskendumist pole ja mõtted on okupeeritud ning hajevil. Mul pole nii olnud. Pigem vastupidi, olles armunud, olen alati eriliselt produktiivne, energiline, asjalik ning organiseeritud olnud. Ja nüüd siis vanast peast selline lugu, eks ole. Olin ma siis varem üldse armunud, küsin ma endalt, või oli see mingi teine tunne?

Postituse kirjutamise ajal (24.11. kell 9:03) on mul loetud 78 raamatut. Vast jõuan mõne veel lugeda, aga praegu ma isegi ei fantaseeri, et ma oma eesmärgi ära teeks. Kui ma just mingeid trikke ei hakka tegema ja papist lasteraamatuid, nagu “Muna” ja “Vanniraamat” ei hakka lugema. Sest, mis selle point oleks? 

Lugemisega ongi nii, nagu ma vist korduvalt maininud olen, et vahel läheb ludinal, raamat teise järel, siis jälle tekib mingi tõrge ja ei taha kättegi võtta. Millest see sõltub, ei olegi aru saanud. 

Vahepeal lugesin paar põnevikku ja, millest pole blogisse märki jätnud.

Esimene siis Elizabeth George “Pääsemiseks paljudele”. 

Väikses külas leiab aset jõhker ja ootamatult vägivaldne mõrv. Tütar raiub oma jumalakartlikul isal pea maha ning tunnistab oma teo kohe ka üles. Juhtum on kogukonnale niivõrd šokeeriv, et seda kutsutakse lahendama Scotland Yardi uurijad. Süvenedes inimeste lugudesse ja pannes kokku loo kilde, avaneb rõlge, pahaendeline ja jultunud maailm, kus kõige kallimatele tehakse mõeldamatul kombel liiga ning kõike seda õigustatakse religiooni ja pühade sakramentidega. 

Ei avaldanud mulle muljet. Saan aru, et selle järgi on tehtud ka teleseriaal ja usun, et selles formaadis võis päris põnev olla. Lugedes oli tekst lünklik, ebasujuv ja kohati ei saanud ma tükk aega aru, et kuidas me nüüd äkki siia jõudsime ja kes need tegelased veel on. Seda usu, lapsepilastamise ja insesti teemat ei hakka ma pigem lahkama, mulle tundub, et see jookseb Inglise krimižanrist rohkem läbi, kui tingimata vaja. 

Teine oli B.A. Parise “Dilemma”

Livia on terve oma elu unistanud sellest, kuidas ta tähistab oma neljakümnendat sünnipäeva. Selleks on tellitud parim catering, nende koduhoov on imekaunilt kujundatud, kutsutud on lähedasemad sõbrad ja planeeritud erakordne meelelahutus. Livial on aga saladus, mida ta oma mehe, Adami, eest varjab. See saladus puudutab nende tütart Marniet. Livia teab, et kui ta pühendab oma kaasa sellesse saladusse, siis rikub see tema imelise õhtu ning ta otsustab mehele rääkida pärast pidu. Mida Livia ei tea, on see, et ka Adam varjab Livia eest saladust, mis puudutab nende tütart Marniet. Nimelt soovis tütar teha emale üllatusvisiidi ja see pidi olema sünnipäeva peo tipphetk. Aga siis hakkavad asjad viltu vedama ja ilusast üllatussaladusest saab sünge ning elumuutev katastroof, kui lennuk, millel tütar pidi koju saabuma, ootamatult alla kukub ning kõik pardal viibinud inimesed hukkuvad. Adam peab otsustama, kas ta ootab selle tõe rääkimisega, et Livia saaks veel ühe päeva nautida oma ilusat ja kauaoodatud sünnipäeva, teades, et naine teda pärast tõe ilmsiks tulekut vihkab, või kannab veel mõned tunnid üksi seda jubedat saladust, et säästa oma naist paratamatusest. 

Kahjuks ei meeldinud mulle ka see raamat eriliselt. Idee oli hea, teostus oleks võinud olla pinevam. 

Mul on mõtteid

Mulle nii meeldib see stiil, kuidas Maarja oma blogi kirjutab. Et tal mõtted voolavad ühest paigast teise ja siis saavad kusagil kokku, või ei saa, see polegi oluline. Lihtsalt see, et on mõtted ja need on üles kirjutatud.

Näiteks kirjutas ta üks päev: “Dostojevski kirjutas “Idioodi”, Maarja kirjutab maarjablogi. Kriitiku õudusunenägu, aga me mõlemad kirjutame lauseid, nii et jah.” No vot, ja mul on umbes sama. Et mõtted, nii et jah. 

Näiteks üks mõte tekkis, kui ma juhtusin nägema klippi viimasest Love is Blind osalejate edasisest käekäigust ja sellest, kuidas üks tüüp, kes oli saates jätnud toreda ja armsa poisi mulje, oli tegelikult paras pleikar, kes ajas liini mitme naisega. Et mis ajendab? Arvasin, et jõudsin järeldusele, et sisemine ebakindlus. Olen elus selliste inimestega ka kokku puutunud. Nad on kenasti heas õnnelikus suhtes, kuni tuleb keegi väljapoolt ja hakkab tähelepanuga üle külvama. Inimene, kellel on enesemääratlusega kõik hästi, tema laseb sellel tähelepanul endast mööda minna, aga see, kes vajab pidevalt välist tunnustust ja valideerimist, see jookseb aina uute tähelepanuavalduste järel ja ei rahuldu iial. Lisaks mulle näib, et mehed on selles osas isegi halvemas seisus, kui naised. Naised on nimelt harjunud juba väga noorest peale, et mingid nilbed vanamehed neile ligi ajavad ja seetõttu suudavad enamasti ka filtreerida tähelepanu. Mehed jälle saavad tunnustust pigem vähe ja kui see siis ootamatult meeldivast allikast tuleb, siis ei oskagi nad sellele adekvaatselt reageerida ja jooksevad ummisjalu inimese järel, kes seda tähelepanu pakkus. Ja kui juhtub, et selliseid moosisuid ujub rohkem ligi, siis avastadki ühel hetkel, et oled mitme naisega suhtes. 

Siis oli mul veel üks mõte, aga ma ei teagi, mis mõte see on. See on selline mõte, et mulle saatis sõnumi üks tüüp. Nägu oli tuttav, olin teda kunagi ammu Tinderis näinud ja vist paar lauset ka vahetanud, aga kuidagi meeldejääv mees ta mulle polnud. Igatahes, see mees siis vaatas ka, et tuttav ja saatis kohe sõbrakutse ja sada sõnumit. Umbes, et kas ma olin Tinderis ja tema mäletab, et meil oli hea klapp. Eem? Oli või? Miks me siis kunagi kokku ei saanud, kui hea klapp oli? Äkki sa romantiseerid midagi üle siin? Ja siis, ilma, et ma oleks jõudnud üldse eriti midagi vastata talle, hakkas mulle endast pilte saatma. Oli siin reisil ja seal majaka taustal ja siis ookeani ääres ja restoranis ja ma ei tea kus kõik veel. Nagu? Mis see mõttekäik seal olla võis, huvitav? Et me kunagi aasta alguses, või millal me viimati Tinderis võisime trehvata, vahetasime mõned viisakused ja ma nüüd ootan võõra inimese fotoalbumit või? Et ta saadab mulle endast pilte, küsimata üldse, kas ma soovin neid pilte või uurimata, et kuidas ma vahepeal elanud olen, ja ma täiega heldin ja mõtlen, et vau, milline mees, selline saak jäi kahe silma vahele?

Kui ma lõpuks mahti sain vastata, et tead, ma olen juba ilusti õnnelikus suhtes, siis oli pettunud, et kuidas ta hiljaks jäi. No ei jäänud hiljaks, lihtsalt vale mees oled minu jaoks. See pole võidujooks, et kes ees see mees. Kui ma ka vaba oleks praegu, ma ikka ei tahaks sind. See on muuseas veel üks selline mõte, mida ma vahel mõtlen. Et kui on õige, siis ei käi ringi ja ei otsi paremat varianti. Kui otsid, järelikult pole õige. Ja selle õigega on veel see nüanss ka, et ei pea mänge mängima. Ei pea mängima raskesti kättesaadavat või teesklema, et pole huvitatud, või jälgima, et kes millal mingi sõnumi saadab ja mängima võimu- või mõttemänge. Ja kartma, et kui sa oled päris, siis teine põgeneb. Sest kui on õige, siis on õige. Ja kui pole õige, siis leiutatakse igasuguseid põhjuseid, miks sa vale oled. 

Maarja blogist veel üks varastatud tsitaat: “kohv on selleks, et muuta, mida suudad ja vein selleks, et leppida sellega, mida ei suuda”. See pole üldse mingi eraldiseisev mõte, lihtsalt nii äge ütlemine, pani mind naeratama. Olgu öeldud, et mul leppimist on aina vähem ja muutmist aina rohkem. Aga mul ongi ju kohe üks seitsmeaastane tsükkel läbi saamas/algamas, muutused peaksidki toimuma ja ma ise peaks oleme neile vastuvõtlik ning motiveeritud neid ellu viima. 

Ma ei tea nüüd, kas mu mõtted üldse meikisid senssi või oli lihtsalt üks jube jutt, mis kuidagi keskpõrandale kokku ei saanud, aga kui Maarjal on maarjablogi ja laused, siis minul on KvB blogi ja laused, nii et jah. Kriitikute õudusunenägu. 

Pildistas Tatjana Siipan

Töövõit

Nagu te olete kindlasti märganud, siis seoses kohustuste ja vastutuse suurenemisega, on suurenenud ka tööalaste postituste osakaal, aga ma loodan, et te väga ei pahanda. 

Tänu kommentaariumis toodud soovitusele, sain ma ka meie tõukerataste probleemi lahendatud. Kuigi, kui ma nüüd mõtlen, siis see polnud otseselt soovitus, see oli lihtsalt kogemuse jagamine. Aga kui nädal aega hiljem polnud minu esimesele kirjale Boltile mingisugust reaktsiooni tulnud, siis saatsin uue kirja. Seekord lisasin märkuses juurde, et kui probleemile pole lahendust x kuupäevaks leitud, siis hakkame rattaid utiliseerima. 

Selline maffiabossilik lähenemine pole üldse minu stiil, muide. Ma saan aru küll, et mind siin osad peavad tank-naiseks ja mida iganes, aga ähvardamine ja ultimaatumid pole üldse minu teema. Ma pigem käin ja sikutan neid rauast kolakaid ise, kui päriselt kellelegi ebamugavust või ebameeldivusi põhjustan. Endal oli ka hirmus niimoodi ähvardada. Aga ma tol päeval opereerisin ikka veel selle bad bitchi sõiduvees, see muutis asja talutavaks.

Arvake nüüd, kui kiiresti Bolt minuga ühendust võttis? Neli tundi hiljem oli juba meeldiv sõnum postkastis, paluti täpsustada kõne all olevat piirkonda ja see Google Mapsi väljaprindil ära markeerida. Päev hiljem tuli uus sõnum, milles tänati viisakalt ja kinnitati, et nad on oma äpis muudatused teinud ja see peaks jõustuma hiljemalt nädala pärast. Nädala pärast oli meil muidugi suur tali õuel ja rattad olid nagunii ära koristatud, aga usutavasti nad tegid ka seda, mida mulle lubati. Eks ma kevadel siis veendun. 

Ehk siis, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. 

Muuseas, ei meeldi see maailm, kus jõuga peab ähvardama, kohe üldse mitte. Aga pähe ka endale astuda ei lase.