Mitte midagi ei ole öelda

Ma tulen igal esmaspäeval tööle ja vahin tuima pilguga oma blogi lehte, teades, et ma peaks kirjutama, mäletades, et mul oli nädalavahetusel mõtteid, et seda raudselt kirjutaks, et mul on pilte, mida kindlasti postituses jagada, aga midagi ei tule. Õnneks on see probleem tavaliselt kolmapäevaks lahendatud, sest ikka leian midagi, millest mitte midagi kirjutada ja seda kuni järgmise nädala keskpaigani välja. Seitse aastat Õnne 13, või umbes nii. 

No mis ma oskan öelda, tööl on põnev. On uusi ülesandeid ja uutmoodi stressi. Taban end öösiti töö pärast muretsemas, meenumas asjad, millega kindlasti tegelema peab, planeerides ette töid, mis teha tuleb, hoides pöialt, et ma ikka hommikul mäletan ka kõiki neid hirmus tähtsaid mõtteid. Näiteks tellisin juba oktoobris ära kinkekarbid klientidele. Ja unustasin täiesti, et töötajatele ei tellinud midagi. Õnneks tuli meelde, kui ma käisin jalutamas ja ajasin jalga suusapüksid, mis ma eelmisel aastal ettevõtte poolt kingitud kinkekaardi eest ostsin. Ja jõuluni on veel aega, saab kenasti tellitud ja kätte. Aga noh, mõtle, oleks unustanud napilt. 

See, et ma pean nüüd palju rohkem igasuguseid asju meeles hoidma ja mäletama on viinud mind mingisugusesse Duracelli jänku ärevus-spiraali. Mul on nii palju energiat, et ma võiks maja ehitama minna, või metsa langetama, või midagi. Ja see on puhas adrenaliin. Sest süüa ma ei suuda. Saate aru, et üks hommik nägin ma kaalul numbrit 52,6. Ma kaalusin nii vähe viimati millalgi siis kui ma Kärbest imetasin, ehk siis mingi 13 aastat tagasi. Ja ma ütlen nüüd ebapopulaarse arvamuse, aga ei ole ilus. Mulle ei meeldi. Rõve vaadata neid luid. Aga süüa ei suuda, sest esiteks mulle ei meenu ja teiseks iiveldab pidevalt, ehk ma ei saa. Mis on kohutavalt ebatervislik. Sest siis on neid hetki, kus ma olen korraga nii näljane, et sööks kohvikus kõik koogid ära. Aa, ja siis see nunnu asi, et pilti viskab ka tasku. Üks päev tegin trenažööril kardiot ja tunnen, et silme eest läheb mustaks. Plaan oli tunnikese teha, sellevõrra, et ühe osa “Wedensday’d” ära vaadata, aga pärast veerand tundi kõndimist olin sunnitud katkestama, sest ma ei suutnud enam sirgelt käia. Kui te nüüd arvate, et ma tulin koju ja sõin kõhu korralikult täis, nagu üks normaalne ja mõistlik inimene teeks, siis nope, sest koju jõudes iiveldas mul nii hullusti, et ma ei suutnud midagi süüa. Mis tähendab, et enne magama minekut kühveldasin endale krõpsu ja viinereid sisse, piparkookide ja saiaga. #ElaguTervislikudEluviisid! Aga mis ma teha saan? Ei, ma päriselt küsin, mida?

Laupäeva hommikul pool seitse oli mul uni läinud ja ma istusin ning ootasin seda, et saaks jõusaali minna. Nad avavad nädalavahetusel jõusaali alles kell 9. 

Tore oli. Tegin filmi ka. Ma ei tahtnud üldse seda siia lisada, aga ma arvan, et poindi tõestamiseks on vajalik. 

Nagu näete, siis ei suuda ma kaamerat fokuseerida. Muidugi üks põhjus võib ka selles olla, et ma just kangil 90 kilo tõmbasin ja see väike pingutus väljendus värinas, aga mulle endale tundub, et see ongi nüüd viimastel nädalatel minu normaalne olek. Muide, tänan kaasa mõtlemast, aga ma tean täpselt kuidas see asi lõppeb. Ma olen seda varem ka läbi elanud. Kui tekib väiksemgi pingelangus, siis ma jään korralikult haigeks, palaviku ja muu kauniga, mis selle juurde kuulub. Tean. Aga ma ei saa seda pidurdada. 

Ujumas käisin ka. Ujusin ja seal üks vanaisa oma lapselapsega olid samal rajal. Vanaisa räägib tüdrukule, et: “vaata kuidas see tüdruk ujub. Tal on naiste ujumisstiil (konna ujusin), nii ei väsi ta ära”. Rõõmustasin hullupööra – 40aastane tüdruk, no kas pole rõõmustav?

Poes käisin. Kuuse tõin koju. Ehtisin ära. Ootan, et kingid kuuse all on samasugused väiksed ja armsad.

Diivani panin müüki. Sest uus peaks varsti tulema. Praegu pole vana veel keegi tahtnud. Mõtlen, et äkki ma küsin liiga palju. Selles mõttes, et ma tahan lihtsalt lahti saada, et keegi ära viib. Mul pole teda kuhugi panna. Kas 50 eurot on tõesti palju küsida?

Vanalinnas käisin. Kuuske vaatamas. Teate, ma polegi ju käinud. Nagu üldse. Sest ma ei tähistanud ju jõule 30 aastat või nii. Ilus oli. Aga siis oli seal veel inimesi ka. Liiga palju.

Nagu näete, mitte midagi ei ole mul öelda. Kuigi ma tahaks kassist blogida. Mitte, et mul midagi öelda oleks, aga niisama. Pilte  mul ka temast pole, sest ma ei tea, aga ta pole kuigi fotogeeniline ja mul käsi ka pidevalt väriseb. Aga ma nagunii kirjutan.

Veel ma mõtlesin, et tahaks kirjutada TikTokist ja selle algoritmist. Mitte, et mul midagi tarka või olulist öelda oleks, mida te niigi juba ei teaks, aga ikkagi tahaks kobiseda. 

Avapildi tegi salaja Tatjana Siipan. Selline ma olengi, keskaegne surmakutsar oma hiiglasuure keebiga.

Diskopepu 2022

Kuna ma eelmisel aastal alustasin, siis tundub õiglane ka sel aastal oma Spotify kokkuvõte kõigile arvustamiseks kuvada. 

Tuleb välja, et sel aastal olen ma vähem muusikat kuulanud, kuigi ise küll ei kujuta ette, et mille arvelt siis. Aga noh kõigest 200 minutit vähem, mis on ikkagi suht-koht in the ball park. Äkki olen rohkem inimestega päriselt suhelnud? See selgitaks. Üksioleku aega on 2022 vähe pakkunud. Mille üle ma üldse, muide, ei kurda. 

Suures plaanis ei tule ka žanri seas üllatusi. Üks kord popi kuninganna ja hauani välja. Sel aastal ma vist esimest korda ei tunne üldse piinlikust ka selle üle, et pop mu go-to muusika on. Sest, miks see ei võiks olla? Pinnapealne ja kerglane? Pole piisavalt sügav ja müstiline? No, joke’s on you. Ma ei ole kunagi väitnutki, ei ma oleks eriliselt sügav ja müstiline. Minuga on väga lihtne – what you see, is what you get

Uusi artiste olen avastanud küll. See tuleb sellest, et mu elus on palju uusi inimesi, kes oma muusikamaitset lahkesti jagavad, et mitte öelda, peale suruvad, ja kuna ma olen people pleaser, siis ma muidugi püüan ka nende maitsega kuidagi kaasa minna. Kuigi, nagu näete, siis ikkagi tulen tagasi oma lemmiku žanri juurde. 

Erinevaid laule on ka kogunenud ilus number, lausa 1628, kuigi endale küll tundub, et ketran enamasti umbes kolme laulu. Ühte olen siiski sel aastal kedranud rohkem kui teisi. Meeldib järelikult. 

Eelmisel aastal näitas Spotify kuulamise aurat, sel aastal oli kuulamise isiksus. Mis on Nomad. Märksõnadeks: avastamine, uudsus, lojaalsus ja unikaalsus. Mis kõik kõlavad kenasti, kas pole?

Lõppu siis ka oma korduvate lugude väljavõte. Taylor Swifti “Willow” on jätkuvalt lemmik nagu selgub. Ja tõesti on. Ma ei tea, mis selles on, aga olen ikka lummatud. 

Also, soovin vabandada oma liigse inglise keele kasutuse pärast. 

“Nõusolek”

“Le Consentement” 

Vanessa Springora

Tõlkinud Anna Linda Tomp

Toimetanud Indrek Koff

Kirjastus Sa Kultuurileht

175 lk

Lugesin selle raamatu läbi ühe jutiga. Ütlen kohe, et ma pole vaimustuses. Kuigi, see ei anna üldse edasi seda, mida ma mõtlesin ja tundsin. Jube keeruline. Ütleme nii. Teema on oluline. Aga minu jaoks vastik. Või noh, ma tahaks loota, et enamike inimeste jaoks on see vastik, aga ma ei ütle seda välja. Näib, et just ütlesin, ups. 

Kui minna isiklikuks, siis ma olen vast üks haruldastest, kellel pole teismeeast paralleeli tuua. Mind pole alaealisena seksuaalselt ära kasutatud. Mäletan küll eredalt üht intsidenti, mis leidis aset umbes sel ajal, kui ma olin 14. Oli jõulude aeg ja sain küüti vanaema naabritelt, kes sõitsid Tallinnast Hiiumaale. Teadsin seda peret – ema, isa ja kaks poega. Poisid olid minust tunduvalt vanemad, mängukaaslased nad polnud. Tol pühadeajal küüti pakkudes oli vanem poeg roolis. Ma võin siin eksida aasta või paariga, aga minu mäletamist mööda oli ta umbes 21-aastane. Mingit eelnevat kokkupuudet meil temaga niisiis polnud, aga sõites Tallinnast Hiiumaale istusime autos kõrvuti ning pühade ajal otsis ta ka pigem minu seltsi, kui oma vanemate ja minu vanavanematega. Ei, meil ei olnud midagi. Või noh. Tagasisõidul vist midagi nagu oli. Tema käsi minu põlvel ja ka koju tagasi tuues, ning mu rasket moonakotti viiendale korrusele tassides ning ukse lävel hüvasti jättes, mingi säde nagu oli. Mina, noore vasikana, olin muidugi meelitatud ja tundsin ennast väga suure ning naiselikuna. Aga hirmus oli ka. Mis iganes see oli, mida ju tegelikult polnud, tundus see ohtliku ja keelatuna.

Ja see osa raamatust mulle meeldis. See, kuidas autor, minakirjutaja, väljendab emotsioone, mis noore, tärkava seksuaalsusega neiu sees avalduvad. Sa tahad nii väga meeldida. Sa tahad tunnustust. Sa tahad seda, et keegi märkab sind ja peab sind eriliseks. Su keha avaneb ja kui su elus on keegi, kes su käe kõrvale võtab ning sind sellest segadusest läbi juhatab, siis see tundub armastusena. Alles hiljem. Palju-palju aastaid hiljem, saad sa aru, kuidas see polnud armastus, vaid sind kasutati ära. 

Ma nüüd vahetan teemat. Või mitte otseselt vahetan, aga ma liigun natuke teises suunas, kui te ehk ootasite. 

Suurem osa mehi, kellega ma olen suhelnud, on rääkinud sellest, et nemad kaotasid oma süütuse vanuses 12-16. Ja kaotasid selle reeglina endast tunduvalt vanemale naisele. Poegade emana, mõjub see teadmine mulle hirmuäratavalt. Ma vaatan praegu oma noorimat, kes on 14 ja milline laps ta on. Kahtlemata toimuvad tema kehas muudatused ja ilmselt on tal ka tundeid, millega ta ei oska midagi peale hakata. Aga ta on ikkagi nii laps, kui laps saab olla. Kui ma vaatan ta klassikaaslasi, siis ei näe ma, et tema oleks rohkem laps, kui nemad. Ja kuigi ma annan endale aru, et ta keha võib talle sosistada, et nüüd on aeg, siis emotsionaalselt pole ta selleks kindlasti veel aastaid valmis. Ma näen seda juba oma teise poja pealt, kes on sugutungi ja kiindumuse segi ajanud ja ei suuda oma tüdruksõpra maha jätta, sest ta arvab, et tal on tolle vastu mingi kohustus. 

Ma tean, et ühiskond püüab luua kuvandit sellest, et mehed on kahel jalal kõndiv erektsioon, mis otsib ainult auku kuhu kukkuda ja kui kõht täis ja (issand kuidas ma jälestan seda väljendit!) kotid tühjad, siis on tal kõik hästi. Aga faktid tõestavad vastupidist. Meestel on statistiliselt vähem partnereid kui naistel. Mehed vajavad tunduvalt rohkem emotsionaalset sidet oma partneriga ja nad pigem on FWB suhtes, kui käivad igal nädalavahetusel klubis uut liha jahtimas. Mehed kannatavad pigem halba suhet, kui lähevad minema ja otsivad uut. Selleks, et mees saaks tõeliselt intiimvahekorda nautida, läheb aega, see ei juhtu reeglina esimesel ega teisel korral. Muidugi, mitte et naistel juhtuks, ma ei väidagi seda, ma tahan lihtsalt öelda seda, et pole need mehed nii robotid midagi, kui ühiskond meile pähe püüab määrida. 

Aga nendest asjadest ei räägita. Või kui räägitakse, siis liiga vähe. Ja ma saan aru. Kuidas sa mehena läheks ja räägiks seda? Kellele? Sõpradele? Raske uskuda. Võib-olla kunagi tuleb põlvkond, kus mehed saavad vabalt nendest asjadest sõpradega saunalaval rääkida, aga ma kardan, et minu silmad seda ei näe. Ja ma ei kirjuta seda sellepärast, et pisendada kohutavaid asju, mis tehakse naistega. See pole see, et #BlackLivesMatter vs #AllLivesMatter. Nagu, dah! Ma tahan lihtsalt öelda seda, et hoidke oma lapsi. Ja kui noor tõesti kibeleb ennast välja elama, siis tehku seda endavanusega, mitte täiskasvanuga. Ma ei väida ka, et poleks erandeid, kus kaks inimest leiavad üksteist ja olenemata vanusevahest on seal midagi tõelist. Aga sel juhul peaks see täiskasvanu võtma täiskasvanu rolli ning ilmutama hoolivust, mitte enda tunge rahuldama. 

Ja sellest “Nõusolek” räägib ka. Räägib sellest, kuidas neiu suureks kasvab ja näeb, kuidas täiskasvanud tema elus teda ei hoidnud ega temast hoolinud, kuidas nad vabandasid oma tegevusetust sellega, et “sa olid oma vanuse kohta nii küps ja eneseteadlik”. Räägib ka sellest, millise trauma see noorde hinge jätab ja kui keeruline on seetõttu hiljem elus normaalseid ja terveid suhteid luua. Nii et jah, tegelikult hästi kirjutatud. Mõtlemapanev.