Kuidas plikast 10 päevaga lahti saada

Pojal on mure. Ta tahab oma suhet lõpetada. Aga kardab.

Seda, et neil asjad ei toimi, hakkasin ma aimama umbes aasta alguses, kui poiss küsis, et kas minu meelest on neiu talle õige kaaslane. Mulle tundub, et inimesed, kes on oma suhtes õnnelikud, ei käi teistelt küsimas, kas nende meelest on kaaslane õige. Hirmsasti tahaks siia lisada, et õnnelikud paarid ei postita igast lilleõiest ja põsemusist ka sotsiaalmeediasse, aga see on mu isiklik kiiks, sest olen elus liiga sageli näinud häid tuttavaid, kes interneti kinni jooksutavad oma “maailma parim mees” postitustega, teades samas liigagi hästi, et “maailma parim mees” käib igal nädalavahetusel sõpradega väljas joomas ja võõrastele näkkidele keelt kõrva ajamas ning kaebab igale kuulajale kõrvale, milline nõid tal kodus ahju otsas elab. Tean ka seda, et osad naised saadavad endale ise lilli ja teesklevad, et peika saatis. Tean ka paare, kus peika saadab küll lilli, aga kokku saada pole mahti ja siis lilled ja kommikarbid peaks daami õnnelikuna hoidma. Sõnaga, ma suhtun väga kahtlevalt nendesse üleliigsetesse suhte eksponeerimise postitustesse. Sest ausalt, kui sul on kõik hästi, kas siis tõesti on vaja välist valideerimist, et vaadake kui õnnelik ja armastatud ma olen? Või olen ikkagi mina imelik? 

Aga tagasi siis poisi juurde. Tol korral ta midagi väga ei täpsustanud, et miks sellised mõtted olid ja kui tüdruk paar nädalat hiljem tema juurde kolis, siis arvasin, et kõik on neil hästi. Kuni paar kuud hiljem oli jälle halvasti. Ja siis suvel oli veel palju halvem. Ja sügisel veel palju-palju halvem. No ja nüüd siis on kohe palju-palju-palju, eks.

Minu meelest väga lihtne. Kui ei toimi, siis on uks. Eriti kui nad pole ametlikult seotud, neil pole lapsi, pole ühiseid kohustusi ega vastutusi. Nad mõlemad on alles hilisteismelised, elu ei pea noorena nii raske olema. 

Poja meelest on asjad aga väga keerulised. Sest esiteks ta ei taha olla tõbras. Ta tunneb tüdruku ees vastutust ja kui tema oleks see, kes kriipsu alla tõmbaks, siis tüdruk saaks haiget ja tema ei taha oma hingele seda koormat. Jutust sain aru, et vestlusi teemal “aitab nüüd küll” on seal majas juba peetud ning siiani on need lõppenud pisarate ja anumisega, ning ikkagi kokku jäämisega. Lisaks kardab poeg, et kui ta peaks midagi drastilist tegema, nag näiteks lukkude vahetamine, siis ootab teda tüdruku kättemaks vara ja maine rikkumise näol. 

Ja ma tahaks öelda, et need hirmud on põhjendamatud, et enamik lahkuminekuid on küll valusad ja ebameeldivad, aga siiski rahumeelsed. Aga tegelikult ma ju ei tea. Ma pole iial ühtegi naist pidanud maha jätma. Olen küll mõned sõprused lõpetanud ja hiljem kuulnud, kuidas minu kohta jutte levitatakse, aga ma väga ei hooli neist, sest minu süda on puhas. Ja kes neid jutte minu kohta usub, polnud algusest peale minu päris sõber. 

Mind on maha jäetud küll. Nii otse kui läbi lillede (loe: ghostides). Ja no muidugi on vastik tunne. Mina, kes ma üldse kergesti ei kiindu, põen selliseid lahkuminekuid ikka väga valusalt läbi. Kättemaksuhimuliseks ma ennast ei pea. Jah, ma olen vahel kirjutanud postitusi sellest, kuidas see on juhtunud, aga ma arvan, et ka neid pole nüüd teab kui palju. Vaatasin näiteks üle kahe viimase südamemurdmise teemalised postitused, ja minu meelest ma olin isegi liiga leebe. Arvestades, et kõik mu eksid ise mu juurde varem või hiljem tagasi ronivad, siis ju ma nii hull ikka pole olnud. Kui ma meenutan lahutust, siis see on vaieldamatult kõige rängem lahkuminek mu elus. Jah, loomulikult oli see rõvedalt valus. Ma tean, et ma ütlesin eksile igasuguseid inetuid asju. Aga sellega asi ka piirdus. Tema asju ma ei rikkunud, mingite serviiside ja mööbli pärast me ei ragistanud. Jagasime sõbralikult kõik asjad ära ja kuna selle kohta pole kümne aasta jooksul kommentaare tulnud, siis eeldan, et temagi arvab, et kõik oli õiglane. Midagi nõudnud ega oodanud ma temalt pole, elatist maksab ta nii nagu süda käseb, minul on hea meel, et üldse maksab. Aga noh, see on ju ikkagi ainult minu arvamus kõigest sellest. Ma ei tea, kuidas tema tegelikult kogu lugu tajub. Võib-olla tema meelest olin ma jubedam saiko ja tal siiani mingi trauma kogu lahutusest ja kaebab kõigile tulevastele pruutidele, kuidas ma ta paljaks varastasin ja lapsed väevõimuga talt ära võtsin. 

Nii et ma tegelikult ei tea, kui lihtne on naisi maha jätta. 

Mõni aeg tagasi vestlesime antud teemal ühe hea meestuttavaga. Ta on kakskümmend aastat abielus olnud, pealtnäha on neil ilus pereelu, kõik toimib ja kõik on rahul. No ja eks nad vahel natuke ragistavad ka. See käib elu juurde. Siis, üks kord, mees pihtis mulle, et tema ainus lootus on abielust välja saada, kui naine ise teise mehe juurde läheb. Rääkis, et teades oma naise iseloomu, siis mingist rahumeelsest ja sõbralikust lahkuminekust ei saa juttu ollagi. Naine maksaks kätte kõigil mõeldavatel ja mõeldamatutel viisidel ning mees ei taha pea viiekümnesena oma elu nullist alustada ja kardab kaotada suhteid oma lastega. Niisiis ootab ta päeva, mil naine ise ära läheb.

Umbes nagu mul poeg. 

Nii et kui keegi teab soovitada, kuidas saab suhtest välja, mis ei toimi, siis tuld!

18 kommentaari “Kuidas plikast 10 päevaga lahti saada

  1. Hilisteismeliste suhte lõpetamine on muidugi midagi muud kui aastaid kestnud abielu lahutus. Ühest küljest – mis seal’s ikka, pole ühiseid kohustusi, lapsi ega vara jagada – laske käia. Teisalt, kõik see on esimene kord ja emotsion tugevam jne. Siit moraal – pole vaja kohe kokku kolida nii noorelt (mitte, et meil selles osas sõnaõigust oleks), mis siis viga lõpetada, lihtsalt ei saa enam kokku ja ongi kõik. Lahendust mul pakkuda ei ole, kui välja jätta see vana hea tavaline, et järgmisel vestlusesl tuleb enesele kindlaks jääda ja anumisele mitte järele anda. Niisama siin lamisen kaasa, sest saan ja aega on :-). Lihtsalt lukkude vahetamine oleks mu vanurlikust seisukohast vist vale. Ehk tüdruk saab lõpuks siiski aru, et läbi. Samas, mismõttes noor inimene teise sama noore eest vastutab? Ei ole sel nooorukil mingit vastutust.

    Meeldib

    1. See osa, et kutt plika eest vastutuse on võtnud, käib mulle endale ka kõige rohkem pinda. Arvestades, et tüdruk alles sai paar kuud tagasi täisealiseks, siis oleks siiani pidanud tema vanemad tema eest vastutama, mitte teine laps.

      See, kuidas siiani oma konflikte on lahendatud, näitab mulle, et ilmselt suurema tüliga lahku minnakse lõpuks, ei kujuta ette, et kuidagi teisiti. Aga jah, eks see ole õppimise koht.

      Liked by 1 person

      1. Kui tüdruk nii noor, siis ma oleksin ikka vanemana jõuliselt vähemalt üritanud selgitada, et legaalse täisealisuse saabumine ei tähenda, et kohe ilmtingimata kellegagi kokku peab kolima. Aga kõigil on ju omad arusaamad…

        Liked by 1 person

      2. Mulle tundub, et seal on hoopis see probleem, et vanemad on siiani liiga jõulised ja ranged olnud ning see ongi tinginud olukorra, kus tüdruk esimesel võimalusel kodust põgenes. Aga see puhtalt minu subjektiivne arvamus. Ise olin noorena samasugune, kodus elamine oli põrgu ja läksin kohe, kui sain. Olin ka alaealine. Ei kolinud küll peikaga kokku, olin üksi, aga põhjus ikkagi see, et vanemate kodus polnud turvaline ja hea.

        Meeldib

      3. Tüdruk läks kutsekasse ja kukkus sealt välja. Töökohta ka ei suuda kuidagi hoida. Saan aru, et istub põhiliselt kodus ja veedab aega netis.
        Jah, peab üleval ka ja ei mina ega poeg pole selle üle kuigi õnnelik.

        Meeldib

  2. Suhte lõpetamine on üks elu õppetundidest. On raske, on halb tunne ja teisest kahju, aga mulle on elu näidanud, et mida kiiremini plaaster maha tõmmata, seda parem kokkuvõttes. Kogu edasine suhtlus eksiga tuleb päeva pealt katkestada. Jäädavalt. Minu raamatus igatahes teisi võimalusi ei eksisteeri.

    On ka loomulikult paare, kes lähevad lahku rahumeelselt kahepoolsel kokkuleppel. Pärast ollakse veel sõbrad ja käiakse perekondlikult läbi jne. Aga need on siiski erandid.

    Neist inimestest, kes tulevad pärast maha jäetud saamist autol rehve lõikuma, aknaid sisse peksma ja lastega manipuleerima, ei mõista ma üldse. Imestan hoopis, kuidas sellist psühhi üldse keegi endale kaaslaseks on soovinud. Aga kui sooviti, eks siis tuleb ära kannatada ja oodata, kuni psühh ise uue leiab. Kõik on valikute küsimus.

    Liked by 1 person

    1. Nende “psühhidega” on nii ja naa mulle tundub. Ühest küljest, jah, mida sa siis lähed saikoga suhtesse ja veel lapsed ka saad, aga kui räägitakse, et enne oli täiesti tore ja armas naine, aga siis ühel hetkel pööras ära, hakkan mina automaatselt mõtlema, et aga mida sa tegid, et ta selliseks muutus, sest tavaliselt see osa, mis endise partneri hulluks ajas, jäetakse rääkimata.

      Meeldib

      1. No just. Me ei tea, milles see saikarlus seisneb, aga kui näiteks armukadeduses (mida alguses üldse polnud), siis on ilmselt mees ise naise psüühika oma tempudega pekki keeranud. See ei ole soopõhine, võib vabalt olla ka vastupidine variant.

        Liked by 1 person

      2. 1 variant veel – sa näed suhet alustades seda, mida sulle tahetakse näidata. Ja siis hakatakse rihma pingutama. Väljastpoolt ongi kõik ilus, aga seespool teeb seadusi tugevam ja kavalam. Vähem osav ja kaval tehakse väga sygavalt maatasa, ja siis kõik muudkui imestavad, et kuidas nii tore mees nii hullu ja lolli naisega koos elas. Vastupidiseid variante kohtab vähem ja seda kinnitab ka meditsiiniline ja politsei statistika.

        Meeldib

  3. On üks osa inimesi, kelle kohta öeldakse, et nad “halvad kaotajad” ja eks mahajätmist on kerge ka kaotusena tunnetada. Viha, frustratsioon, alandus, kättemaksuhimu – tahtmata siinjuures kedagi õigustada, siis need kõik on inimlikud, kuigi laidetavad emotsioonid. Normaalne toimiv inimene peaks oma emotsioone mõistma ja nendega hakkama saama, aga ikka ja jälle seda ei suudeta. Ja see on muidugi kurb.

    Nii et ma täiesti mõistan viimases lõigus kirjeldatud meesterahvast. Palju lihtsam on sel juhul jätta naisele sisse tunne, et ta on “võitja”, sest leidis ise uue mehe ning vahetas seeläbi vana mudeli uue ja parema vastu. Mulle tundub, et paljud inimesed käituvad rohkem või vähem sihipäraselt nii, et nende teinepool nad ise maha jätaks. Sest nii on lihtsam. See on omamoodi küüniline ja isegi alatu viis, sest nõnda lükkad “suhtelõhkuja” koorma teisele, aga võimalik ka, et sedasi jäävad kõik osapooled tervemaks.

    Mis puutub poja suhtesse, siis kuigi see tundub olevat parasjagu toksiline, siis eriti just noore inimese puhul on see vastutustunne ka ikkagi väärtus, mida kunagi liiga palju ei esine. Mis tähendab, et vanemad võivad küll pead vangutada, aga neil on põhjust ka pisut uhke olla. 🙂

    Liked by 1 person

  4. imago dialoog?

    või siis käitugu kodus selliselt, et suhe on läbi, mitte suhet hoidvalt. ma saan aru, et liiga hästi kasvatatud ja seetõttu ei taha kodus halvasti käituda aga ostku süüa ainult endale jne jne

    Meeldib

  5. Saan aru, et mittetöötav ja mitte õppiv neiu soovib, et teda ylal peetaks ykskõik mis hinnaga, kui palumine ja anumine muudkui korduvad. Selle suhte lõpetamisega on VÄGA kiire, sest tal võib pähe tulla lapsi saama hakata, sest see on teatud …kontingendile kõige lihtsam moodus raha hankida. Võib-olla on isegi kurje emasid vaja.

    Liked by 2 people

  6. Njaa, mitte õppivast ülalpeetavast lahti saada tahtmine võib tõesti südemetunnistust piinav olla aga kui suhe ei toimi siis tuleks kibekiirelt ära teha. Parem õudne lõpp kui…
    Eriti kuna täiskasvanuks vanusest hoolimata seda neiut ilmselgelt pidada ei saa. Täiskasvanu peaks siiski olema suuteline ise oma elu ja tegemiste eest vastutust võtma. Ja kui vanemate juures ei sobi siis suutma end väljaspool päritoluperekonda ise toita ja katta…

    Liked by 2 people

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s