Kuidas plikast 10 päevaga lahti saada

Pojal on mure. Ta tahab oma suhet lõpetada. Aga kardab.

Seda, et neil asjad ei toimi, hakkasin ma aimama umbes aasta alguses, kui poiss küsis, et kas minu meelest on neiu talle õige kaaslane. Mulle tundub, et inimesed, kes on oma suhtes õnnelikud, ei käi teistelt küsimas, kas nende meelest on kaaslane õige. Hirmsasti tahaks siia lisada, et õnnelikud paarid ei postita igast lilleõiest ja põsemusist ka sotsiaalmeediasse, aga see on mu isiklik kiiks, sest olen elus liiga sageli näinud häid tuttavaid, kes interneti kinni jooksutavad oma “maailma parim mees” postitustega, teades samas liigagi hästi, et “maailma parim mees” käib igal nädalavahetusel sõpradega väljas joomas ja võõrastele näkkidele keelt kõrva ajamas ning kaebab igale kuulajale kõrvale, milline nõid tal kodus ahju otsas elab. Tean ka seda, et osad naised saadavad endale ise lilli ja teesklevad, et peika saatis. Tean ka paare, kus peika saadab küll lilli, aga kokku saada pole mahti ja siis lilled ja kommikarbid peaks daami õnnelikuna hoidma. Sõnaga, ma suhtun väga kahtlevalt nendesse üleliigsetesse suhte eksponeerimise postitustesse. Sest ausalt, kui sul on kõik hästi, kas siis tõesti on vaja välist valideerimist, et vaadake kui õnnelik ja armastatud ma olen? Või olen ikkagi mina imelik? 

Aga tagasi siis poisi juurde. Tol korral ta midagi väga ei täpsustanud, et miks sellised mõtted olid ja kui tüdruk paar nädalat hiljem tema juurde kolis, siis arvasin, et kõik on neil hästi. Kuni paar kuud hiljem oli jälle halvasti. Ja siis suvel oli veel palju halvem. Ja sügisel veel palju-palju halvem. No ja nüüd siis on kohe palju-palju-palju, eks.

Minu meelest väga lihtne. Kui ei toimi, siis on uks. Eriti kui nad pole ametlikult seotud, neil pole lapsi, pole ühiseid kohustusi ega vastutusi. Nad mõlemad on alles hilisteismelised, elu ei pea noorena nii raske olema. 

Poja meelest on asjad aga väga keerulised. Sest esiteks ta ei taha olla tõbras. Ta tunneb tüdruku ees vastutust ja kui tema oleks see, kes kriipsu alla tõmbaks, siis tüdruk saaks haiget ja tema ei taha oma hingele seda koormat. Jutust sain aru, et vestlusi teemal “aitab nüüd küll” on seal majas juba peetud ning siiani on need lõppenud pisarate ja anumisega, ning ikkagi kokku jäämisega. Lisaks kardab poeg, et kui ta peaks midagi drastilist tegema, nag näiteks lukkude vahetamine, siis ootab teda tüdruku kättemaks vara ja maine rikkumise näol. 

Ja ma tahaks öelda, et need hirmud on põhjendamatud, et enamik lahkuminekuid on küll valusad ja ebameeldivad, aga siiski rahumeelsed. Aga tegelikult ma ju ei tea. Ma pole iial ühtegi naist pidanud maha jätma. Olen küll mõned sõprused lõpetanud ja hiljem kuulnud, kuidas minu kohta jutte levitatakse, aga ma väga ei hooli neist, sest minu süda on puhas. Ja kes neid jutte minu kohta usub, polnud algusest peale minu päris sõber. 

Mind on maha jäetud küll. Nii otse kui läbi lillede (loe: ghostides). Ja no muidugi on vastik tunne. Mina, kes ma üldse kergesti ei kiindu, põen selliseid lahkuminekuid ikka väga valusalt läbi. Kättemaksuhimuliseks ma ennast ei pea. Jah, ma olen vahel kirjutanud postitusi sellest, kuidas see on juhtunud, aga ma arvan, et ka neid pole nüüd teab kui palju. Vaatasin näiteks üle kahe viimase südamemurdmise teemalised postitused, ja minu meelest ma olin isegi liiga leebe. Arvestades, et kõik mu eksid ise mu juurde varem või hiljem tagasi ronivad, siis ju ma nii hull ikka pole olnud. Kui ma meenutan lahutust, siis see on vaieldamatult kõige rängem lahkuminek mu elus. Jah, loomulikult oli see rõvedalt valus. Ma tean, et ma ütlesin eksile igasuguseid inetuid asju. Aga sellega asi ka piirdus. Tema asju ma ei rikkunud, mingite serviiside ja mööbli pärast me ei ragistanud. Jagasime sõbralikult kõik asjad ära ja kuna selle kohta pole kümne aasta jooksul kommentaare tulnud, siis eeldan, et temagi arvab, et kõik oli õiglane. Midagi nõudnud ega oodanud ma temalt pole, elatist maksab ta nii nagu süda käseb, minul on hea meel, et üldse maksab. Aga noh, see on ju ikkagi ainult minu arvamus kõigest sellest. Ma ei tea, kuidas tema tegelikult kogu lugu tajub. Võib-olla tema meelest olin ma jubedam saiko ja tal siiani mingi trauma kogu lahutusest ja kaebab kõigile tulevastele pruutidele, kuidas ma ta paljaks varastasin ja lapsed väevõimuga talt ära võtsin. 

Nii et ma tegelikult ei tea, kui lihtne on naisi maha jätta. 

Mõni aeg tagasi vestlesime antud teemal ühe hea meestuttavaga. Ta on kakskümmend aastat abielus olnud, pealtnäha on neil ilus pereelu, kõik toimib ja kõik on rahul. No ja eks nad vahel natuke ragistavad ka. See käib elu juurde. Siis, üks kord, mees pihtis mulle, et tema ainus lootus on abielust välja saada, kui naine ise teise mehe juurde läheb. Rääkis, et teades oma naise iseloomu, siis mingist rahumeelsest ja sõbralikust lahkuminekust ei saa juttu ollagi. Naine maksaks kätte kõigil mõeldavatel ja mõeldamatutel viisidel ning mees ei taha pea viiekümnesena oma elu nullist alustada ja kardab kaotada suhteid oma lastega. Niisiis ootab ta päeva, mil naine ise ära läheb.

Umbes nagu mul poeg. 

Nii et kui keegi teab soovitada, kuidas saab suhtest välja, mis ei toimi, siis tuld!