Kui on igav

Ma ei tea kuidas teil on, aga kui mul on igav, siis ma hakkan rumalusi genereerima. Kui nüüd mu lemmikud trollid tahavad rõõmust hõisata, et raudselt teen rumalusi jommis peaga, sest me kõik ju teame, et ma olen salaja tsüklijoodik, siis ma pean pettumust valmistama ja tõdema, et esiteks muutun ma joogisena väsinuks ja kui ma kohe magama ei jää, siis ma muutun tobedalt viisakaks. Kõige ilusam näide sellest on see, kui ma kunagi linnast koju tulles taksosse istusin (see oli enne äppide aega, kus tuli füüsiliselt helistada ja takso tuli kohale ja siis sa pidid ütlema, et kuhu sa tahad sõita) ja palusin ennast viia Anton Hansen Tammsaare teele. Juht hakkas naerma ja ütles, et ta pole kunagi kuulnud, et keegi nii ametlikult ja ilusti selle tänava nime välja ütleks. Nii et sorry, pean pettumuse valmistama.

Rumalused mul sellest hoolimata tegemata ei jää. Sest salaja olen ma ikkagi 13-aastane väike tüdruk, kelle on hirmsasti edvistada vaja. Enda õigustuseks toon ma selle, et kui ma päriselt olin 13-aastane, siis ma olin väga korralik ja üldsegi mitte edvistav ja mul on ilmselt mingi lahendamata lapsepõlvetrauma, mis nüüd väljundit otsib. Nagu peika väga elutargalt räägib, siis kõiki asju peab elus tegema siis, kui selleks on õige aeg. Sest tegemata need ei jää. Ja noh, meil on nüüd kõigil minu pärast piinlik, aga mis parata, tuleb ära kannatada. Kui te tahate siit õppetundi kaasa võtta, siis lubage oma lastel olla lapsed, neil on terve elu aega olla täiskasvanulik ja vastutustundlik. Teismelised ei pea olema. See on loomuvastane. 

Okei, sorry, ma ei tahtnud targutada, ma tahtsin lihtsalt paari klippi jagada, sest hiljuti mainiti, et mul on blogis liiga vähe videoid ja noorem generatsioon ei jaksa kilomeetripikkuseid heietusi lugeda. 

Esimene siis sündis tol õhtul, kui ma näomaalinguga koju ilmusin. Tundsin ennast bad bitchina ja seda juhtub umbes üks kord dekaadis, oli vaja salvestada. Muide, ma sain juba filmimise ajal aru, kui halb idee see on. Kas see peatas mind? Mkm. Kas ma hommikul kahetsesin, et ma selle netti üles laadisin? Jap! Kas ma võtsin selle maha, kui ma sain aru, kui fenomenaalselt nõme ja lapsik ning provokatiivne see on? Nope. 

Sest, vaadake, ma hiljuti (taas kord suurest igavusest) vaatasin oma New Yorgi reisi videoid, mida ma filmimise ajal pidasin kohutavalt piinlikeks ja nõmedateks, ning leidsin, et ma olin ikkagi nii tore ja armas ja miks ma ometi rohkem ei filminud. Tähendab. Ma vaatan oma bad bitchi videot ka kunagi samasuguse heldimusega. Sellepärast ma maha ei võtnudki, kuigi piinlik oli. 

Paar päeva hiljem oli mul töö juures korraks jõudehetk, mis tähendas, et oli aeg maailma veel natuke rohkem tobedust külvata. Sest, aga miks mitte? 

Vähemalt ma ei tee kellelegi peale enda liiga sellega. Ja vähemalt ma pole paljas. Ja vähemalt ma pole purjus. Ja vähemalt ma ei ületa kiirust. Ja vähemalt ma ei tee narkotsi. Ja vähemalt oli mul endal korraks lõbus, eks. #nojudgment 

Aga mida teie teete, kui teil igav on?