Maskis blogija

Sõbranna kutsus mu hiljuti endale katsejäneseks modelliks. Enne, kui ma edasi lobisen, siis tahan ära märkida, et kunagi lapsena unistasin ma sellest, et oleksin modell. Nagu päris. Lavalaudadel, ajakirja kaanel, reklaamides. See unistus jäi unistuseks, sest esiteks ei pidanud ma ennast kunagi piisavalt kenaks ega saledaks ja kuna mu keha otsustas pärast neljateistkümneseks saamist, et aitab küll, siis pikkust jäi ka vähemalt 15 sentimeetrit puudu. Aga tänu sõbrannale olen ma nüüd ikkagi ühel või teisel viisil modell olnud. Neljakümneaastasena, neljalapse emana, 164-sentimeetrisena ja 55-kilosena. See olgu teile hoiatuseks, et mõelge oma unistused läbi. Kujutage ette, kui teist ühel päeval ikkagi saab kosmonaut ja baleriin, mh, mis teete siis? 

Ma ise olen üsna igav ja fantaasiavaene, aga mul on see üks omadus, mis lubab elul üllatada – ma lasen endaga kõike teha ja tulen põhimõtteliselt igasuguste hullude ideedega kaasa. See, muuseas, ei ole minu enda välja mõeldud, seda korrutavad sõbrannad mulle, et sinuga on nii lihtne, sa ütled kõigele jaa. Kuigi ma haistan, et see omadus võib ühel hetkel ka mulle valusalt kätte maksta. Ma siis kirjutan uue postituse. 

Sõbranna siis koolitab ennast ja tal oli vaja lõuendit. Õppis modelleerimist. See on see vahva asi, mida naised teevad, kui nad ennast pruuni vildikaga ära määrivad ja siis hakkavad sinna igasuguseid muid asju peale panema ja lõpuks vaatad, et pole sama inimenegi. Ninad on peenikesed ja sirged, põsesarnad kõrgel, laubad siledad, silmad meelad. 

Sellist asja pole mina endale teinud ja pole mulle tehtud. Jube põnev. 

Hakkas mind siis joonistama ja mida rohkem ta sõjamaalingut peale kandis, seda rohkem hakkas minus ärkama mu inner bitch. Ma tean küll, et ta elab seal kusagil, aga ta on tavaliselt mul kenasti seitsme luku taga, suutropiga ja käeraudus. 

See on huvitav, mu meelest. Kuidas väline olek mõjutab sisemist. Ma arvan, et sellepärast näitlejatele ka pannakse nii palju grimmi peale, et nad suudaks oma rolli sisse elada. Minul on see alati väga seotud olnud. Väline mõjutab sisemist rohkem, kui sisemine välimist. Nii ma tunnen, võite vabalt vastu vaielda, et sisetunne ka välimust mõjutab. Umbes nagu see jutt sisemisest ilust, onju. Aga mul on alati teistpidi olnud. Enne pean ma looma korra enda ümber, panema puhtad riided selga, juuksed ära kammima ja meeleolumuusika käima, siis alles saan ma ennast tunda hästi ja imeliselt. Mitte nii, et mu ümber valitseb kaos, näen välja nagu oleks just rongiõnnetuse üle elanud ja mu kodu põleb, aga ise olen selle kõige sees zen ja #blessed

 Asi lõppes sellega, et tulin koju ja mõtlesin, et ega head meiki ei saa ju raisku lasta. Pole küll minu igapäevane mina ega minu igapäevane tunne, aga samas täitsa vahva, et selline versioon minust ka kusagil mu sees elab ja õigete mõjutuste tulemusena on valmis oma palet ilmutama. 

Meigi tegi Tatjana Siipan.