Rohepööre

Loomulikult ma armastan meie Maad. Jah, ma tean, et ma sõidan autoga liiga palju ja kõnnin liiga vähe. Jalgrattaga üldse ei sõida. Armastus pole sõna, armastus on tegu. Eks. 

Okei siis, võibolla ma siis nii väga ikkagi ei armasta, kui ma väidan. On reaalne võimalus, et ma armastan mugavust natuke rohkem kui Maad. Mis ei tähenda, et ma poleks õnnelik selle üle, et inimesed päris usinasti ratastel liiklevad. Mul on selle üle väga hea meel ja kuigi ma ise ei, siis ma siiski aplodeerin eemalt ja rõõm on näha kõiki neid rattateid, mis on linna tekkinud. 

Ainult et.

Vaata, sellega on nii. Et kuigi sa võid minu meelest olla hästi tubli, sest sa sõidad rattaga ja sorteerid prügi, aga kui sa seda tehes tekitad probleeme ja peavalu teistele inimestele, siis see pole enam eriti äge. Sest meil on ikkagi ühiskond ja meil on kokku lepitud reeglid, mis peaksid kõikidele asjaosalistele tagama mõnusa ja meeldiva kooseksisteerimise. Ja kui sa arvad, et oled eliit, sest sa teed midagi erilist ja see annab sulle õiguse sülitada ülejäänud reeglite peale, siis minu meelest on see suht ebalahe. 

Et siis tõukerattad.

Ma pole fänn. Eriti siis ei olnud, kui nad alles linnapilti ilmusid. Sest ma sain regulaarselt südareid, kui nad ühtäkki ülekäigu teele tuiskasid ja ma ei teadnud kunagi, kas ta pidurdada suvatseb, või on ta kamikaze-rattur. Õnneks seda pole nüüd ammu enam olnud. Kas olen mina harjunud või on ratturid rahunenud. 

Teine hetk on see, kus rattad on jäetud täiesti suvalisse kohta. Ma vist aasta tagasi kirjutasin sellest, kuidas keegi vend oli Mustamäe MyFitnessi ees parklasse jätnud, parkiva auto ette. Üks teine kord oli jäetud meil töö juures garaažiukse ette kaldteele. Ma ei oska öelda, mis toimub ratturi peas, kes oma sõiduriista niimoodi suvaliselt hülgab. Et tal sai sõit otsa ja siin tundub hea vaba koht kuhu jätta, savi, et teised inimesed ei saa autodega parkimiskohtadele ei sisse ega sealt välja? Ma ei tea. Võibolla ma mõtleks samamoodi, kui ma poleks autojuht. 

Aasta on möödas, probleem on jäänud. 

Töö juures kliendid kaebavad, et tulevad hommikul tööle ja ei pääse oma ruumi sisse, sest keegi on tõukerattad parkinud garaaži või lao sissepääsu ette. Mõnikord on neid rattaid seal ühe ukse ees kolm-neli. Ja nende eripära on see, et kui nad sul tuimalt seisavad, tähendab sa pole neid endale tellinud, et sõitu teha, siis nad on rasked, neid teisaldada pole teab mis lihtne lõbu. Ja andke andeks, aga see olukord ei pane just rõõmust hõiskama, et jeii, planeet Maa on nii tänulik rataste eest!

Loomulikult oleme klientidega ka suhelnud ja palunud neil kasutada rattaparklat, mis on ilusti märgistatud, asub varikatuse all ja sealt on ju ka pärast hea kuiva ratast võtta, kui uuele tiirule minna. Püüdsin ka Boltiga suhelda. Tean, et neil on süsteemis säte, mis määrab ära kohad, kuhu sa võid oma sõiduvahendi jätta ja kuhu mitte. Pole päris nii, et suvaliselt jätad. Vähemalt autode kohta kehtib, võiks ju ratastel ka olla. Kui ma ütlen, et “püüdsin” nendega kontakteeruda, siis sellepärast, et kontakttelefoni näiteks sellel ettevõttel pole. Või vähemalt mina ei leidnud. Peaks vist blogilugejatelt küsima, et kust ma leida võiks, arvestades, kui osavad jäljekütid nemad on. Siis ma püüdsin neile kirja saata. Meiliaadressi leidsin, millelt tuli automaatvastus, mis suunas mu lehele, kus tuli sama jutt uuesti kirjutada. Te võite muidugi pakkuda, kas keegi on reageerinud. 

Aga ilmselt olen mina lihtsalt kibestunud ja vastik, et selline asi mulle närvidele käib. Rattad on ikkagi ju head ja autojuhid on pahad, tulebki nende elu keeruliseks teha.