Porised roosad prillid

Frieda küsis oma blogis taaskord vahvaid ja mõtlemapanevaid küsimusi. Näiteks, et mis võiks su salajane südamesoov olla. Ma kardan, et mul salajasi pole, kõik on avalikud. Ainult, et seda olen küll mõelnud, et ma vist ei oska üldse hästi midagi soovida või igatseda, sest kõik on elus varem või hiljem minuni jõudnud. Mõnikord, ei hakka ütlema, et tavaliselt, küll liiga hilja ja siis kui ma enam seda asja ei soovi või ei mäletagi, et kunagi soovisin, aga täitumata soove nagu hästi ei meenu. Kas ma soovin liiga vähe, liiga maiseid ja kättesaadavaid asju? Ei suuda kõrgelt unistada? Pole piisavalt ambitsioonikas? Või väheleplik ja igav? 

Täna olen juba nii vana, et ei tahagi midagi soovida väga. Just selle eelmainitud kiiksuga soovide täitumise tõttu. See, mis täna tundub ahvatlev, see võib paari aasta pärast tunduda tüütu ja ahistav. Lihtsaid asju ikka soovin. Et tervist jätkuks ja aru, et mu lapsed oleksid õnnelikud ja saaksid oma elus hakkama, et ma tunneks armastust ja oskaks seda väljendada. Mida mul veel vaja oleks?

Veel küsis ta: kas sa oled kunagi mõelnud, kumb see maailm siis õigupoolest on – kole ja julm paik, kus aeg-ajalt juhtuvad ilusad ja imelised asjad? Või üldiselt hea ja tore koht, kus vahel toimub halbu ja jubedaid asju? Ja sellest küsimusest johtuvalt: selline uinutav ja nunnutav pehme positiivsus muudab tegelikult vaesemaks ja kaitsetumaks, mitte tugevamaks ja turvatumaks. See viimane siis analüüsi üks tahkudest. Mille osas tundsin, et see mind puudutas. 

Mulle meeldib mõelda, et ma olen realist. Ma ei käi enda meelest ringi roosade prillidega. Jah, ma eelistan, teadlikult, keskenduda positiivsele. Kui mu laps saab koolis kolme, ütleme aines, mis on talle raske, siis ma kiidan, et ta andis oma parima. Kui see sama laps saab nelja aines, milles ma tean, et ta suudab paremini, siis ma noomin, et kuidas siis nii. Kui ma näen, et mu laps on teinud liigutuse, mis näitab hoolivust ja märkamist, siis ma kiidan teda. Kui ta teeb liigutuse, mis näitab hoolimatust ja isekust, siis ma ei jäta seda ütlemata. Aga ma püüan seda, et positiivset tagasisidet oleks rohkem, kui negatiivset. 

Ma kasvasin ise nii, et kiitust jagati jao pärast. Öeldi, et muidu lähed uhkeks ja ei tee enam midagi. Nii oligi kriitikat kogu aeg rohkem. Kasvasin üles teadmisega, et olenemata minu parimatest kavatsustest ja püüdlustest, ei ole minu panus piisav, ikka on midagi halvasti või puudu. Sama muster jätkus ka romantilises suhtes. Ma olin kogu aeg puudulik. Mind võrreldi teistega. Teised olid pjedestaalil ja mina ei küündinud kuidagi selleni. Kui ma vahel kogemata mõne oskuse või võimega ulatusingi, siis tuletati mulle kohe meelde, kui palju mul täiuslikkusest puudu jääb. Inimene, kes seda tegi, et teinud seda pahatahtlikult või õelusest, ta ise väidab nii ja ma usun, et ta ise usub seda. Minule aga mõjus see lõpuks enesehinnangut laastavalt. See ei motiveerinud mind, see ei inspireerinud. 

Siis ma sain vabaks ja mul vedas hullupööra, et mu ellu sattus inimene, kes motiveeris mind positiivselt. Ta imestas, et miks ma ometi endast nii halval arvamusel olen ja täiesti põhjendamatult. Ta nägi minus kõiki neid asju, mille kallal olin terve elu töötanud, aga mille kohta mulle kinnitati, et see ei loe, sest nii palju on minu juures valesti. Ja kuna ta seda nägi ja seda ülistas, siis motiveeris see mind veel rohkem endast andma. Ei läinud uhkeks ja ülbeks. Ei mõelnud, et kui ma juba nii tore olen, siis milleks enam tõmmelda. Kiitus innustas mind veel parem olema. 

Ja sama põhimõtet ma rakendan elus üldiselt. 

Kuna ma pole pime, siis ma võiks maha istuda ja päevad läbi loetleda asju, mis maailmas ja minu elus isiklikult kõik halvasti on. Rahvus on vale, vanus on vale, liiga lühike olen, kirjutan vigadega, pilte teen vale nurga alt, kortsus olen, lapsed on mul kasvatamatud, meest ei osanud valida ega kinni hoida, varbad on kõverad, vasem silm on väiksem kui parem, auto on vana ja igav, kodu on vana ja tolmune, riided on vanad ja kulunud, sõpru on peotäis, tantsida ei oska, laulda veel vähem, palk on liiga väike ja ma ei oska seda ka õieti investeerida, et see mulle juurde tooks, tüli norin, kiirust ületan, laisk olen, ei viitsi moosi keeta ega seeni korjata, figuur on käest ära, rumal olen ka, ei oska ennast harida ja väga ei viitsi. No ja ma võiks samas ooperis veel edasi lasta lõputult.

Ainult, et juba seda lõiku kirjutades, tundsin ma kuidas must masendus mind üle võttis. See kirjeldus ei inspireeri mind. See tekitab minus jõuetuse tunde, et kui ma nii kohutav ja halb olen, siis mis vahet on, kui ma rohkem palka teenin või ilusama autoga sõidan, iseloom on mul ikka sitt ja välimust ka ei muuda. 

Kui ma veel usklik olin, siis tundsin seda eriti teravalt. Õhtul oma päevale tagasi vaadates tunnetasin valusalt, kui mõttetu inimene ma olen. Mul võis olla üldiselt hea päev, asjad sujusid, ilm oli hea, aga voodis lamades mõtlesin ma ainult sellest, mis valesti läks. Isegi siis kui need asjad olid tillukesed ja tähtsusetud. Need kasvasid seal ööpimeduses nii suurteks, istusid mu rinnakorvile, panid oma rasvased tihked sõrmed mu kõri ümber ja lämmatasid mu. Nii igal õhtul. Aastaid. Ja see oli kohutavalt väsitav. Pidevalt oli tunne, nagu ma peaksin kiirteel autodega võidu jooksma. Jah, ma liikusin edasi, aga mitte selles tempos, kui teised. Kaua sa jaksad nii joosta? 

Elu ilusana tajumine ja teatud naivism on seega minu teadlik valik. Ma usun, et me saame oma mõtetega luua maailma, milles me elame. Kui ma mõtlen, et kõik on halb ja kõik on pees, siis sellises maailmas ma elangi ja kõik, mis mu elus juhtub, mida ma kogen ja tajun, kõik kinnitab mulle kui rõve on maailm. Ma loen ka ilusatest asjadest välja inetust. Keegi naeratas mulle = ta tahab minult midagi saada, ta soovib mind ära kasutada. Keegi tuli mulle appi = ta peab mind saamatuks, ta mõnitab mind. Keegi ütles ilusa sõna = ta irvitab minu üle. Aga kui ma programmeerin oma aju ümber, siis ma leian ilu ka sealt, kus seda tingimata pole. Keegi põrnitses mind = ilmselt tal on raske päev ja miski rõhub teda. Keegi ütles mulle halvasti = ehk on mul tema noomitusest midagi õppida ja püüan järgmine kord olla hoolikam ning tähelepanelikum. Keegi takistas minu tegevust = ilmselt ta ei märganud mind ja tal oli seda asja rohkem vaja kui mul. 

Kas selline mentaliteet muudab mu kaitsetumaks ja vaesemaks? Ma ei tea, ehk ma pole adekvaatne seda hindama, aga mulle näib, et pigem vastupidi. Kõiges ja kõikides kurje tagamõtteid ja pahatahtlikke kavatsusi otsides, jätan ennast ilma väga paljust ilusast, ehk siis päeva lõpuks olen ma vaesem. Üks asi, mida ma elus olen näinud ja mida ma kirglikult usun, on see, et lahked inimesed ei ole kunagi vaesed. Kõik mis me endast anname, see tuleb kunagi intressidega tagasi meieni. Kõik ilusad sõnad, kõik lahked teod, kõik kingitud hellused, kõik annetatud kingitused. Või siis olen ma tõesti nii pimestatud oma roosadest prillidest, et see kõik vaid näib mulle nii. Ja kui nii võtta, siis on sel tegelikult mingit vahet? Elu kestab nagunii ühe hetke. Miks see endale oma mõtetega raskemaks muuta?  

Pildistas Tatjana Siipan