Nii noor

Teisipäev oli väga tore päev. Riskides kõlada uhuutajana, siis TikTokis kaardimoorid ja astroloogid ennustasid ka, et kuuvarjutus tõotab head. 

Sellel uhuu teemal olen ma mõelnud blogida juba mõnda aega, aga ma hästi vist ei oska. Selles mõttes, et ma hea meelega paneks selle samasse kaussi, kuhu käib saatusesse või jumalasse uskumine. Ehk üldisemalt öeldes – inimesel on vaja ju midagi uskuda, sest muidu oleks see ilmaelu ikka väga trööstitu. Kuivõrd tõsiselt seda võtta, noh, pigem on see hea meelelahutus. No näiteks väidab mu horoskoop mitu kuud järjest, et ma olen esmaspäeviti väsinud ja ülekoormatud, kolmapäevaks olen energiast tulvil ja innukas ning reedeks väsinud, aga nädalavahetusel koos lähedastega veedetud aeg tõotab mu energiakarika uueks nädalaks täita. Nagu, ma võiks ise ka sellise ennustuse enda jaoks kokku panna, sest loogiline, et nädala algus on raskem, sest dah!, kolmapäevaks oled umbes joonele saanud ja organism on nädalavahetusest taastunud, reedeks oled juba tööst väsinud ja nädalavahetusel oledki ju rohkem kodus oma “lähedastega” või veedad aega sõpradega, sest kellel ikka nädala sees on eriti aega sõpradega kokku saada? Nii et jah, selline lugu on mul selle uskumisega. 

Sellest hoolimata oli teisipäev igavesti vahva. 

Juba esmaspäev oli. Aga daamid sellest ei räägi.

Kõik inimesed keda ma kohtasin, olid mega sõbralikud ja naeratavad. Ainult üks autojuht oli kuri. Või noh, kas just kuri, aga näha oli, et teda pahandas hirmsasti see, et ta foori tagant startides ei saanudki minust kohe ette, vaid pidi 70ni kiirendama, et mingist eidest mööda saada. Ma oleks ka pahane, ausalt kohe. Hommikul vara, eks ole. Loodetavasti ta ülejäänud päev oli sujuvam. 

Igatahes, siis helistas mull pangast nõustaja, kellega rääkisime natuke pensioni kogumisest. Ma olen nimelt hakanud siin mängima mõttega, et võiks vaadata, kuidas see investeerimine käib ja saan aru, et üks viis seda teha, on kasutada selleks oma pensioniraha. Selle asemel, et see välja võtta ja seda ühest kohast teise liigutada, saab seda liigutada ühest kohast teise, ilma makse maksmata ja väiksema riskiga. Või vähemalt nii on mulle räägitud. Seetõttu neiu pangast helistaski, et täpsemalt süsteemi tutvustada ja küsimustele vastata. 

Sain targemaks küll. Vähemalt endal jäi tunne, et sain targemaks. Juba see oli positiivne. Aga eriti tore oli see, et kui me rääkisime minu pensionile minemisest, siis ütles ta mitu korda, et te olete veel NII noor. Sest, kui puhtalt matemaatiliselt vaadata, siis mina läksin tööle 14aastaselt. Ehk siis ma olen tänaseks olnud tööturul 27 aastat. Ja kuigi mulle endale tundub, et oldud nagu ka ja võiks juba pensile mõelda, siis reaalsus on see, et mul on veel vähemalt 30 aastat vaja tööl käia. Ja selle järgi, tõesti, NII noor. 

Ja see on ju äge! See tähendab, et ma saan rahulikult oma pensionisambaga riskantsemaid ja suurema tootlikusega fonde katsetada, ilma, et ma peaks ülemäära pabistama, et ma 30 aasta pärast Lidl’ist endale allahinnatud pasteeti lubada ei saaks. 

Et siis Universum muudkui tuletab mulle meelde, kui noor ma veel olen. Kuidas teised minu vanused juba enda nähtamatuks muutumise üle kurdavad? Kas nemad ei tea, kui kaua neil veel pensini jäänud on?