Armukadedusest

Minu lemmik tõsielusaade käiab kolmandat hooaega ja ma juba kaks nädalat kibelen siia oma mõtteid puistama, kuigi hooaeg pole veel läbi. Jutt siis Netflixi sarjast “Love is Blind” ehk “Armastus on pime”. Eelmistest hooaegadest olen kirjutanud siin ja siin ja siin. 

Kui esimeses hooajas ma veel jäin uskuma seda, et armastus võib pime olla ja eelkõige loeb ikkagi emotsionaalne side, sest me kõik ju jääme vanaks ja kaotame oma ilu moel või teisel, aga kolmas hooaeg tõestas mulle rohkem kui eelmised, et paraku armastusest ei piisa. Või siis, et armastus on ikkagi nüansirohkem. Et sul võib mõne inimesega tekkida tugev side, aga sellest ei piisa, et sa tahaksid teda ka romantilise partnerina võtta. 

Sõbrannadega just arutasime, et ei tea, kas meie oleme nii pinnapealsed või mis, aga ei kujuta ette, et oleks koos mehega, kes füüsiliselt ebameeldiv on. Ei pea minu meelest olema isegi füüsiliselt tingimata ebameeldiv, aga ei teki lihtsalt seda keemiat, tunnet, et tahaks talt kõik niidujupid ihult hammastega maha kiskuda. Loomulikult selline kirg hääbub, teeb ruumi teistele tunnetele. Aga ikkagi on vaja seda ka. Enda eest räägin. Mul on vaja. Ja arvake nüüd minust mida tahate, aga mul on vaja, et mehega saaks ilusaid Instagrami pilte. See, mida mina ilusaks pean, ei pruugi kõigile meeldida, aga see polegi tähtis. Oluline, et minu mees oleks minu jaoks ilus. Ja mina tema. Aga sellest ma alles hiljuti kirjutasin ka juba pikalt ja laialt. 

Veel mõtlesin ma sellele, kui ebanormaalne selline eksperiment on. Kui kiirustades ja uisapäisa tehakse olulisi otsuseid. Teine hooaeg näiteks oli huvitav selles osas, et üks paar, kes sarjas üksteist ei valinud, nad valisid endale teised partnerid, kellega neil asjad jäid katki, aga kes leidsid teineteist tänu sarjale ja vähemalt mulle tundub, et leidsid üksteist päriselt. Igatahes, kui selle tüdruku TikToki lehte vaadata, siis on nad veel kutiga paar. (Jah, lugesite õigesti, käisin tõesti stalkimas, kaevake kohtusse.) Mis näitab, et tunnete tekkimiseks on vaja aega. Selle kuue nädala jooksul, mis osalised peavad esimesest “terest” altarini jõudma, ei piisa. Ma ei tea kuidas teil, aga minul ei teki tunded nii ruttu. Ja kui mõnel juhul on tekkinud, siis mul lülitub automaatselt sisse saboteerimisprogramm ja ma hakkan kiiresti otsima sellest tundest väljapääsu. Sarjas osalisi vaadates, näib mulle, et nii mõnigi neist vajaks samuti lisaaega. Aga nad on selles eksperimendis nagu rotid laboris, tunded maksi peale krutitud, saa siis aru, kus sa oled, kes sa oled ja kes sinu vastas on. 

Näiteks üks mu lemmikpaar. Jube nunnud, mõlemad. Tundus, et täiesti loodud üksteise jaoks. Kuni ühe õhtuni, kus kõrvalosaline tegi naisele komplimendi ja naine võttis selle vastu, mille peale tema enda väljavalitu sajaga ära flippis. Tema meelest oli see naise poolt kohutavalt taktitundetu ja mitte austav, ning mehe jaoks oli usaldus lõhutud. Noh, vaatasin seda stseeni kõrvalt ja minu peas läks kohe neoontuluke kirjaga “Red flag” põlema. Sest nagu, te olete nädal aega tuttavad ja sa lähed mingi lambi asja peale nii armukadedaks, et ähvardad oma inimese maha jätta? Kuidas te päris elus hakkama saate? Kuidas sa reageerid, kui mingi suvakas Vello su naise sotsiaalmeedia pilti laigib? Või kuidas see välja hakkab nägema? Paned talle igasugused jälgimiseadmed külge ja kontrollid iga ta liigutust? Okei, seda meest oli eelmises suhtes petetud ja ma saan inimlikust seisukohast aru, miks ta niimoodi reageeris. Aga, minu meelest see ei vabanda tema käitumist. Saa oma traumadega ise hakkama enne kui sa lähed endale elukaaslast otsima. Ja ma saan aru, et usaldamatuse ja armukadeduse trauma on selline, millega sa üksi olles tingimata hakkama ei saagi, sest kui sa oled üksi, siis keegi ei triggerda su traumat, aga sa võiksid vähemalt mingi mehhanismi endale luua, kui sa tead, et need on sinu tundlikud kohad.

Mina olen vist ka pigem armukade kui mitte. Kuna mu usaldust on kuritarvitatud, siis ma olen teatud märkide osas kõrgendatud valvelolekuga. Aga see pole mitte kuidagi minu kaaslase probleem. See on minu trauma. Mina pean leidma meetodi, kuidas selle traumaga elada nii, et see ei hakkaks mõjutama meie suhet. Ma ei mõtle, et mu mees peaks panema oma sotsiaalmeedia konto kinni ja ta ei tohi ühtegi naist jälgida. Ma ei mõtle, et mu mees ei tohi ühtegi naist vaadata ega teda ilusaks pidada. Mina mõtlen nii, et ma usaldan oma meest, kuni ta ei anna mulle vastupidist põhjust. Mina mõtlen, et ma pean oma mehele pakkuma lisaks välisele veetlusele midagi veel, mis mind eristab sadadest tuhandetest Instagrami modellidest. Ma mõtlen, et kui mu mees tahab kedagi teist, siis ta austab mind sellevõrra, et ta ütleb mulle seda ja annab mulle võimaluse meie suhe väärikalt lõpetada. Ma mõtlen seda sellepärast, et ma ei saa kõike elus kontrollida. Ja mida kiiremini ma seda endale tunnistan, seda õnnelikum ma olen. Ma olen koos mehega, keda tahavad teised naised. See on fakt. Ma ei saa muretseda selle pärast, et teised naised võluvad ta ära. Või noh, ma võiks selle pärast muretseda, aga mis kasu sellest oleks? Mul peab olema sellevõrra armastust ja austust enda vastu, et ma usuks seda, et mu mees on minuga mitte sellepärast, et ta ei leiaks kusagilt paremat või kuna keegi teine teda ei taha, vaid kuna meil on üksteisele pakkuda midagi sellist, mida teistel pole. Truudus on otsus, see pole juhuslik. Lisaks peab mul olema sellevõrra eneseteadlikkust, et kui mu partner ka otsustab olla ebalojaalne, siis see pole tingitud sellest, mida mina tegin või milline mina olin, vaid otsus tuli temalt ja see näitab tema iseloomu, mitte minu väärtust. Aga noh, mul on olnud 10 aastat aega oma traumadega tegeleda ja neid mehhanisme tuunida. Saates olev poiss oli palju katkisem. 

Igatahes, hooaeg pole veel lõpuni jõudnud, aga mina juba muljetan. Ikkagi on tore vaadata ja mõelda. Analüüsida, et kuidas ise käituks ja loota, et kui asi selleni kunagi jõuab, siis oskab teha paremaid valikuid. 

Pildistas Tatjana Siipan