Tiksuv pomm

Perekoolis kaebas üks mees, et tema ei saa aru, miks naised omati hämavad ja ei või välja öelda, kas mees neile meeldib või mitte. Tema nimelt on ühe sümpaatse naisega mõnda aega juba liini ajanud, aga talle tundub, et naisel pole mehe vastu samasuguseid tundeid ja miks see naine siis konkreetselt juba ei ütle, et mees talle ei meeldi. Paraku ei ilmne jutust, et kui kaua need kaks üksteist teavad, aga kuidagi jääb mulje, et väga pikalt vist mitte. 

See, mida talle seal räägitakse ja soovitatakse on üks teema, aga mina tahaks hoopis seda nüanssi arutada, et kuhu sellel mehel kiire on? Ütleme, et nad on suhelnud paar nädalat, kuu aega, kolm kuud. Kas selle aja jooksul peaks juba täiesti veendunud olema, et see mees mulle meeldib ja ma pühendun täielikult temale? Selles mõttes, et muidugi võib. Olen kuulnud, et mõned saavad kohe esimesel kohtumisel aru, et tegemist on hingesugulasega ja mul on ka kord elus olnud hetk, kus kohe esimesest päevast peale oli kõik selge, aga pigem on see ju erand. Ja kui ma puhtalt enda kohta räägiks, siis minu see suur armastus esimesest silmapilgust väga kaua ei kestnud. Igasugused uurimustööd kinnitavad, et õnnelikumad suhted ja jätkusuutlikumad paarid on need, kelle suhe on arenenud aeglaselt, kus sõprusest on arenenud armastus. 

Head asjad võtavad aega. Et saada milleski oskuslikuks, selleks on vaja teha tööd, õppida, omandada oskusi, lihvida oskusi. See ei juhtu üleöö. Et saavutada karjääri, mis rikastab ka annab elule mõtte, on vaja aega. Sõprussuhted võtavad aega. Miks inimesed saavad kõigest sellest aru, aga kui asi puutub romantilistesse suhetesse, siis on vaja kohe teada, kohe saada? Jah, sümpaatia võib tekkida kohe. Vaatad, et kena inimene ja teda tahaks veel näha. Aga tunded? 

Ja sellest ma ka ei saa aru, et miks on nii suur vahe sellel, kas see naine on mehes kindel, kui mehele naine meeldib? Kui sulle päriselt inimene meeldib, siis pole ju raske talle aega anda endas selgusele jõudmaks. Või sa tahad mingit linnukest kirja saada, et klapp on ja korras? Ma olen aastaid mehe järel oodanud. Sest ma teadsin, et ma tahan teda. Mul polnud kiire. Ma ei mõelnud, et kui tema mind kohe ei taha, siis ma ka teda ei taha. Jah, mõnel juhul olen küll ka lõpetanud mingid poolkõvad suhted, sest selline kõhklev käitumine külvas mu hinge segadust, aga kui ma enda vastu aus olen, siis ega need mehed mulle tegelikult ka päriselt korda ei läinud. Nende tähelepanu toitis mu ego, mitte mu hinge. 

Kunagi üks noormees saatis mulle Bob Marley tsitaadi. Saatis, kui ütlesin talle, et tead, ma olen nii katki, pole minuga mõtet aega raisata, kes teab, millal ma omadega sinna jõuan, et kedagi oma südamesse lubada. Tsitaati olete ilmselt ise ka netis ringlemas näinud. Vabatõlge kõlab umbes midagi sellist: “Kui ta on imeline, siis teda saada pole lihtne, kui teda on lihtne saada, siis ta pole imeline. Kui ta on seda väärt, siis sa ei anna alla, kui sa annad alla, siis sa pole teda väärt. Tõsi on see, et kõik inimesed teevad meile haiget. Oluline on leida need, kes on neid kannatusi väärt.”

See tsitaat on mind elus saatnud. Kõik tõeliselt väärtuslikud asjad elus nõuavad ohvreid. Aega, investeeringut, raha, pingutust. Head asjad, mis on pingutamata sülle kukkunud, pole nii kallid, kui need, mille nimel olen pingutanud, mida olen oodanud. Mu magamistoa seinal on üks maal. Imetlesin seda maali aastaid, kui see kuulus mu ämmale. Siis nad kolisid. Andsid ära, müüsid maha, kinkisid, et poleks nii palju asju, mida kolides kaasa vedada. Ämm küsis minult, et kas on midagi, mida ma tahaks. Tahtsin seda maali. Ma isegi ei unistanud, et see võiks kunagi minu omaks saada. Aga see on olnud nüüd minu ligi 18 aastat. Ma armastan seda jätkuvalt. Ma olin valmis ootama. 

Head asjad võtavad aega. Ja kui sa pole valmis ootama, siis sa kas ei taha seda tegelikult või sa pole seda väärt. Nagu laps, kes näeb poes ilusat läikivat kommipaberit ja kui selle kätte saab siis unustab kohe või sirutub käsi juba järgmise helkiva vidina järele.