Lipuvabrik

Üks asi, millest väga palju räägitakse on ohumärgid uue potentsiaalse partneri juures. Tuleb valvas olla ja vaadata, et kas ta teeb seda või teist, ja kui, siis kohe suhtlusele kriips peale tõmmata, sest kui alguses on juba märgid olemas, siis arvata on, et paremaks asi ei lähe. Tunnistan, mina tegelesin selle spordialaga äärmiselt innukalt ja hoogsalt. Kui selle eest medaleid jagataks, siis ma oleks mitmel aastal kuldmedali vääriline olnud. Või no vähemalt hõbe. 

Ma eemaldasin võidujooksust juba need vennad, kes ei osanud koma õigesse kohta panna – red flag! Igasuguste pisiasjade kallal võtsin. Mõnest olen blogis ka kirjutanud. Näiteks sellest, et minu jaoks see, kui mees ütleb mulle “tubli” on mingit sorti märk. Mis on tegelikult ju ajuvaba. Praegune partner ütleb ka, et ma olen tubli, üldse ei häiri. No ta ütleb seda muidugi teistmoodi ka, nii et ma saan aru, et ta mõtleb, et ma olen tubli, ta ei ütle tingimata seda sõna alati välja. Aga no saate aru, mida ma mõtlen. 

Praegu ma saan aru, et asi polnud ju kunagi nendes meestes ega ka ohumärkides, mis võisid aga ei pruukinud olla reaalsed. Asi oli minus. Mina ise olin üks kõndiv ohumärk. Ja kui nüüd aus olla, siis polnud mul asja ka tutvumisportaalidesse meestel päid hullutada. Sellest on nüüd nii lihtne aru saada. Aga siis, mitte eriti. 

Ma ei taha öelda, et partnerit ei peaks kainelt vaatlema ning tema käitumise kohta “märkmeid” tegema. Inimesed näitavad oma tõelist palet üsna kiiresti. Ainult, et iga asi ei pruugi ka olla ohumärk. Minu enda puhul, kuna ma olen ülitundlik ja ülemõtleja, siis ma leian igast pisiasjast kohe märke. Ja see on okei, see on minu eripära ja minu trauma pärand. Mis ei ole okei, on see, et ma jätan selle asja endale meelde, aga partneriga seda ei aruta. Miks ma seda ütlen?

Ohumärk on ainult siis ohumärk, kui sa räägid partneriga asjadest, mis sind häirivad, ta saab aru miks see sind häirib, ja tema käitumine ei muutu absoluutselt. Siis on see alles ohumärk. Sest inimesed teevad igasuguseid asju. Mina teen igasuguseid asju. Ma veel kirjutan ka nendest igasugustest asjadest, mida ma teen või mõtlen. Iga täiemõistusega mees, kes on kunagi mu blogisse eksinud, peaks mind nägema ohumärgina. Paljud on näinud ka. Miks mu praegune partner ei näe? Sest me räägime nendest asjadest omavahel. Ta küsib üle. Me arutame. Me leiame selgituse või lahenduse. Sama kehtib ka teistpidi. Punastest ohumärkidest saavad rohelised tuled. 

Loomulikult võib terve elu otsida seda üht, kellel pole ühtegi ohumärki. Täiuslikku. Kedagi, kellega kõik sobib, midagi ei pea lahti seletama, kõik on niigi kohe hea. Mina isiklikult seda ei usu. Seda, et kusagil on keegi täiuslik. Ma usun, et me saame ise luua oma täiusliku. Selle kaudu, kui me arutame oma kiiksud läbi ja oleme avatud. Ma loodan, et minu mees ei arva, et ma täiuslik olen. Ma pole. Ma olen imeline, ma olen suurepärane, ma olen vaimustav, aga ma olen ka täiuslikult ebatäiuslik. Ainus asi, mida ma soovin, on see, et minu ebatäiuslikkused ei muutuks ületamatuteks. Sellisteks, millega koos elada ei kannata. 

Pildistas Tatjana Siipan