Kaitstud: Tagatuba

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Ilutu lugu

Eelmine nädal postitasin Instagrami ühe intiimse kaadri, mida jagasin ainult väljavalitutega. Neile, kes pole Instagrami postitamisega lähedalt tutvunud, siis põhimõtteliselt on seal võimalik omada avalikku kontot ja kinnist kontot. Kinnine konto tähendab, et suvakad inimesed ei oma sinu piltidele ligipääsu. kui keegi tahab su pilte näha, siis ta peab saatma sulle palve ja sina otsustad, kas võtad selle vastu või mitte. Minul on avalik konto. See tähendab, et iga suvaline tüüp saab nõrkemiseni mu pilte piiluda. Aga ka minul on võimalik teatud pilte jagada ainult nendele, kelle olen välja valinud ja teised ei saa neid näha. (Või vähemalt teoreetiliselt peaks see nii olema, ilmselt on häkkereid ja trolle, kes oskavad sealt müürist ka läbi murda, aga mida ma ei tea, seda pole olemas, eks 😉)

Pildile reageeris ka üks mu ammune tuttav. Kirjutas, et sa oled ikka väga ilus. Oleme temaga suhelnud rohkem kui kaks aastat ja see oli esimene kord, kui ta ütles mulle “ilus”. 

See ilu teema on minu jaoks selline huvitav asi. Kindlasti on see teema, mida ma ikka ja jälle moel või teisel jutuks võtan, nii nagu oma kehakaalu, vanust ja mingeid muid iks asju. Marca kirjutas hiljuti postituse koledatest tüdrukutest, ja ütleme nii, et ma samastusin ikka mõnuga. Olid mulgi jõledad hõbedaseraamiga prillid, aga erinevalt Marcast, arvas minu ema, et mida suuremad raamid, seda paremini need… eem, ma ei tea, midagi teevad. Sõnaga, minu esimesed prillid oli Dahmeri prillid. 

Lisaks oli mul ka Dahmeri “soeng” selline ise köögitaburetil lõigatud potisoeng, sest ema oli mulle selgeks teinud, et mul on võimatult õhukesed ja kergesti pulstuvad juuksed ning ma võin need pikaks kasvatada siis, kui ma olen nii vana, et ise neid kammida ja sättida. Juhtus see suur õnn mu ellu alles pärast kümnendat sünnipäeva. 

Ilusaks tüdrukuks mind ei peetud. Selles mõttes, et ma ei mäleta ühtegi korda oma lapsepõlvest, et mu vanemad või sugulased oleks minu kohta “ilus tüdruk” öelnud. Ühte lugu armastas ema mulle rääkida, see oli nimelt mu tädimees, kes oli minu kohta öelnud emale, et sellest tüdrukust sirgub kunagi ilus naine. Ju siis ema arvas seda juttu mulle edasi rääkides, et see peaks mulle tõestama, et ta ise mind ka kenakeseks peab, aga mina sain sellest küll täiesti teistmoodi aru. See, et ma võin mõne meelest kenake olla, hakkas mulle vaikselt alles millaski põhikooli lõpus kohale jõudma. Siis kui klassivennad mo pärast natuke kaklema läksid. Saate aru, jah, see oli mingi 28 aastat tagasi ja ma mäletan seda siiani eredalt, nagu see oleks eile juhtunud, sest see oli minu jaoks niivõrd suure olulisusega elusündmus. 

Ise ma ennast ilusaks siiski ei pidanud. Lapse ja noore teismelisena päheraiutud teadmine, et ma pole ilus, elas minuga kaasas väga väga kaua. Loomulikult ütles abikaasa, et ma olen ilus. Ja ütlesid teisedki, aga ega ma siis seepärast kohe neid uskunud. Hakkasin uskuma seda alles vist umbes kolmekümnesena. Pikkade juhtmetega olen. 

Ma nüüd ei tea, kas see kõik on omavahel seotud või üksteisest sõltumatu, aga mul on oma peas väga tugev seos selle vahel, kui keegi (loe: mees) ütleb mulle, et ma olen ilus või kui ta ütleb, et ma olen kena/armas/kaunis. Nimelt, minu joaks on sõnad “armas”, “kena” ja “kaunis” pigem iseloomu kirjeldavad sõnad, kui välimust. Aga kuna ma olen kusagilt endale pähe võtnud, et mehed armastavad eelkõige silmadega ja naine, kellega nad ennast näevad peab nende jaoks olema ilus, siis minu loogika töötab nõnda, et kui mees mulle ütleb, et ma olen ilus, siis ma kujutan ette, et see mees võib minust päriselt huvitatud olla, aga kui ta ütleb midagi muud, siis ta ei näe mind pikas perspektiivis enda kaasana. Kaudselt on see vist seotud ka selle eelmise nädala “Ma näen sind” postitusega. 

Igatahes, mainisin seda asjaolu ka oma tuttavale. Tema oli siiralt üllatunud, et ma nii mõtlen, sest tema meelest on sõnad “armas”, “kena” ja “kaunis” kõik sünonüümid. Hakkasingi mõtlema, et kas mul selle sõnaga “ilus” on endal mingi teema või kas keegi lugejatest resoneerus minu kirjeldusega?