“Just nagu sina”

“Just Like You”

Nick Hornby

Tõlkinud Kadri Põdra

Toimetanud Annika Koppel

Kirjastus Tammerraamat, 2022 

312lk

Vahel harva satub sulle kätte raamat, mis kõneleb su südame keeles. See raamat oli minu jaoks just selline raamat. See pakkus tohutult palju äratundmisrõõmu, sest teate küll, on mulgi olnud noori kallimaid, kelle puhul mõtled, et kuhu see kõik viib ja kas on mõtet üksteise aega raisata ja mida küll teised sellest arvavad ja issand, ma olen nii vana, tal on kindlasti rõve mu kortsus nahka ja mu rasedusarme silitada. Äratundmisrõõmust sai raamatu kestel ka äratundmisnukrus, mis lõikas valusasti. Kuigi ma usun, et siin ei mängi rolli põhjus, miks su partner on sinust erinev. See ei pea olema vanus, see võib olla haridustase, see võib olla elukogemus, see võib olla rahvus, see võib olla sissetuleku erinevus, see võib olla, teate, mis iganes. See raamat tuli mu ellu just täpselt õigel hetkel, kõikide nende lati juttude tasakaaluks, sest see on just nimelt see, millest ma räägin, kõik, kõik  – pikkus, kaal, haridus, töökoht, perekond, rahvus,- see kõik on suures plaanis teisejärguline. Kõige olulisem on see, et inimene poleks tropp. Ja see, kas keegi on või mitte, see ei sõltu nendest eelnimetatud asjaoludest. Mulle näib, et mul oli vaja, et seda mulle meelde tuletataks. 

Üks teine asi veel. See raamat ei “sattunud” mu kätte. Ma poleks seda ise laenutada osanud, kui seda poleks soovitatud. Kuna kaanel on kaunilt kirjas, et tegemist on armastusromaaniga ja mul on nendega omamoodi suhe, siis ilma soovituseta oleks ta jäänud. Aga kuna tean soovitajat ja enamik tema soovitusi on täpselt õigesse kohta tabanud, siis julgesin võtta ja ma neelasin selle raamatu ühe hingetõmbega alla. Ma ei liialda ka, kui ma ütlen, et ma kiunusin naudingust, see oli nii hea, et ma hea meelega võtaks ta endaga perekonnaseisuametisse ja teeks asja ametlikuks. Ja mõelda, et kui poleks soovitatud… 

Soovitustega on muidugi kahtlane, eks. Sest mõni mõtleb, et issand, miks ta ometi mulle seda soovitas, mida ta minust arvab, mis mulje ma endast olen jätnud. Ega sellisele julgegi midagi soovitada. Kindlasti olen isegi elus seda tundnud, et appi! Tunnistan, ka nimetatud soovitaja kõik soovitused pole nii hästi sobinud, aga ma pigem eelistan, et ta soovitab, kui ei. Päeva lõpuks ma ju ikkagi ise otsustan, mis mulle meeldib, mis mitte. Mida tema seetõttu minust arvab… ma arvan, et ta arvab, et mul on elu liiga lühike, et lugeda igavaid raamatuid ja seetõttu soovitab neid, mis mulle meeldida võiks, et ma saaks ainult parimaid elamusi. 

Lucy on 41-aastane hiljuti oma abikaasast lahku kolinud kirjandusõpetaja, kes kasvatab kaht eelteismelist poega. Lahutuse põhjuseks oli abikaasa narko- ja alkoholisõltuvus, mis oli tugevam, kui armastus kaasade vahel. Sõbranna soovitab tal kiiresti taas sadulasse hüpata ja nii ta küllalt vastumeelselt ka paarile kohtingule jõuab. Et mõnel õhtul väljas käia, palub ta kohalikus lihapoes juhutööd tegevat 23-aastast Josephit lapsi hoidma. Üks asi viib teiseni ja nii juhtub, et kirg lahvatab hoopis nende kahe vahel. Salaja ja arglikult algab nende esialgu peamiselt füüsilisele veetlusele põhinev armulugu, mis pisitasa roomab magamistoast elutuppa, kööki ja siis koguni tänavatele ja teiste sekka. Suhe, nagu kiillause, millegi vahel, jätkuks. Aga kas mitte kõik meie suhted elus pole just sellised kiilsuhted? Tulevad millegi vahele, enne kui tuleb midagi muud ja kui muud ei tule, siis tuleb lõpp. Sest, jah, 47% abieludest lõppeb lahutusega, aga see tähendab ju, et 53% lõppeb surmaga…

Mulle nii meeldis, kui realistlikult ja ausalt kirjeldab autor mõtteid, mis sünnivad armunute peas, nii koos olles kui eraldi. Ja kui palju ikkagi mängib rolli see, mida teised arvavad. Loomulikult on alguses põhirõhk sellel, et mida need kaks ise asjast arvavad, aga mida kauem see kestab, seda rohkem hakkab mõjutama ka teiste heakskiit ja hukkamõist. Alati ei pruugi see heakskiit või hukkamõist olla ka reaalne, piisab kui see on kujuteldav või prognoositav, selleks, et omavahelisi suhteid mõrundada ja murendada. 

Nagu mõistate, siis tsitaate tuli umbes… miljon. 

“Samas sõpradega oli see häda, et nende roll ju oligi toetav olla. Ja võimatu oleks kindlaks teha, kumb neist rivaalitsevatest toetustest oli tõele lähemal. Toetamise kogu mõte seisneski selles, et tõde polnud eriti oluline.”

***

“”Ma arvan, et kellegagi kohtumine teeks mulle head,” lausus Sophie. “Isegi kui see poleks midagi tõsist. Eriti kui see poleks midagi tõsist.” “Kallike, sul on lihtsalt korralikku keppi vaja,” ütles Emma. Lucy tundis, kuidas tal hakkab halb. Need inimesed ja nende masendavad eufemismid, millest kogu erootilisus oli kirurgiliselt eemaldatud, masendasid teda. Selline jutt sobinuks hoopis teistsugusesse inimtegevuse valdkonda, näiteks poksi või ratsutamisse. – “Aga tegelikult ka. Rohkem ma ei tahaks sellel teemal rääkida. Ja see ei vii nagunii kuhugi. Me lihtsalt… pakume teineteisele seltsi, kuni juhtub midagi muud.” “Just seda ma tahangi! Täpselt seda!” “See võib ju olla see, mida sa tahad, aga mitte see, mida sa vajad,” mõtles Lucy endamisi. Vaja on raamatuid, muusikat, võibolla jumalat. Mingist tüübist, kes hüppab ühest suhtest teise, pole küll mingit kasu.”

***

“Talle meenus, kuidas ta oli Emmale öelnud, et tahab puhast meest, sest puudulik hügieen tähendab, et ka miski muu pole oluline. Nüüd mõistis ta, et kainus on täpselt sama tähtis. Võibolla ta oligi kogu aeg just kainust silmas pidanud. Alkoholi mõttes puhtust. Inimestel võisid ju olla ühine maitse, samaväärne haridus, sarnane huumorimeel ja samasugused poliitilised vaated, aga paheline sõltuvus lõikaks selle kõik läbi ja järele jääks tuhat lõngajuppi, mida keegi ei suudaks enam kokku kududa.” 

***

“Ja tema oli alles laps. Joseph mõistis seda nüüd. Ta tundis piinlikust ja vilumatust seetõttu, et tema jaoks oli kõik uus. Ta ei tundnud end veel üheski valdkonnas päris kodus. Ja veel pikka aega toob ta Lucyle asju nagu kutsikas ning naine paitab tema kõhtu ja ütleb talle “tubli poiss”, kuni ühel hetkel saab Josephist vana koer, kes ei oska enam uusi trikke.”

***

“Joseph saatis vastuseks pisarates naerunäo, kuigi Lucy istus tema vastas ja nägi, et Josephil ei tulnud silmist mingeid pisaraid ega olnud ta ka kuidagi lõbustatud. Joseph mõistis, et kui talle oli varemalt sõnumeid vahetades saadetud LOL, siis oli ta tihtipeale ette kujutanud, kuidas teine pool sõna otseses mõttes naeru lagistab, nii et vesti silmist väljas, kuid praegune vestlus õpetas talle, et selliseid emotikone saadeti surmtõsise näoga, et tunnustada vestluspartneri haledat katset nalja teha.”

***

“”Kõlab sedamoodi, et võiks ju palju hullemini olla.” “Seda muidugi. Ja eks mul ongi olnud. Aga ka sina saad ükskord nelikümmend, noor daam, ega tunne samuti valmidust leppida halva variandiga.””

***

“”Sa kohtud kellegagi, armud temasse ja ei taha kedagi teist tundagi. Selleks ei pea kõigi teiste euroopa meestega kohtuma ja võrdlema hakkama.””

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s