Argine

Blogides uhab mõnus koristusteemaline laine ja kuna mina armastan koristamist, pluss mulle tundub, et mu postitused on muutunud kuidagi kurjaks ja tõsiseks viimasel ajal, siis ma hea meelega räägin ka koristamisest.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, mille kujunemisele, ma tunnistan, olen ise ka kogemata kaasa aidanud, siis koristamine ei ole mu hobi. Ma ei naudi koristamist. Aga ma naudin korda ja puhtust. Ehk siis ma olen tulemusele orienteeritud.

Kui ma aus olen, siis koristamisele mul väga palju aega ei kulu. Sest ma ei lase kaosel väga hulluks minna. Asjadel on oma koht ja neil pole põhjust mujal vedeleda. Vähemalt mitte pikalt. Muidugi on mul praegu siin hea rääkida, sest mul pole kodus väikseid lapsi, kes oma mänguasju ja muud nodi mööda elamist laiali veaksid. On kass, kellel on tekkinud mänguasjad, mida ta laokile jätab, aga see pole päris see. Tolmu võetakse meil kodus iga päev. (Keegi võtab, ei pruugi alati mina olla). Vetsu puhastan üle päeva. (Ajaliselt võtab ehk maksimaalselt 4 minutit.) Klaase pesen vastavalt vajadusele. Näiteks praegu on putukate hooaeg ja see tähendab, et klaase ning peegleid tuleb põhimõtteliselt iga päev lapiga nühkida. Aknaklaase pesen ka vist võrdlemisi sageli, aga mul kulub sellele umbes 30 minutit. Kuigi ma pean ka pihtima, et sel suvel olen nii akende kui autopesuga venitama hakanud. Aga pole veel nii piinlik, et peaks selle pärast end halvasti tundma.

Pesu pesen kogu aeg. Kui on piisavalt palju samavärvilisi riideid, siis masinasse need lähevad. Triikida mulle meeldib. On alati meeldinud. See tegevus on mõnes mõttes meditatiivne. Lisaks vaatan ma samal ajal ka televiisorit, seega on see põhimõtteliselt nagu lõõgastus või nii. Triigitud pesu läheb kappidesse kas puu peale või riiulile, kummutisse. Kord nädalas triigin, siis on terve nädal puhtad triigitud riided kapis olemas. Kui pole voodipesu, siis kulub triikimisele umbes 40 minutit, muidu circa 2 tundi.

Ma arvan, et mu kodu on 90% ajast sellises seisus, et kui keegi ootamatult peaks tulema, siis elan üle. Mis ei tähenda, et mul enne ootamatuid külalisi “tulen 10 minuti pärast läbi” ei tabaks maniakaalne koristusbuum. Salaja ma armastan neid kiirkoristusi, sest siis saab kõik oluline tehtud ja megakiiresti. Aga jah, ilmselt siiski tänu sellele, et hullu korralagedust ei tekigi. Samas, voodi all, kapi peal ja nurga taga on mul ka tolmutondid, sest seal ma tõesti ei viitsi regulaarselt aeleda ja teate ju küll – mida ei näe, seda pole olemas.

Samal ajal on mul täiesti savi sellest, kuidas teised inimesed elavad. Mitte, et ma ei märkaks, aga see ei lähe mulle korda ja ma ei mäleta seda kaks sekundit hiljem. Kuni ma ei pea seal elama, siis mul on täiesti poogen, kuidas teised oma kodu korras hoiavad. Paar korda elus on natuke vastik olnud, kui mulle on pakutud süüa-juua nõudest, mis on halvasti pestud ja millele on eelmise kasutaja huulejäljed. Ka juuksekarvad söögi-joogi sees pole meeldivad olnud. Aga seda on juhtunud ka peenetes restoranides, seega ka sellest ei saa mingeid järeldusi inimeste hügieeni kohta teha ju tegelikult.

Ühte olen ma küll mõelnud, et oma lastele olen vist kaasa andnud veidi haiglase koristuspisiku. Mina isiklikult ei kurda, ma olen rahul, et nad enda järgi koristavad ja asju vedelema ei jäta, aga ma arvan, et päris normaalne see pole, eriti teismeliste poiste puhul. (Näiteks kui Kadunud Poeg uude koju kolis, siis palus ta, et ma koos temaga käiks poes ja aitaks tal koristusvarustust ning vahendeid valida.) Kuigi, kui ma mõtlen, ega ka nende ise asju laokile ei jätnud. Ma olen ainult teiste inimeste blogidest lugenud, et kusagil on mingid mehed, kes jätavad oma riided põrandale vedelema ja ei vii oma nõusid kööki. Ainuke, kes meil kodus pahandust teeb on kass. Ta on kõik mu lilled ära närinud, ühe pingi ribadeks retsinud, sööb ka nii, et pool kööki on krõbinaid täis, no ja need tema karvad loomulikult. Aga ta püüab kärbseid, mis on väga teretulnud hobi. Seega, ma ei kurda üldsegi. Tänu kassile on ka diivanialused puhtamad, sest kuna ta ikka aegajalt seal all käib, siis toob endaga tavaliselt mõne kingituse ka kaasa.

Segadus tekitab minus stressi. See tähendab, et ma ei suuda lõõgastuda. See tähendab, et kui ma tulen pärast pikka päeva koju, olles väsinud ja näljane, mis väljendub pahuruses, ei alusta ma sellest, et söön midagi, mu tuju muutub paremaks ja hakkan siis alles koduste asjadega tegelema, vaid ma kraamin esiteks, panen pesu pesema, nõud pesumasinasse, tõmban tolmuimejaga vaiba üle, pesen peeglid ja panen asjad kappi, ja alles pärast seda hakkan süüa tegema ning õhtut nautima. Ma lihtsalt ei suudaks välja lülitada end, kui vaibal irvitab pudi vastu või kui ma tean, et kraanikausis on mustad nõud. Ja teades seda enda kohta, ongi mul lihtsam hoida teatud puhtustaset, sest muidu tekitaks juba koju minek minus stressi. Asi pole koristamise fännamises vaid stressi vältimises.

34 kommentaari “Argine

  1. Mulle koristamine ei meeldi ja seepärast on mul koristaja, aga mul on oma väike kiiks, mida mu meessõber nimetab “the petit bourgeois in you” – nimelt pean enne magamaheitmist kindalsti köögi korda tegema. Lauale ei tohi jääda ühtegi klaasi, taldrikust rääkimata. nõud masinasse, puhtad kappi jne. Sest miskipärast on mulle uskumatult vastuvõetamatu tulla hommikul segamini kööki. Aga poeg kasvas pööraselt korralikuks, nüüd (24) on veidi järele andnud, sest ütleb ise ka, et “saan nüüd aru, et käisin ilgelt pinda, sõpradele ka”. Ta elab 5 poisiga jagatud majas. Ma koristasin alati veidi, kui ta külla tuli, aga ikka sain pahandada “kuidas sa ei näe, et kass on oksendanud?” No ei näe, ma olen lühinägelik. Aga mis ma sellega öelda tahtsin – siinkohal kasvatasin negatiivse eeskujuga, sest üldjoontes olen ikka lohakas. Mind ei sega vedelevad asjad, küll aga tolm ja muu räpp, aga õnneks on koristaja.

    Meeldib

    1. Mul on elus väga lühikest aega olnud koristaja. Loobusin, sest ma pidin pärast teda ülekoristama… 🙄
      Mulle meeldib ka hommikul puhtasse kööki astuda. Paraku on see praegu veel unistus, sest ma ei ela üksi ja teistel ei ole seda kiiksu. 😀

      Meeldib

  2. Olen kuulnud teisteltki, et ei saa koristajat pidada samal põhjusel. Ma õnneks olen rahul peaaegu igasuguse koristamisega, mida ise ei pea tegema, kuigi oma praegustele mul on ühte-teist ette heita, aga kuna nad peaaegu ei oska ühtegi keelt, mida mina oskan, siis … las ta jääb .-).

    Meeldib

  3. See on ikka hea variant, kui pärast koristajat peab üle koristama. Mina loobusin koristajast, sest koristasin iga kord eelmisel õhtul enne ta tulekut nagu segane – sest kuidas ma lasen võõra inimese segaduse keskele. Kähku sai selgeks, et pole mõtet maksta selle teenuse eest, kui ise nagunii enamiku tööd ära teen.

    Meeldib

  4. Koristamise koha pealt oled sa väga lähedal enamuse meeste unistuste naisele – igaks juhuks lisan, et mõeldud komplimendi mitte tögamisena. Nimelt pole ma kohanud mehi kellele meeldiks koristada küll aga meeldib suuremal osal koristatud kodus viibida. Kuna entroopia töötab korrale risti vastupidises suunas siis mehed oma loogilise mõtlemisega leiavad tihtipeale, et pole mõtet minna lahingusse, mis juba ette kaotatud (iroonia meeste aadressil) 😛

    Liked by 1 person

    1. Hmmm… minul on küll teistsugune mees. Ma pole ilmaski pidanud tema järelt koristama, ja ka tema ei ole naisi (sest ma pole tal esimene) koristusoskuste järgi valinud 🙂
      Pakun, et temasuguseid on rohkemgi, minagi tunnen mõnda.

      Meeldib

    2. Tom, mina (29, N) olen koos mehega, kellele päriselt meeldib koristada ja kokata, ta on seda isegi öelnud. Samuti on partner mõlemas fantastiline, eriti söögi valmistamises. Nii et ei ole need soorollid nii kivisse raiutud midagi, eriti 21. sajandil. 😀

      Ma olen see, kes käib tööl ja toob nö leiva lauale. Ta vabakutseline, aga ei teeni praeguses eluetapis raha ning see pole mulle oluline. Samas kui mina teenin piisavalt meie kahe eest. Lapsesoovi lähimas tulevikus pole, kui oleks, siis ma vist poleks nii rahulik. Nii et soorollid on meil pisut teistpidi.

      Ainus millest kahju on, nimelt me ei saa koos reisida, sest ma ei jaksa praegu kahe eest maksta. Ostsin just korteri, lisaks investeerin ja kogun meelerahufondi. Reis ei mahu valemisse, kui just üksi ei lähe. 😀

      Aga nõus, enne teda 3 partnerit mul ei koristanud eriti või lootsid seda minust. Mis oli ka ok, sest olin näiteks ülikooliõpingute ajal peamiselt kodune.

      Meeldib

    3. Asjaolu, et MINA pole kohanud mehi kellele meeldiks koristada loomulikult ei tähenda, et neid ei eksisteeriks 😉 Umbes sama, et ma pole kohanud sinist lendavat siga – ok see oli nali 😛 Ikka tohib muigega kildu pillata või on tegu liiga tõsise teemaga – mõtlemise näoga smaili.

      Meeldib

      1. Tom, ma muidu ei hakkakski, me sinuga vägikaigast vedanud küll ja veel :), aga kuna mulle blogisse jäeti täna kommentaar, et tundub, et mul on allergia TT (sinu) vastu, siis luba, ma selgitan, täiesti sõbralikult, ausõna, ilma vähimagi allergiata 🙂

        Vaata, nende “muigega kildudega” on see asi, et inimesi panevad muigama erinevad asjad, mistap ka su needsamused “killud” saavad erinevates blogides erinevate reageeringute osaliseks. Ma olen seda korra kellegi blogisabas juba maininud, et inglise keeles on tabav väljend “reading the room”, ja minu meelest sul jääb ruumilugemise oskusest teinekord vajaka. Või sa lihtsalt ignoreerid “ruumi”, ega ma kah täpselt tea ju.

        Meil blogijatekambas on kõigil huumorimeel olemas, kuid see erineb persooniti. Ja kui nüüd isiklikuks minna, siis minu järjepidamist mööda on sulle kolmes blogis (Katarina, Ritsik, mina) otsesõnu öeldud või mõista antud, ja mitte üks kord, vaid korduvalt, et mõningad su kommentaarid (või nende stiil) blogijat ei rõõmusta. Äkki sa mõtleksid selle üle, et milles/kelles asi? Ja hoiduksid neis blogides, kus tead, et tuleoht suht suur, sinule omases stiilis kildu rebimast? Teisisõnu – oleksid ettevaatlikum, vähemasti mõnda aega peale järjekordset piikideristamist sinu ja blogija vahel?

        Ning NB! Ma üldse ei ütle, et see SINU viga on, kui huumorimeeled ei kattu, või kui X või Y blogija mõnes teemas tundlikum, isegi lausa ülitundlik. No näiteks nagu mina. Või Katarina, kes sind siin nimepidi välja toomata juba mitmes postituses välja toonud kui probleemset kommenteerijat.

        Ühesõnaga, anna andeks, et sedasi sinu suunas näppu viibutan, võõras blogis pealegi, mul endal kah väheke piinlik, aga vastastikune “ruumilugemine” tuleks ju kõigile kasuks.
        Ja veel üks NB! Mitte, et ma ise alati “ruumi lugeda” oskaksin, kaasa arvatud siinses blogis. Püüan paremini.

        Liked by 1 person

      2. Mis mul kosta🤔 Tunnistan, et poliitiline korrektsus pole tugev külg erinevalt taktitundetust otseütlemisest. Ei hakka siinset kommentaariumi vaidlemisega rohkem risustama. Järgin jõudumööda blogi omaniku juhtnööre. Kui peaksin piirid ületama saan bloki ja nii on. Hea et kaitseinglitel seda õigust pole😉 Kusagil blogiruumi avarustes jäi silma teema, et mõned kodanikud liiga palju ette ja taha igaks juhuks vabandavad🤔 Seda viga mul küll ei paista olevat😁

        Meeldib

      3. Ma blokipanemise ja canceldamisega ei tegele, pole minu stiil. Huvitav on ju ka näha, kui erinevalt inimesed asju näevad ja tõlgendavad. 🙂

        Meeldib

      4. Katarina, kaalusin jupp aega, kas küsin, või jätan asja sinnapaika. Et mis ma torgin, pole minu blogigi ju. Aga no võtan julguse kokku ja siiski küsin, kuna ise olen sinusarnane, kommentaaride suhtes õhukese nahaga, ja mulle oleks ilmselt tervislik sinu vaatenurka näha.

        Huh, sissejuhatus tehtud. Et siis. Jätame blokkimise ja canceldamise kõrvale, need ei kuulu ka minu repertuaari. Aga sellest huvist asjade erinevalt nägemise ja tõlgendamise vastu. Oled, kui ma ei eksi, mitmes postituses toda lati-kommentaari nimetanud (ja toonud valusatena välja ka mõnede teiste kommijate arvamised), otsesõnu öelnud, kuidas see sind puudutas ja haavas, koos tõsiasjaga, et kommis inimene, kes sind üldse ei tunnegi. Samas, praegu kirjutad, et erinevad vaatenurgad on huvitavad. Kas sa muutsid meelt, nagu ma ise vahel teinud olen, kui olen aru saanud, et kommentaare liig “kuumalt söönud”? Või oled sa nii tugev, et valus on lugeda küll, samas huvi säilib? Minu jaoks on siin justkui mixed message. Oleksin tänulik, kui selle mulle lahti seletaksid – aga kui oma küsimusega üle piiri astusin, siis lihtsalt jäta vastamata, eks. 🙂

        Meeldib

      5. Väga hea ja asjakohane küsimus. 🙂
        Kindlasti on osaliselt seda, et olen mõnele kommentaarile reageerinud liiga kiiresti ja hiljem saanud aru, et asjatult valulikult. Aga ma tahan ikkagi jääda selle juurde, et pigem on erinevad arvamused teretulnud, sest tänu sellele olen ise väga palju oma silmaringi avardanud. Tõsi, see pole alati olnud esimese hooga meeldiv, ega ka mitte teise hooga. 😄 Aga ka arsti juures ei saa alati meelepäraseid uudiseid ja kui tuleb tagasisidet, mida ma pole oodanud, siis on vähemalt hea mul korraks võtta see hetk ja mõelda, et kas ehk on sellel alust.

        Lati-kommentaar, nagu ka tank-naise või tsüklijoodiku omad käivad mulle närvidele, sest ma olen nii kaitsetu nende vastu. Ma ei näe mingit mõtet hakata ka väitma, et “kui te mind päriselus teaksite, siis..”, sest milleks? See oleks umbes sama põhjendatud, et ma olen vegan või putinist. Mida rohkem end selgitan, seda süüdlasem näin. Mis ei tähenda, et ma pean oma veebikodus taluma seda, et külalised mulle hinge kakivad.

        Ma ei tea nüüd, kas sai selgem või hoopis segasem. 😄

        Meeldib

      6. Su vastuse esimene lõik tõi selgust, teine aga tekitas segadust 🙂
        Just, ma VÄGA nõus, et keegi ei pea oma veebikodus külalistepoolset hingekakkimist taluma. Samas, kui sa nende närvidelekäivate, hingekakkimise kommentaaride (ma ise olen ilmselt siia su juurde kah vähemalt paar säärast jätnud, nagu hiljem aru olen saanud) autoritele selge sõnaga ütled, et sulle on huvitav, kuidas inimesed erinevalt asju näevad ja tõlgendavad, on sellega ju öeldud, et sulle ebameeldivaid kommentaare jätta on OK. Siin tekivadki minu jaoks käärid, mis küsimust esitama panid.

        Meeldib

      7. Ma ise ei näe vastuolu. Minu jaoks on see umbes nii, et kui liiklusseadus näeb ette, et teatud teelõigul on lubatud sõita kiirusega 50 km/h ja liikleja ületab kiirust 5 km/h, siis ei juhtu väga midagi, ei pruugi trahvigi saada, aga kui ta ületab 50 km/h, siis võib lausa lubadest ilma jääda. Minu kommentaariumis on umbes sama. Kaasaliiklemine on tervitatav ja teatud piirini mässata on okei, aga kui see muutub nahaalseks ja jultunuks, siis on pahasti. 🙂

        Meeldib

      8. ”Mida rohkem end selgitan, seda süüdlasem näin. ”

        Ma arvan, et see pole ilmtingimata tõsi. Mida rohkem inimene end põhjendab, seda rohkem ta tõenäoliselt ise tunneb, et tal on *vaja* end põhjendada.

        See võib olla ebakindlus. See võib olla äärmuslik soov inimestele meeldida, panna neid end mõistma (minu käitumismuster!). Süüdlasem vast siis, kui inimene on midagi valesti teinud. Aga see pole valesti tegemine, kui inimesel on või ei ole latt. Lihtsalt huvitav tähelepanek.

        Meeldib

      9. Olen sinuga nõus, et mida rohkem selgitan, seda rohkem tunnen, et vajan põhjendamist. Ikka ju tore, kui inimesed mind mõistavad. Eriti kui on tegemist inimestega, kelle arvamus korda läheb. Mõnel juhul on aga nii, et sõnaderohkus annab vastupidise tulemuse ja sel puhul on mõistlik suu kinni hoida ja lasta ajal näidata, kuidas asjad tegelikult on. Aga jube raske on. 😄

        Meeldib

      10. Jah, vaata, mis juhtub, kui koristamisest kirjutama hakkad 🙂 Mõtlesid tõenäoliselt, et pääsed kergelt, pole mingi sügav teema ju, aga kommentaarium hakkas oma elu elama 🙂

        Meeldib

      11. Ma tahaks ka arvamust avaldada selle kommenteerimise osas. Erinevus on minu arvates isiklikuks minemises. See on nagu kvaliteetne tülitsemine või vaidlus – Sa ei ründa isiklikult teist poolt vaid vaidled/tülitsed tema erineva nägemusega selgitades enda seisukohta. Sel juhul keegi ei “kaka hinge”, sest ei lenda isiklikke ründeid “sa oled nii loll ja lohakas”, vaid ongi huvitav lugeda erinevat arvamust, et “minu ellu sobib hoopis selline ja selline asi”. Probleem internetis kipub olema hoopis see, et inimesed ei oska kirjalikult end väljendada (tõenäoliselt peavad mõningaid täiendusi nii iseenesest mõistetavaks) selliselt, et teine pool ei loeks välja isiklikku rünnakut. Oh miks küll alghardiuse raamesse kommunikatsioon ei kuulu!

        Liked by 1 person

  5. Ha! Mul on just nagu sul. Ei naudi koristamist, küll aga naudin korda ja puhtust. Täpselt sama muide koerateemal – ma ei naudi koerakoolitamist kui niisugust, küll aga naudin mugavat elu koolitatud koeraga.
    Teistpidi: olen liiga laisk, et kampaania korras suurpuhastusi teha, seega hoian elamise pidevalt korras. Ja olen liiga laisk, et koolitamata koeraga jamada, mistap hoian oma koera koolitatuna.
    Ahjaa, ja köögi-kiiks on mul kah, just nagu sitsidelsatsidel.
    Aga triikimist vihkan. Kirglikult. Mul ei olegi eriti mingeid triigitavaid riideid, ja voodipesu ei sunni mind surma ähvardusel kah triikima. Elasin hea hulk aastaid koos (vana)inimesega, kes triikis isegi sokke ja tolmulappe, sealt ka mu triikimis-allergia.

    Liked by 1 person

  6. See läheb nüüd teemast välja, aga mul on teooria, et seepärast osad naised otsivadki rikast meest. Et mees suudaks pere ülal pidada. Kui soov lapsi saada pole mingis eluetapis aktuaalne, siis on naistel tegelikult mehe rahast ükskõik.

    Sest ma tean iseseisvaid naisi, kellele mehe materiaalne olukord pole üldse oluline, eriti kui nad on lastetud, iseseisvad või lihtsalt noored (avastavad ennast vms).

    Meeldib

      1. Oo, ma ootan huviga! 🙂 Vähemalt mul on mitu sõbrannat, kes teenivad mehest oluliselt rohkem ning neid ei häiri, et mees pole nii jõukas vms. Nad ei soovi ka (veel!) lapsi.

        Liked by 1 person

      2. Ma pean häbiga tunnistama, et minu abikaasa teenib minust rohkem!
        Samuti häbiga ja häbistatult tuleb mainida, et ta on üks väheseid naisi minu elus, kes minult last ei taha!:D
        Ega ei taha minagi:P

        Meeldib

      3. No just! Mingis eluetapis on muud väärtused või iseloomujooned partneri valikul lihtsalt olulisemad. 😀

        Muidu olen nõus, et mingi tasakaal peab olema ja täiskasvanud inimene võiks end vähemasti üleval pidada. Ma detailidesse ei lasku, aga töötus kui selline pole halb asi, kui inimesel on tulevikuks mingi plaan. Mõned valdkonnad ongi sellised, kus raske kohe läbi lüüa või peab pikalt vaeva nägema, et midagi teenida. Ja mehed on naisi sajandeid üleval pidanud, arvan et vajadusel võiks see vastupidi ka toimida.

        Meeldib

      4. kõrvalteemal: mind jäi see “sajandeid ülal pidanud” kriipima.

        Esiteks, kui selle all mõelda seda, kelle käest tuleb pere raha, siis see, et peres on mingi raha ainsana sisse toov mees on olnud tervest Euroopa ajaloost (muust ma ei tea nii hästi) väga lühike lõik ja ainult teatud ühiskonnakihis. Mis tahes perioodi talurahvas teeb kõik oma majapidamise kallal tööd, soost olenemata. Mis tahes perioodi ülikutekiht ei tee meie mõistes üldse tööd, vaid täidab oma seisusekohustusi, mis on samuti kõigil selle seisuse esindajatel olemas, soost olenemata, kuigi sooliselt erinevad; vara tuleb neil sisse pärandina ja rendisest ja see võib tulla naise kaudu sama hästi nagu mehe kaudu.

        OK, vaesed rüütlid teenisid elatist turniirivõitudega ja sõjas rikkaid pantvange võttes, aga nemad oli üldiselt vallalised ja tüüptee vaese rüütli olekust pääseda oli võtta rikas naine. Raha tuli perre koos naisega.

        nii et “mees teenib raha” süsteem on kehtinud üksnes kitsas paarisaja-aastases lõigus ja ainult industriaalaja töölisklassis (sealgi üksnes eeldusel, et mehe sissetulekust jätkub) või keskklassis, kusjuures keskklassi jõukamas otsas hakkab jälle raha juba rendisest tulema.

        Teine punkt muidugi see, et “ülalpidamine” viitaks nagu sellele, et teine pool on täitsa muiduleivasööja ega liiguta lillegi, aga reeglina on küsimus siiski selles, et tööd teevad mõlemad, lihtsalt iga töö eest ei saa raha (aga see töö võimaldab raha kokku hoida, võrreldes sama töö sisseostmisega).

        Liked by 1 person

    1. nodsu, kõigepealt aitäh ajalooloengu eest. Minu argument oli suunatud sellele, mis viimase 60 aasta jooksul muutunud on, et naised on saanud võimaluse olla meestest (materiaalselt) jõukamad ning see on normaalne. Meie tutvusringkonnas on see isegi nali, et “naine andis raha”. Kõige olulisem on omavaheline kokkulepe. Kui üks jääb lapsega koju, siis see on ka täiskohaga töö (mida lapse kasvatamine on). Kui paaril lapsi pole, siis lepitakse kokku, kuidas kumbki panustab. Kas rahaga või muu tööga või mõlemat.

      Kui väitsin “mehed on sajandeid naisi ülal pidanud”, siis see tähendas, et vanasti polnud naistel (kui neil polnud just suguvõsa, varandust vms) võimalik keerulisest suhtest nii kergelt lahkuda ja end ise materiaalselt ülal pidada. Tööd on sajandeid teinud mõlemad pooled ja selles polnudki küsimus.

      Ise tulen vaesest perest ja seda enam olen tänulik kõige eest, mille nimel vaeva näinud. Ja igatahes väärtustan naisi (lastega või ilma), kes on end ise üles töötanud. See on täiesti omaette teema, kes teenib rohkem ega polegi tegelikult oluline.

      Meeldib

      1. Ja veel üks tähelepanek, kui juba ajalooliseks minna. Tööstusrevolutsioon algas 18. sajandi lõpus Inglismaal ning liikus mujale Euroopasse edasi. Õigem oleks vist öelda, et mehed on naisi paar sajandit üleval pidanud. Samas enne seda oli naise raha mehe otsustada, või ma eksin?

        Meeldib

      2. see viimane on olnud eri aegadel ja eri kohtades eri moodi, naiste õigused ei ole isegi nii väikeses kohas nagu Euroopa isegi ühel ajal päris ühtmoodi olnud.

        nii või teisiti – kuna suurem osa Euroopa ajaloost oli suurem osa inimesi olnud talurahvas, siis ega nad rahaga nagunii suurt ei majandanud.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s