Rakutasandil

Mitmed on minult uurinud, et mis enesearenguga ma tegelenud olen, mida maininud. Ilma liigselt detailidesse laskumata, on tegemist sisuliselt kodukootud “teen endale ise teraapiat” õpitoaga. Kokku kestab see 7 nädalat ja igal päeval on teatud mõtteterad, harjutused ja ülesanded. Olen endale ise suunanäitaja ja terapeut. Päris palju minevikus urgitsemist, oma mustrite märkamist ja lahti heegeldamist, uute arvamuste kujundamine ja möödunuga rahu tegemist. Ma arvan, et suures plaanis näeb psühholoogiga seanss umbes samasugune välja.

Teraapiast veel korra (aga ilmselt mitte viimast) rääkides, siis sõbranna küsis mult, et kui ma läheks psühholoogi juurde, saaks üle oma enda mingitest eelarvamustest ja võtaks selle ette, siis mida ma ütleks, kui mult küsitakse, et mis murega ma tema poole pöördusin. Ja ma jäin vastuse võlgu. Ma ei tea, mis mul häda on. Enda meelest olen suhteliselt tavaline enam-vähem normaalselt funktsioneeriv inimene. Vahel on natuke kergem, siis raskem, suhteid, töökohta ja elupaika hoida oskan, seadust ei riku (eriti palju), arved on tasutud, võlgu pole (eriti palju), lapsed suhtlevad minuga, naabrid teretavad, sporti teen, raamatuid loen – mida veel vaja oleks? Seda viga ma enam ei tee, et ma hakkan lugejatelt arvamust oma hingeseisundi kohta küsima. Niigi pannakse igasuguseid toredaid diagnoose, küsimatagi. Tean, tean, olen vigane pruut. Kui ma teile otse ütlen, siis see, kes diagnoosi annab, ise seda kannab, sest kuidas ta muidu teaks. 😉

Samas, areng mulle meeldib ja kui on võimalik iseseisvalt tasakesi oma mõttemaailma mudida, siis miks mitte.

Näiteks avastasin end vanaemast mõtlemas. Olen nii palju analüüsinud seda, kuidas mu ema ja isa mind mõjutanud on ja millised arvamused minusse sisendanud, aga jätnud kahe silma vahele, kui suurt rolli on minu kujundamises mänginud vanaema. Suure osa oma lapsepõlvest veetsin ju temaga ja kui ma hakkan meenutama oma lapsepõlve, siis enamik mälestusi seostuvad just emaemaga. Üks vinge eit oli! Iseseisev, sõltumatu, tragi ja hakkaja. Täiesti teadlikult ei läinud ta kunagi mehele, aga lapsi tahtis. Töökas oli, suure südamega, seltskondlik ja hea huumoriga. Naiselikult õrn ja saamatu ta polnud. Nii et jah, loogiline.

Veel mõtlesin oma onule, kes on mu tõelise mehe kuvand. Mees, kes armastab oma naist, seisab tema eest, hoolitseb oma pere eest, on töökas, kellel on tasakaalus ja terve sõpruskond, kes oskab suhelda, kes ilmutab initsiatiivi, on rahulik ja õiglane. Loomulikult on tal omad vead ka, sest kellel poleks, aga kui head on nii palju, siis vigadega on ka kergem toime tulla. Ma arvan, et paljuski tänu tema eeskujule olen ma osanud end mürgistest meestest ka võrdlemisi edukalt eemal hoida.

Kuhu ma selle arengu käigus jõuan, ma veel ei tea. Ehk leian julgust mingeid muudatusi oma elustiilis teha, võib-olla leebun ja pehmenen. Näeb.

Sest kes ma olen, kui mitte kõigi oma kogemuste, geenide, tunnete ja mõtete summa? Lugesin hiljuti mõtet, et ma olen see, kellena ma arvan, et teised mind näevad. Ja teoreetiliselt võib see nii olla, eriti pehme loomuga inimese puhul ning see vastaks ka küsimusele, et kumb on päris mina, kas see, kellena ise end tajun või see, kellena näevad mind teised. Sest ebakõla nende kahe vahel on puhuti lausa naeruväärne. Näiteks kuidas saab olla, et ma ise tunnen end pehme, õrna ning haprana, ja inimene, kes on paar mu blogipostitust lugenud ütleb, et ma olen hirmuäratav tank-naine? Kummal on õigus? Või kuidas on nii, et ma ei tihka meeldivale noormehele vesteldes pikalt silmagi vaadata, aga mu sõbranna näeb mind igas olukorras femme fatale‘na, kes flirdib isegi koogikahvlit käsitledes, kumb ma siis olen – tagasihoidlik nohik või häbitu murdja? Liiga palju teiste arvamust usaldada ei saa. Sest nemad ju näevad vaid killukest. Ja nad näevad asju omast kogemusest lähtudes, sageli peegeldades enda eelarvamusi, hirme, unistusi vildakalt teiste vastu. Inimesed lihtsalt toimivad nõnda. Meie ajud on nii ehitatud, arenenud, kujunenud. Niisiis ei saagi ju inimene kunagi lõplikult valmis, sest kui ta jätkuvalt teisi enda pealt tagasi peegeldab, siis muutub ka peegelpilt. Nii ma polegi see, kes ma olen vaid see, kellena näete mind teie. Igaüks omal moel. Kes näeb seda, et aastaid üht ja sama probleemi lahendan, on ehk ise oma eluga ummikus. Kes näeb, et ma olen eemaletõukavalt iseseisev, ei saa võib-olla lihtsamategi vastutustega hakkama. Kes väidab, et ma olen vaid ajutiselt kaine tsüklijoodik, räägib oma hirmust taas pudelisse uppuda. Või kui keegi soovitab mul latti alandada, siis ilmselt tunneb, et tema kaaslane seda just tegi.

43 kommentaari “Rakutasandil

  1. No ütleme nii, et seda pehmust ja haprust on läbi blogipostide näha küll. Isegi kui see on kombinatsioonis femmefataletankiga. Puhtaid inimtüüpe ja mustvalgeid variante/olukordi niikuinii enamasti ei eksisteeri. Seega muutub kaldenurk vastavalt konkreetsele olukorrale.

    Liked by 2 people

  2. Mulle tundub ka mitme blogija puhul, et nad on võtnud endale mingi rolli ja imago, millisena tahavad end presenteerida ja sellest siis lähtuvad. Ega ma isegi vist patust puhas pole.

    Meeldib

    1. Ma vist ei ole nii tundnud. Jah, mõni blogija räägib mingil kindlal teemal, toidust, trennist, sisekujundusest, kosmeetikast, raamatutest, reisidest, laste kasvatusest jne, aga isegi neil on aegajalt nö teemaväliseid postitusi, kus nad jagavad oma mõtteid või seiklusi. Seda, et keegi teadlikult mingit rolli mängiks, mis erineb tema tõelisest minast, pole ma märganud, või siis pole need blogid mind kõnetanud. Teatud maani on see loogiline, et me näitame blogis ehk rohkem üht külge endast, seda parimat. Nii nagu me ei jaga sotsiaalmeedias väga sageli ka pilte, kus me oleme meikimata, tuba sassis, tülitseme elukaaslasega või oleme muul moel mitte just parim versioon iseendast, samuti ka blogis on harva seda, kui me päris “alasti” oleme. Kuigi need postitused on minu meelest kõige paremad, sest emotsioon on siis ehedaim. Aga ka siin on minu jaoks piir. Mõni on kogu aeg “alasti” ja segi, ning minu jaoks muutub see kiiresti väsitavaks ja demoraliseerivaks. Jah, värskendav on näha, et ka need, kes muidu tunduvad omadega “korras” olevat, aegajalt lagunevad algosadeks ja on veidi katki, see on inspireeriv, aga kui keegi on pidevalt laiali, siis on see lihtsalt kurb.

      Meeldib

  3. Tegelikult on suur vahe, millisena teised meid näevad ja millisena me arvame, et teised meid näevad. Selle peaks enne välja selitama/kindlaks tegema, kas need kaks asja kattuvad.

    Meeldib

    1. Ma tahan küsida, et aga miks. Mis siis, kui ei kattu? Kas siis peaks ennast kellegi meeleheaks muutma? Sest nagu ma kirjutasin ka, siis ma võin täna kokku saada 10 inimesega ja neil võib minust kujuneda 10 arvamust, sõltuvalt sellele, mis asjaoludel me kohtusime. Milline arvamus siis “õige” on? Ma võin kasvõi siinsamas tuua näite selle kohta, kuidas mitu kuud on üks kommentaator raiunud, et mul on liiga kõrge latt ja ma pean seda alandama, sest muidu ma ei leia meest. Reedel muutis ta korraga oma meelt ja tal on nüüd seisukoht, et ma ei tea üldse seda, millist kaaslast otsin, sest mu latt on olematu. Üks ja sama inimene ja tal on minust täiesti vastandlikud arvamused. Ma ei näe, et ma peaks tingimata välja selgitama, kuidas teised mind näevad. Olles pehme loomuga, mõjutab see mind liigselt ja sünnitab kõhklusi ning madalat enesehinnangut, mida mul vaja pole.

      Meeldib

      1. See on minu arvates juba järgmine küsimus, et kas peaks ja tahan midagi teha, kui mu enda arvamus ja teiste arvamus minust ei kattu.

        Aga selles, et kummal on õigus….no kui ikka päris mitu inimest näeb mind teisiti, õtlevad mu kohta midagi, millisena ma ise endale ei tundu, ei arva end olevat, siis ilmselt võiks siiski vähemalt sellele mõelda, et kuigi ma enda arvates olen keegi teine inimene, siis ilmselt mu käitumine ja olek ja suhtumised ja reageerimised (või mis iganes muu) ikkagi ei kinnita seda. et võib-olla ma siis pole ikkagi päris selline inimene, nagu enda arvates olen. olla tahaksin?

        Liked by 2 people

      2. Sel juhul vist on küsimus ka selles, et kes need inimesed on ja kui hästi nad mind tunnevad ja mis eesmärgil nad midagi ütlevad. Kui lugeda näiteks Apelsinimarmelaadi blogi, siis on ilmselge, et see, mida talle on terve elu korrutatud, pole reaalsusega sünkroonis. Pigem näib, et teiste inimeste arvamusega arvestamine on talle kõvasti liiga teinud, mitte tema elu parandanud.

        Meeldib

  4. Nõus, loomulikult tuleb arvestada, kes ja mida ja kus ütleb.
    Ma lihtsalt avaldan arvamust, et kui mitu inimest ühte ja sama räägib, siis tasub vähemalt mõelda. mis ei tähenda, et peaks ka midagi selle peale ette võtma.
    Apelsiniga sa ei tea, äkki ikka oli ka keegi, kes ütles, et jookse. praegugi öeldakse, ja päris palju, aga kas jookseb?
    Aga ma tegelikult ei tahaks isiklikuks siinkohal minna.

    Liked by 1 person

    1. Ma sellepärast tema näiteks tõingi, et kuidas võib inimese psüühika ära rikkuda sellega, kui liiga palju teiste inimeste arvamust kuulata. Kunagi ta kirjutas oma lapsepõlvest ja sellest oli mõista, et ta on terve elu pidanud kuulma seda, kui väärtusetu ta on. Nüüd ta enam ei usu ise ja ei usu ka neid, kes talle vastupidist väidavad.

      Meeldib

  5. Minapilt ning teiste poolt nähtu ongi üsna tihti nihkes. Eriti hästi tuleb see välja kõigi nende naiste juures, kes ennast koledaks peavad, kuid kõrvalseisjad seda koledust kuidagi leida ei suuda. Aga on ka muid nihkeid – kergesti solvuv inimene reeglina ise ei arva, et ta kergesti solvuv on, see on ümbritsevate inimeste probleem. Sama lugu ka kompetentsiga – üllatavalt tihti tuleb ette, et inimene ei ole kas oma oskustes (mis on suurepärased!) kindel või vastupidi – usub ennast kõike oskavat, kuigi reaalselt ikkagi hakkama ei saa.

    Kui lapsepõlves on juhtunud ja ise pealt nähtud väga koledaid asju (mida näiteks isa mõrv on), siis jäävad sellest eluks ajaks väga sügavad armid. Ja sealt edasi minna, hakata usaldama täiesti uusi ja võõraid inimesi (nagu me blogijad ju siiski oleme) on äärmiselt raske.

    Raske on isegi siis, kui pole olnud selliseid ülitraumaatilisi üleelamisi õrnas eas, autoritaarset abikaasat jne. Mu enda ema on parimate kavatsustega öelnud sellist asja: “mul oli hea meel, et sa ilus laps ei olnud”. Idee siis selles, et silmapaistev ilu teeb upsakaks ja halva iseloomu. Mida aga mida sellest ütlemisest sain? Eluks ajaks tunde, et parimal juhul olen tavaline, aga kui keegi juhtub ütlema, et ilus, siis järelikult ta mõnitab mind.

    Aga paraku võib samamoodi, nagu minapilt võib nihkes olla, ka teiste arvamus minust nihkes olla. Kõik variandid on võimalikud.

    Liked by 5 people

  6. Sul on väga huvitavad mõtteharjutused selles postituses.
    Kellakäo kommentaaride tuules, nendega nõustudes, ja eelkõige seetõttu, et ei taha sinu ega ka kellegi teise suhtes isiklikuks minna, teen nüüd seda pattu, et tsiteerin iseennast.
    Kirjutasin 5500s paar postitust tagasi:
    “Pean end tolerantseks inimeseks. Pange siinkohal sõnastust tähele: ma ei ütle „OLEN tolerantne“, kuna isikuomadused, mis inimestevahelises suhtluses mängu tulevad, on minu arvates nö. ostja turg. Ise võin endale kuldse kuu kukile mõelda, rusikaga rinnale tagudes väita, et olen tolerantne, abivalmis, empaatiline jne jne jne, aga nende karakterijoonte olemasolu peab ju ka praktikas kinnitust leidma, vastasmängija(te) poolset kinnitust. Nimetet omadused peavad kaaskodanike jaoks käegakatsutavad olema. Kuniks need vaid mu enda ettekujutuses, minapildis eksisteerivad, pole neist kellelegi vähimatki tulu ega abi. Objektiivsed otsustajad minu tolerantsususe/heatahtlikkuse/empaatilisuse jne üle on teised, mitte mina.“
    (https://viistuhatviissada.blogspot.com/2022/08/tule-taevas-appi.html)

    Igaks juhuks lisan, et ülalolev käib nö. päris-elu kohta. Kui veebi-elust, täpsemalt blogimisest, minust kui blogijast rääkida, läheb asi sutsu keerulisemaks, sest mu reaalselt olemasolevate isikuomaduste ja lugeja nägemuse vahel ähmastab reaalsust, olgu siis heas või halvas mõttes, mu omaenda minapilt, st. see, mida ma blogis (endast) kirjutan.

    Samas, eelnevat tsitaati ei saa rakendada KÕIKIDE iseloomuomaduste suhtes. Minus leidub aspekte, mida teised hinnata ei saa või ei oska. Või noh, esimese hooga ma pakuks, et leidub. Praegu jään, tõsi küll, näite toomisega hätta. Ja veelkord rõhutan, et räägin reaalelust, mitte veebi omast.

    Liked by 3 people

    1. Ma tahaks hirmsasti oma arvamuse juurde jääda. Jah, suures plaanis otsustavad teised, kas keegi on empaatiline, salliv või heatahtlik, AGA sel juhul tuleb arvestada ka asjaolusid. Kunagi, töötades toidupoes vahetusevanemana, tekkis olukord, kus tipptunni ajal pidin ühe kassa sulgema, kuna töötaja oli juba oma töötaja lõpetanud ja tal oli vaja oma lastele järgi minna lasteaeda. Kuigi silt “pöörduge kõrvalkassasse” oli väljas, siis otsustas üks naine ikkagi, et temal on vaja omad asjad kätte saada ja ta ei soovinud pikas järjekorras seista ning ta hakkas oma asju kassalindile laduma, asju oli kusjuures väga palju, käru kuhjaga täis. Palusin tal teise kassasse minna, viidates sildile. Naine sai väga pahaseks mu peale. Talle ei meeldinud mu toon ja ta püüdis välja vingerdada, et ei märganud silti. Ta hakkas rääkima sellest, et tal on kodus lapsed kes ootavad ja see üks inimene ära teenindada ei ole ju nii raske. Kui ma tal sellest hoolimata palusin minna teise kassasse, siis ta ütles, et ma peaksin õppima seda, kuidas kliente kohelda ja ütles, et ma rikkusin tema päeva. Ma olen absoluutselt veendunud, et tema ei pidanud mind kuigi empaatiliseks ja heatahtlikuks inimeseks. Aga vahetusevanemana oli mul eelkõige kohustus oma töötajate ees, et nende heaolu oleks tagatud ja nad tahaksid järgmisel päeval tööle tulla. Kui ma töölt lahkusin mõned kuud hiljem, siis mu inimesed nutsid. Ilmselt nemad pidasid mind heatahtlikuks ja empaatiliseks. Kellel oli õigus?

      Liked by 1 person

      1. See on, nagu öeldakse, “hea küsimus” – kellel oli õigus? Ja nagu headele küsimustele ikka, on sellele keeruline vastata. Ma pakun, et mõlemal, nii su kaastöötajatel kui ka tollel pahaseks saanud kliendil. Sest inimesed hindavad kaasinimesi omaenda kogemuse põhjal. Kliendi meelest olid sa vastutulematu, ja tol konkreetsel hetkel olidki ju. Põhusega küll, aga siiski olid. Kaastöötajad aga nägid sind teises olekus, ja see kujundas nende arvamuse.

        See teema, nagu juba ütlesin, on tõesti hea mõtteharjutus – et kes me siis õieti oleme. Sest tahtlikult või tahtmatult näitame elu jooksul kaasinimestele enda erinevaid külgi.

        Võtan jälle enda näite. Ma olen elu jooksul inimestega kohatult käitunud, enda arvates olukorrast tingituna. Arusaadavalt on nemad minust nonde episoodide põhjal arvamuse kujundanud. Samas on mu tutvusringkonnas korralik kogus neid, kelle meelest olen suurepärane inimene, kuna nende kogemused minuga on olnud vaid meeldivad. (Tean, kuna nad on mulle seda korduvalt öelnud.) Kumb ma siis olen? Ma ei oska sellele küsimusele vastata.

        Meeldib

      2. No vot, seda minagi. Lõpuks ikkagi ise otsustame, kes oleme. Meeldiv, kui see süngib teiste (positiivse) arvamusega, aga kui mitte, siis mis siis ikka. See teema haakub teatud mõttes ju ka minu sõbrannade postitusega. Kui kuulata iga vastutuleva inimese arvamust endast, siis ei saa mingit ühest pilti, aga kui meil on usaldusväärsed sõbrad, siis nemad ikka peegeldavad meile ausalt tagasi ka seda, kui me oleme teatud küsimustes mitte nii toredad.

        Meeldib

      3. Ma sõprade osas ei oska ses mõttes kaasa rääkida, et kuigi mul on/on olnud hea hulk armsaid lähedasi, pole ma eluaeg nende suunistest sõltunud. Ma vist rohkem sihuke omaette kõndija 🙂 Ja mingite tähtsate elu-otsuste tegemisel olen üksnes ja ainult iseennast usaldanud, sõprade heasoovlikud juhatused kõrvale jätnud, mida hiljem, “kaine” peaga, teinekord ka kahetsenud olen. Aga sihuke jäärapäine juba kord olen, mis teha.
        Muide, ma läheks isegi nii kaugele, et ütleks, et nn. suvalise vastutulija arvamus, mõtteavaldus minu kohta puudutab mind teinekord isegi rohkem, paneb põhjalikumalt asja üle mõtlema, sest on vaba igasugusest pagasist, vastupidiselt sõbra, lähedase inimese arvamusele.

        Liked by 1 person

      4. Ma pean jälle ütlema, et kui ma võtaks kõike südamesse, mida võõrad mulle ütlevad, siis ma läheks hulluks. 😀
        Mulle on hõigatud, et olen kole paks lehm ja kaks minutit hiljem ütles teine, et ma olen üks ilusamaid naisi, keda ta on elus kohanud. Arvan ikkagi, et kummagi mehe hõige rääkis rohkem tema kui minu kohta. 🙂

        Meeldib

      5. Mida suvaline vastutulija mu väljanägemisest arvab, on suht suva. Pigem pidasin silmas seda, et vahel võib suvalise võõra arvamus mõne minuga seotud situatsiooni, olukorra või lahendamist nõudva probleemi osas pakkuda hoopis uut ja värskendavat vaatenurka, kust asja edasi vaadata. Asi, mis mind alati üllatama paneb, on see, et inimesed ütlevad tihti, et sa oled nii otsekohene. Ma enda arvates ei ole ja mulle ei meeldi otsekohesus. Omas mõttes olen tingiva kõneviisi kuningannna, sest ma ei taha kellelegi sisse sõita ja oma arvamust peale suruda ega otsekohene olla. Olen endale leidnud kompromissi arvamuses, et ma selgitan oma seisukohta väga selgestimõistetavalt, kuigi tingivalt, mis jätab mulje otsekohesusest.

        Meeldib

      6. Isiklikult mulle väga meeldib, kuidas sa ennast väljendad ja minu meelest oskad sa seda teha nii peenetundeliselt, et kui su arvamus ka erineb, siis ei taju ma seda kunagi ründavana. Samas oled sa ikkagi põhimõttekindel ja seetõttu ma mõistan, miks öeldakse “otsekohene”, kuigi ma ise vist ka konkreetselt seda sõna ei kasutaks. See tundub kuidagi karm ja jultunud.

        Meeldib

      7. … ja mu meelest pole neis küsimustes olemas ühest, õiget või ebaõiget arvamust. Ma ei räägi kaasa selleks, et sulle vastu vaielda, vaid põhjusel, et teema on huvitav. 🙂

        Liked by 1 person

  7. “Kes teisele nime annab…” jah, mul on diagnoositud ja ravi kestab elu lõpuni. 😀 seepärast ka äratundmine.
    Mul ei ole enam absoluutselt sooja ega kylma sellest, kuidas teised mind näevad, sest sellest pole absoluutselt mingit tolku. Ideaalis suudab igayks enda tajutava minapildi ja teiste poolt peegeldatavate kujutiste mosaiigist luua sellise asjanduse, mis tal rahus elada ja tegutseda laseb. Inimesed, kes teatava rõõmuga teisele inimesele häirivaid peegeldusi saadavad, tuleks kaugele eemale peletada, sest kiusajate talumine on tervisele kahjulik. Been there, done that.
    Ma ei saa öelda midagi Sinu isiksuse kohta, sest nagu mõni post eespool kirjas, päris elust jõuab plogisse ainult väike osa ja selle najal mingite hinnangute andmine …ei anna kellelegi midagi. Ma saan öelda, et Sul on suurepärane kirjastiil ja igasugu arutluskäike on lausa rõõm lugeda, sest nii mõndagi kattub ka minu elukogemusega. Sulle on palju antud ja selle sära on nauditav.

    Liked by 2 people

    1. Aitäh Sulle nii soojade sõnade eest! Su kommentaarid on alati heatahtlikud ja meeldivad, need teevad mind alandlikuks ja soojaks. 🤗 Tahaks ise ka osata teistes nii mõnusa tunde tekitada oma sõnadega, nagu Sina oskad.

      Liked by 1 person

      1. Attäh. Seda st konstruktiivset kriitikat olen õppinud inimesi, eriti aga oma lapsi jälgides – mis paneb nad endasse tõmbuma, või siis otse vastupidi, teeb rõõmsaks ja annab neile jõudu oma asja edasi ajada. Mulle meeldib, kui inimestel on iseloomu ja Oma Asjad Teha. (Sest on ka teistsuguseid inimesi, ja nende lähedus on haigekstegev.) See annab mullegi ideid ja mõnikord kytet mõne asja ärategemiseks.

        Liked by 2 people

  8. Ma olen terve elu jooksul mõelnud, et kas ma olen see, kelleks mina end pean või kelleks teised mind peavad. Arvan, et midagi vahepealset. Ma võin olla isekas, kui tunnen et saan haiget (mulle tehakse liiga) või olen (üli)tundlik, aga samas olen ka äärmiselt empaatiline teiste tunnete suhtes. Mu partner on isegi öelnud, et ma olen ühtaegu kõige isekam ja kõige hoolivam inimene, keda ta teab. Alguses ma ei saanud sellest väitest lõpuni aru ja see tegi hullumoodi haiget, aga nüüd saan. Kõik sõltub olukorrast. Õiget vastust tegelt polegi. Ühest küljest on teised inimesed meie peegelpilt, aga samas on ka nende kogemus väga subjektiivne ja sõltub mitmetest teguritest.

    Liked by 1 person

    1. Just! Ja lisa siia juurde veel see, et me ju pidevalt muutume. Isegi kui me kümme aastat tagasi olime teatud olukorras nii, siis aastatega juurde tulnud kogemused mõjutavad meid, ja täna ei pruugi me samasuguses olukorras samamoodi reageerida.

      Meeldib

  9. Mis mulje jääb lugejale blogipidajast ja kui adekvaatne see on – üks nüanss veel.
    Lisaks sellele, et lugeja näeb läbi filtri “kuidas kirjutaja ise ennast näeb”, ei näe ta ka asju, mida blogipidaja peab iseenesestmõistetavateks ja kunagi välja ei kirjuta, sest no miks.
    Umbes nagu ei kirjutata eraldi, et magatakse linadega ja linu ka vahetatakse mõnikord, kui just mingi muu teema juures ei ole oluline linu mainida, on igasuguseid teisi iseenesestmõistetavusi, mida (ma) lugejale kunagi ei maini mitte seepärast, et neid häbenetakse, aga lihtsalt ei tundu mingi tähtsa asjana, mille üle arutleda.

    Liked by 1 person

    1. See kommentaar tuletas mulle meelde, et Perekoolis oli pikalt arutluse all keegi blogija, kes ei kasuta voodilinu. 😀
      Aga jah, saan mõttest aru. Nagu hiljuti mainisin ka, siis blogisse ju jõuab vaid murdosa elust, sageli see glamuursem. 🙂

      Meeldib

      1. … kui mulle tundub normaalne linadeta magada, ega ma seda ka ei maini. Mitte selleks, et varjata, vaid ma lihtsalt ei tuleks selle peale =)

        Meeldib

    2. see kummitab ka ajaloolasi: mingile ajale kõige olemuslikumat on jube raske tabada, sest normaalsest räägitakse vähe. Sündmuseks saab ju ikka imelik asi.

      ehk siis ing. keelest toortõlkides – tõendite puudumine ei ole tõend millegi puudumisest (vähem kui 24 tundi tagasi lugesin sellest nt menstruatsioonitarvete teemal – et pole kuigi palju allikaid, mida mitmesaja aasta tagused naised päevade ajal ette võtsid, ei tähenda, et nad üldse midagi poleks ette võtnud).

      Liked by 2 people

  10. Mis te tõesti arvate et lugeja peab uskuma ja närima teie konti just nii nagu Teie seda ette kujutate. Lugeja on rumal talle pole lubatud intriigitseda ja iroonitseda.

    Nagu alkohoolikud ei saa aru, et neil mingi probleem on ei saa ka tavalised inimesed aru oma probleemidest ja vajavad psühholoogi pilku. Psühholoog saab kiirendada või tuimestada ajutegevust vastavate rohtudega, jutuga eriti midagi ei paranda, vaid see on rohkem ülekuulamine ja valge kitli uskumine. 🙂

    Meeldib

    1. Pean sellest järeldama, et sõna “ravi” tähendab “ravimeid”? 🤔 Nunnu, kuidas sa sujuvalt ignoreerid lauset: “Kliinilised psühholoogid tegelevad psüühika- ja psüühikahäirete hindamise ja raviga, kasutades erinevaid testimis- ja psühhoteraapiameetodeid.”

      Ainus järeldus, mis ma teha oskan on see, et mis iganes ravimeid sa tarvitad, siis need ei tööta. Ehk on aeg oma retseptid lasta üle vaadata.

      Meeldib

    1. Loomulikult! Kell kaks päeval töö juures, kuhu ma tulin autoga ja kust sõidan autoga. Kuidas sa teadsid? Kaine pole ma viimased 20 aastat olnudki. Kogu aeg on promill sees. Hommikul juba alustasin, kohvi asemel väike konjak ja kohe parem tuju!

      Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s