Karistus

Ühel õhtul, oodates voodis und, hakkasin mõtlema oma riietele. Mul on kapp täis riideid. Nii täis, et mul on lisaks veel stange, millel ripuvad rõivad, mida ma rohkem kannan. Stange on küllalt kipakas ja kipub aegajalt ümber kukkuma. Mõistagi keset ööd, kõige magusama une ajal. Aga sel ööl ei kukkunud. Riietele hakkasin mõtlema hoopis seetõttu, et mul on juba pikemat aega olnud tohutu vastumeelsus hommikuti riideid valida. Sada aastat ühed ja samad. Mahuvad selga, aga õnnelikuks ei tee. On ka selliseid, mis selga enam ei mahu, aga ma hoian neid ikka alles, sest äkki kunagi. Ja sel ööl seal, mõeldes oma mõtteid, sain ma korraga mingi valgustatuse. Tundsin, et riided kapis on mul karistajad. Ja seetõttu ma ei tahagi neid kanda.

Loomulikult on äge mõelda, et mul pole viimased 20 aastat rõivasuurus väga muutunud. Jah, loomulikult olin ma lapseootel veidi suurem ja on ka perioode olnud, kus ma olin tiba tillem, aga no suures plaanis. Mingi vana märkmiku leidsin, seal olid kõik mu mõõdud kirjas, kümme aastat tagasi. Kuna see aasta oli mul lahutusaasta, siis kaal kõikus lausa 10kilo võrra, aga mõõdud väga ei muutunud. Mulle oli üllatav, et mu mõõdud pole ka täna kuigi palju muutunud. Kõhu ümber paar senti juurde tulnud ja puusade, aga muu oli kõik sentmeetri pealt sama. Ja samas, kas see peab tingimata eesmärk olema?

Ma olen keskealine naine, menopausieelne. Mu kehas toimuvad muutused, hormoonide tasakaal on kõikuv ja eelkõige see peegeldubki kehakujus. Samal ajal pole ma kunagi varem oma keha vastu armastavam olnud ja sellest suuremas vaimustuses. Miks ma siis ei võiks seda uut armastust oma keha vastu tähistada sellega, et kingin talle uusi ilusaid riideid, mis on parajad, mis teevad mu õnnelikuks?

Kuigi ma usun ka üks number väiksemate riiete motivatsioonijõusse, siis selles asjas peab olema tasakaal. Kui mul on kapis üks paar teksaseid, mis meenutavad mulle mu väiksemat keha, siis see on talutav. Aga kui mul on kapis ainult üks paar teksaseid, mis mulle lahedalt jalga läheb, mis pole luitunud ega kulunud, siis see on tasakaalust väljas.

Järgmisel hommikul koristasin oma kappe. Küsisin endalt, et kas see rõivas teeb mind õnnelikuks. Vahet pole, kas ta selga mahub või mitte. Kapp sai üsna hõre. Õnn mahtus lahedasti ära.

4 kommentaari “Karistus

  1. Mina viisin igasugu “motivatsiooniriided” uuskasutusse ära ka sel põhjusel, et kui nad ka mulle selga minema hakkavad siis vahepeal on muutunud nii maitseelistused kui võimalik, et ka kehakuju. Ja isegi samas kaalus olles ei pruugi asjad enam istuda nagu varem. Nii vabanes kapis hulk ruumi, mille sai täitsa just nüüd sobivate ja istuvate asjadega. Lisaks viisin ära hunniku tegelikult hästi istuvaid kleite, mida kannan harva kuna neil pole taskuid. Nii, et veel ka riiete funktsionaalsuse pool. On küll kena ja istub hästi ja kaunistab aga selga saab üliharva. Las siis pigem kannab see, kel “taskufetišit” pole 😛

    Liked by 1 person

  2. Ma olen ka terve elu samades mõõtudes olnud (enamvähem, praeguse elustiiliga on õlad ja ülaselg laiemaks läinud ja vahel juhtub, et mõni asi on õlgadest kitsaks jäänud), ja mul on ka loll komme kõik maailma riided alles hoida. Ja siis vahel vihaga kohe viskan pmst kõik asjad minema. Näiteks viskasin paar kuud tagasi välja gümnaasiumi lõpukleidi, mida ma polnud peale lõpuaktust kordagi selga pannud. Lõpuaktus oli 1998. aastal. Nagu… jah, see läks mulle selga. Aga kui ma seda kunagi selga panna ei kavatse, miks seda siis alles hoida? Mulle lähevad kõik asjad selga, see pole vabandus. Lisaks muutub iga natukese aja tagant mu maitse riiete osas (see vähene, mis mul on) ja siis mulle ei meeldi enam need riided, mis mul olemas on. Siis ma sunnin ennast kõiki asju välja viskama (ma viin kõik alati taaskasutusse, no worries). Nii et jah, loobun riietest küll, aga ma pean end selleks väga sundima.

    Ainus, mida ma mitte kunagi mitte mingil tingimusel välja ei viska, on mu bändisärkide kollektsioon, need ma lasen endale hauda kaasa pakkida.

    Liked by 1 person

    1. Mul ka läheb lõpuaktuse kleit selga, olen seda mõned korrad kandnud ka, aga kuna see on mul ühtlasi pulmakleit, siis ma enam ei tahtnud seda kapis näha. Päriselt ära ei raatsinud visata, aga silma alt viisin ära.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s