Karma

Juhtus selline lugu (muide, ma mõtlen, et oleks hoopis blogile selle pealkirjaks panema, kui kunagi uue blogi teen, siis selle panengi (I call dibs!)), et mulle tehti abieluettepanek. Või noh, mulle tundub, et vist tehti. Nägi välja selline:

Ma võin siin kirjavigade kallal ilkuda, aga las ta jääb. Loomulikult ma reageerisin täiesti kohaselt – naersin hüsteeriliselt kaks tundi. Pisarad voolasid, kõht kõveras, tilgad püksis – täispakett, sõnaga. Arvestades, et ettepanek tuli sellelt vennalt, kes kuude kaupa püüab esimest kohtumist organiseerida, siis, mida muud siit oodatagi, eks.

Ja samas tiksus mul kuklas hirm. Noh, et ma ju olen seda oodanud, et keegi minu pärast arust ära oleks ja mind endale tahaks, ja nüüd siis tuli, ja mina reageerin nõnda. Et kas ma siin ei mängi saatusega? Universum täitis minu südamesoovi – saatis mulle mehe, ja minu reageering on hüsteeriline naer. Mida Universum mõtlema peab? Et tema pingutas, tegi, mida palutud, aga mina hoopis irvitan tema pingutuste peale.

Sest vaadake, see pole ju esimene kord, kui selline lugu juhtub. Kord varem on ka mingi lambitüüp mu kätt ja südant palunud ja ma möirgasin naerda selle peale. See oli umbes 10 aastat tagasi. Nüüd ma jälle irvitan. Mida Universum sellest järeldama peab? Et ma tegin koju ruumi küll mehe jaoks, tühjad riiulid, rohelised rätikud ja hallid kohvikruusid roosade asemel, aga kui selle peale mees tekibki, siis mina naeran ta välja. Järelikult ma narrin Universumit. Järelikult ma salaja naudin pigem vingumist stiilis: “miks ma küll meest ei leia”, selle asemel, et vinguda stiilis: “mees ei vii prügi välja ja jätab sokid vedelema”. Ma olen oma probleemid endale valinud ja otsustanud neile truuks jääda.

Sest mõelge kui hirmus, kui maailm päriselt nii töötakski. Et kõik oma saatused me nikerdame põlve otsas ise endale valmis ja siis pärast imestame, et kuidas siis nüüd nii välja kukkus.

Et siis tulevikus, kui ma jälle halama kukun, et miks ometi keegi mind ei armasta, siis on teil lahke volitus mind seesinase postituse juurde juhatada ja see vastab kõigile mu küsimustele mu üksinduse kohta.

7 kommentaari “Karma

  1. Mul läks aega – ka päris palju, olin kindlasti 30+ – et saada aru: mind tahavad ainult need, keda mina ei taha.
    Ja nii ongi.
    Ja NII ONGI!!!
    Aga asi pole mitte selles, et mul oleks jahiinstinkt ja ma tahaks taga ajada vms, vaid mina hakkan meest tahtma ajaks, kui tema on mu sõbratsooni arvanud. Ja ajuti ma ikka proovin neid kiiremaid lahendusi, sest no äkki saab – ja alati on nii vastik pärast, nii piinlik enda pärast enda ees (MIKS ma temaga magasin???? Nii rumal, nii neurootiline, ta rikub isegi mu mastrubeerimise ära, sest tuleb meelde), et selgelt ei tasu.
    Ka proovimiseks ei tasu.
    Ka “Äkki seekord veab?!” lootuses ei tasu.
    Sest see ei ole vedamise küsimus, et mulle ei meeldi tegelt mehed, keda ma lähedalt ei tunne . See on tõsiasi, nii on.
    Jep, ma ikka jagan oma kogemusi jutu alll, mis need meelde toovad, sest minu jaoks see ongi ühendumine =)
    Abieluettepanekuid, samas laadis kui see ülalolev, on mul ka kotis … mitte palju, aga üle nelja kindlasti. Tõsi, kirja teel ainult … kaks? Telefonitsi oli esimene. Olin siis 16.

    Hilisemad on ununenud, lihtsalt teadmine “vahel tahetakse, et ma nendega abielluksin. Null sellist ettepanekut, mida ma tõsiselt võtaksin, aga ETTEPANEKUID muidugi on tehtud.”

    Meeldib

    1. Ma ei tea, mul vist pigem vastupidi, et mida vanem, siis on rohkem ka neid, kes mulle meeldivad. Kusjuures, väga suurt rolli mängib see, et mees oleks minust päriselt huvitatud. Kui ta ilmselgelt pole, siis lahtub ka minu huvi. Oluline on ka järjekindlus, segased signaalid tapavad huvi väga ruttu.

      Meeldib

      1. Aa siis see tüüp ju täpselt sinu maitse – päriselt huvitatud, mis see merry me muud tähendab. Ma olen ikka pigeon vvn tüüpi – tõsist huvi ilmutavad need, kellele mul jagub vaid sõbramõtteid

        Meeldib

      2. See mees on ainult näiliselt huvitatud. Kuna tema sõnad pole kooskõlas tema tegudega, siis pole ka huvi tõeline, kõigest illusoorne. 🙂

        Meeldib

      3. see meenutab, mida Aragorn poolsurnud Éowyni kohta tema vennale rääkis:

        “And yet, Éomer, I say to you that she loves you more truly than me; for you she loves and knows; but in me she loves only a shadow and a thought: a hope of glory and great deeds, and lands far from the fields of Rohan.”

        (mul on mingi tsitaadihaigus viimasel ajal nähtavasti)

        Liked by 1 person

      4. See tsitaat sobib siia rohkem kui ühel põhjusel. Nimelt on üks mu poistest saanud nimeks Rohan just tänu Tolkini triloogiale. 🙂

        Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s