Piiri taga

Ma jälle inspireerun Malluka blogist, kus põhiteemaks oli lastekasvatus ja peres sätestatud piirid ning nendest kinnipidamine. Selle postituse sabas kirjutas üks daam, et: “Meil palju tuttavaid, kus isad ei taha kodus olla, sest lapsed 12ni öösel üleval, kodu nagu pommiauk ja lapsed ainult karjuvad ja kaklevad.” Ja ausalt öeldes mul kukkus suu lahti. Ma ei taha kedagi hukka mõista ja eks iga inimene elab oma elu täpselt nii hästi kui ta õigeks peab, aga… nagu tegelikult või?

Et siis, on kusagil sellised mehed, kes nimetavad ennast isaks, aga väldivad koju minemist, sest nende tupsununnukesed põrkavad seintelt tagasi ning vähe sellest, kusagil on mingid naised, kes arvavad, et nendel isadel on absoluutne õigus nii ka teha, sest lapsed on ju kasvatamatud? Ma olen ilmselt mingist olulisest infost ilma jäänud, sest ma olen siiani elanud Tupsumaal, kus mõlemad vanemad võrdselt vastutavad selle eest, kui hästi või halvasti nende võsukesed kasvatatud on. Sest mina ei saa öelda, et need mehed on väärt isa nime. Need on korterikaaslased, kellel ei jätkunud kondoomi jaoks raha ning kasutasid vanade eestlaste sünnikontrollimeetodit. Nüüd siis on neil laps, kes elab samas korteris, kuhu mees õhtuti minna ei soovi ning kaebleb, et elada ei saa, mingi kasvatamatu jõnglane karjub ja laamendab.

Oota, kas need ongi need mehed, kelle pärast ma peaks oma latti alandama? Või kas need on need mehed, kellele ma ei kõlba, sest neile ei meeldi võõraid lapsi kasvatada?

Laste kasvatamine on keeruline teema. Kuna ma olen sellega elus natuke kokku puutunud ja jõudnud sellesse faasi, kus vähemalt kahe lapse kohta võib juba öelda, et my work here is done, siis ma võiks omast kogemusest mõned tähelepanekud välja tuua. Ma soovin rõhutada seda, et see on puhtalt minu kogemus, ma ei soovi kedagi õpetada ega kellelegi osatada. Kui me tüdrukutega viimati laste kasvatusest rääkisime, siis oli väga ilmne, et mälu ei maksa liigselt usaldada. Eemalt vaadates tunduvad kõik probleemid väiksemad ja raskused tühisemad. Ma mäletan seda, et oli väga palju päevi ja perioode, kus ma olin hullumise äärel, sest liiga raske oli ja kelleltki abi polnud ka loota. Mäletan, et mul oli vahel piinlik kodust välja minna, sest ma kartsin, mida naabrid minust arvavad, sest eelmisel ööl oli mõni poistest mitu tundi järjest hüsteeriliselt nutnud. Ma mäletan väga eredalt ka seda, kui raske oli poisse korrale kutsuda ja tundus, et miski ei aita ning ma kirusin neid, kes arvasid, et vitsa andmine on suuremat sorti kuritegu. Täna ma saan aru, et kõik need mõtted ja tunded, mis mind valdasid, tulenesid paljuski teadmatusest, oskmatusest, olukorra uudsusest, väsimusest ja sünnitusjärgsest depressioonist, mis ei lasknud mul olla parim versioon iseendast. Laste kasvatamine on kohutavalt raske töö! Ma saan suurepäraselt aru neist, kes on otsustanud lapsi üldse mitte saada, sest see lõiv, mis selle eest tasuda tuleb on jõhker. Rõõm hästi kasvatatud laste üle ja uhkus nende kordaminekutest on preemia.

Sõbranna jagas hiljuti kogemust ühest mitte nii hästi kasvatatud lapsest. See, mis ta kirjeldas, võttis pehmelt öeldes hinge kinni. Ühest küljest, nagu ma mainisin, saan ma aru, et lapsi ongi raske kasvatada ja sõltuvalt enda lapsepõlvest, võib tunduda, et kuna mulle lapsena kõike keelati, siis oma lapsele ei keela ma midagi. Ainult, et kui pisut uurida laste psühholoogiat, siis selleks, et lapsed kasvaksid enesekindlateks ja õnnelikeks, on neile vaja reegleid ja piiranguid. Lapsi jälgides olen jõudnud pea alati sellele järeldusele, et lapsed, kes on kasvanud nii, et nad ei tea, kust jooksevad piirid, mis on lubatud, mis keelatud, on hirmul ja see hirm ning kindlusetus ning turvatundetus väljendubki sellest, et nad panevad hullu. Ma nägin seda oma laste pealt väga selgesti. Olid reeglid, kuidas käituda ja mis on lubatud ja mis mitte. Vanemad pojad olid väga eleva loomuga, valju häälega, uudishimulikud ja energilised. Päev otsa ühe ja sama korrutamine oli väga väsitav. Aga kui ma väsimusest käega lõin, et teate, ma ei jaksa, tehke mis tahate, siis 100% tähendas see, et olukord läks veel hullemaks. Ainus asi, mis töötas oli järjekindlus. Ja mida järjekindlam ma olin, seda lihtsam oli nendega toime tulla, ja seda vähem pidin ma neid keelama, sest nad teadsid niigi. Mis ei tähenda muidugi, et nad vahel ikkagi poleks trotsinud reegleid ja pättust teinud, see on nende töö, nii nad õpivad ja arenevad.

Ma ei tea, kellel seda kuulda on vaja, aga mul läks pärast lahutust laste kasvatamine palju lihtsamaks. Sest kodus olid ainult ühed reeglid ja lõppes see, et üks vanem keelab ja teine lubab. Poisid olid siis vanuses 4 kuni 10. Ma soovin rõhutada seda, et ma ei väida, et poleks olnud raskusi või ma poleks endal juukseid frustratsioonist kiskunud. Ikka oli jama, et keegi tegi koolist poppi või lõhuti kodus midagi ära. Üks kord näiteks nägin juhuslikult YouTubes videot, kus kaks poissi jõid toorest muna ja pritsisid õunamahla lakke. See video oli minu kodus filmitud. Läksin koju ja nägingi neid plekke köögilaes. Või siis ükskord tõi keegi meile suure mitmekilose kõrvitsa ja keegi kuttidest arvas, et jube cool oleks sellesse noaga auke lüüa. Kord tõmbas keegi mingi terava asjaga esikus üle värskelt paigaldatud tapeedi. Ma võiks siin hommikuni neid näiteid tooma jäädagi. Mu lapsed ei olnud mingid inglikesed, kes on mulle kingitusena taevast saadetud, päris tihti tundus, et nad on hoopis sellest teisest kohast karistuseks tulnud, mingite eelmiste elude pattude eest. Ja seda enam oli meeldiv kuulda, kui naabrid ütlesid, et poisid on nii viisakad ja alati teretavad koridoris või aitasid vanemal proual raske koti neljandale korrusele vedada või oskasid vanema inimesega viisakalt suhelda, silma vaadates ja asjakohaseid küsimusi esitades. Ning mina mõtlen, et parem on ju, et nad kodus on hullumeelsed põrgurüütlid, aga mujal on viisakad. Järelikult midagi on ikka tolku ka olnud mu reeglitest. Kodus tundsid nad end turvaliselt, et olla lapsed ja olla ulakad, aga kodust väljas olid kodust kaasa saadud reeglid kaitseks.

Nagu öeldud, see on minu kogemus. Ja kõik mu neli on kasvatatud veidi erinevalt, sest nende iseloom on erinev ja mina vanemana pidin kohanema nende iseloomuga, mitte nemad sobituma minu kasvatusmeetodiga. Mõni lastest on keerulisem ja “raskem”, temaga ongi vaja rohkem tegeleda ja mõni kord ka professionaalidelt abi otsida. Jah, olen poistega käinud nii psühholoogide kui psühhiaatrite juures. Praegu mõtlen, et oleks võinud ise ka käia nõustaja juures, kes oleks mul aidanud toime tulla emotsioonidega, mis mind noore emana valdasid. Ideaalses maailmas võiks psühholoogiline nõustamine enne rasedust, raseduse ajal ja pärast sünnitust olla lausa norm. Mõlemale vanemale. Sest koos ju tehti ja koos tuleks lapsed üles ka kasvatada, mitte sõrmega näidata ja vinguda, et naine ei oska kasvatada. Ma ei tea, meestele meeldib ju probleeme lahendada, lahendagu siis oma lastekasvatusprobleeme.

Kortermaja rõõmud

Ma armastan oma kodu. Kõike selle juures. Planeeringut, seda, et korter on esimesel korrusel, seda, et poed ja jõusaal on jalutuskäigu kaugusel, seda poolprivaatset aeda maja taga, madalaid kommunaalkulusid ja isegi naabrid on suures osas meeldivad.

Ainult, et meil on suvi. Ja aknad.

Minu magamistoa kohal elab üks kolmekümneaastane töötu neitsi. Juttude järgi. Naabrimees rääkis. Ise ma teda näinud pole. Või kui olengi möödaminnes, siis pole teda ära registreerinud. Igatahes, see härrasmees armastab õhtuti filme vaadata. Komöödiad meeldivad talle eriti. Päris sageli kuulen, kuidas ta naeru pugistab. Kuulen küll, aga otseselt ei häiri.

Ühel ööl kuulsin ma kella kaheni öösel jubedat pläkutamist. Kile naishääl seletas midagi kiirelt ja vihaselt ning mees vastas vaikselt ja malbelt. Tund aega käis mingi arvete klaarimine. Panin akna kinni, kuigi palav, aga ei aidanud midagi, ikka kostus. Arvasin, et mingi noorpaar tülitseb. Ragistasid edasi. No kaua sa lahendad oma jamasid, mõtlesin tund aega hiljem. Tegin akna lahti ja mõtlesin, et hõikan, et kõik naabrid ei ole huvitatud teie peredraamade pealtkuulamisest. Siis sain alles aru, et ülemine vend vahib telekat. See vihastas mind veel rohkem kui potentsiaalne armunute nääklemine. Kell oli juba kolm. Minu äratus on 6:35. Hüüdsin: “Pane aken kinni või keera heli maha!” Midagi ei muutunud.

Teate, ma olin niiiiii 🤏lähedal sellele, et panna telefonist mingi räige panoklipp maks heliga üürgama, umbes, et how do you like me now, bro? Ainult, et ma olen ainult internetis kõva tegija, päriselt hakkasin mõtlema kõigile neile teistele rahuarmastavatele naabritele, kes juba kannatavad ühe jobu pärast, milleks sellele lisada.

Naabrile kaebasin küll järgmisel hommikul. Tema polnud midagi kuulnud ja maganud nagu jahukott. No jah, see on see ülitundlikus – teised ei saa midagi aru, mina üksi kannatan.

Kuidas tutvuda

Ma polegi veel rääkinud sellest, kuidas asi üldse selleni jõudis, et kiisupilt mulle saadeti.

Hetkel pole mul ühtegi aktiivselt kohtinguäppi ega profiili. Kaks kuud juba pole olnud. Mis ei tähenda, et mehed ei leiaks viise, kuidas läheneda. Mulle lähenetakse Instagramis. See on mul ainus aktiivne sotsiaalmeediakonto. Peaasjalikult jagan seal raamatuarvustusi. Vahel harva ka mõne trennipildi, aga postituse kirjutamise hetkel on mul avaldatud 231 pilti, millest kahekümnekaheksal olen mina, ülejäänud fotod on elututest objektidest. Vähemalt mina ise ei leia, et ma seda kontot kasutaks meeste tähelepanu võitmiseks, aga noh, nagu minu pikast vallalisusest võib järeldada, siis pole mul halli aimugi, mida mehed naises otsivad. Võib-olla on mehed ka arvamusel, et smart is the new sexy? Ja no kui teeb pilte raamatutes, järelikult on tark. On ju, loogika töötab niiviisi?

Enamik sõnumeid, mis sealt tulevad on õngitsejatelt. Nende jutt on kõigil sama, räägitakse sellest, et nad on kõrgelt haritud lesed, kes parasjagu täidavad tööülesandeid kodust eemal ja otsivad armastust. Nende vastused on arvutigenereeritud ja teemast väljas. Teine tüüp skämmereid on need, kes ütlevad, et on suhkruissid ja otsivad kedagi, keda sponsoreerida. Olen saanud ka “koostööpakkumisi”. Väidetavalt olen ma just see, keda nad otsivad ja ma olen ideaalne influentser, et nende riideid, ehteid või toidulisandeid reklaamida. Pudrumäed ja piimajõed ka muidugi. Nendega pole isegi huvitav jutustada, sest nagu ütlesin, siis vastused küsimustele on ebaloogilised ja näha on, et inimest seal taga ei ole.

Aga vahel harva on tegemist päris inimesega, kes tahabki suhelda. Üks selline mulle sõnumi saatiski. Küsis, kas tutvume. Vene keeles. Esimene instinkt on muidugi iiuuu! Aga siis ma mõtlesin, et ma ju tegin elus armastusele ruumi – ostsin ilusad mererohelised rätikud vannituppa, õlut külmikusse ja viskasin eelmiste armukeste nodi minema. Üks abieluettepanek tehti, millest ma ei arvanud midagi. Ise ma praegu aktiivselt ei otsi. Väljas ei käi. Universum näeb kõvasti vaeva, et mulle mehi serveerida, ei või siis sammu vastu astuda? No olgu, ütlesin, tutvume. Eesti keeles. “Kas sa vene keelt ei räägigi,” imestas Xurshid, “Eestis ju kõik räägivad!” Kehitasin õlgu ja ütlesin, et mitte selles Eestis, kus mina elan. Ise veel mõtlesin, et no on naglõi, minu papa õppis küll mu mama pärast estonskit rääkima, tüüp ei viitsi üldse minu pärast vaeva näha. Mees ei andnud alla. Kasutas tõlkeprogrammi. Sain teada, et vend on Usbekistanist Tallinna elektrikuks tööle tulnud. Veel pihtis ta, et on väga vaene, 30-aastane, süütu moslem. Tõeline jackpot!

Loomulikult soovis ta minuga kohe kokku saada. Ei hoolinud ta sellest, et ma olen 40-aastane, 4-lapse ema ja mitte nii süütu mittemoslem. Vastasin, et ma võõrastega kohtamas ei käi. Kurvastas. Palus, et ma endast pilte saadaks. Vastasin, et ma võõrastele ei saada pilte. Pealegi, mul ju Instagramis on pilte, vahtigu neid. Saatis mulle südaöösel sõnumeid, et miks ma nii vaikne olen ja ei suhtle. Kõike seda saatsid rohked ülivõrdes toodud komplimendid, musid ja südamed. Ka abielust oli juttu.

Kolmanda päeva õhtuks oli mul sellest vennast pehmelt öeldes kopp ees. Sest pidevalt käis peale, et ma tuleks tema juurde autoga ja viiks ta välja. Väitis, et tal pole bussipileti rahagi ja seetõttu ei saa ise minu juurde tulla. Ütlesin, et mulle tundub, et ta tahab mind ära kasutada. Solvus. Tema kultuuris ei tuleks see kõne allagi, et mees naise kulul elab ja öelgu ma ainult oma aadress ja ta tuleb kohale, kasvõi jala. Kasutasin siis teist lähenemist ja ütlesin, et tead, mul pole kogenematu poisikesega huvitav, ma tahan ikkagi meest endale, mitte süütut neitsit. Vastas, et ma sain temast valesti aru, et ta on naisega olnud küll, ainult mitte minusuguse kaunitariga. 🙄 Jäin endale kindlaks, et tal pole mulle voodis midagi pakkuda ja las otsib endale kellegi oma kulutuuriruumist samade väärtustega noore neiu. Sellepeale õnnistatigi mind kiisupildiga. Millele mina vastasin kontakti blokeerimisega.

Selle postitusega ei soovi ma mitte kuidagi naeruvääristada või alandada neid, kes sellist lähenemist tutvuse sobituseks kasutavad. Mul on olnud mitmeid väga toredaid kogemusi ja kui nad poleks sel moel minuga kontakti otsinud, siis poleks ilmselt kunagi ka tutvunud. Mis mind kohmetuma paneb on kärsitus ja kannatamatus. Ma saan aru, et kui kedagi jälgida, siis tekib sellest inimesest kuvand ja reeglina veidi roosa ning ilustatud, sest sotsiaalmeediasse me ju jätame endast siiski selle ilusama pildi. See võib vabalt olla minu isiklik kiiks, aga kui ma ütlesin sellele noormehele, et ma võõraste inimestega ei tutvu või kui ma olen öelnud, et ema ei lubanud mul võõra onu autosse istuda, siis see on minu viis vestluspartnerile läbi lillede teada anda, et ma ei usalda teda veel nii palju, et ma julgeks ennast panna olukoda, kus mul pole väljapääsuvõimalust. Muidugi võiks ma otse öelda, aga vähemalt minu jaoks kõlab see liiga kalgilt ja julmalt ning ma kardan, et see jääks aegade lõpuni meie vahele, sest kuidas sa saad üle lausest: “Ma ei usalda sind. Mul pole sinuga turvaline.”? Aga kui ma ütlen poolnaljatades või vihjamisi, et täna ma veel ei tunne sind, aga see võib ju muutuda ja siis muutub ka minu käitumine, siis see mõjub ju pehmemalt, ei? Igatahes, mis ma öelda tahan on see, et ma ei välistaks seda lähenemist uute tutvuste sobitamiseks. Ise pole küll veel julgenud teha seda sammu, aga salaja imetlen kõiki neid, kes julgevad.