1539*

Mul on üks saladus. Või noh, mitte just saladus, aga üks selline naljakas info, mida ma juba tükk aega endaga hoidnud olen ja pole julgenud seda avaldada, sest ma kardan, et kui ma ütlen, siis ma sõnun ära ja siis see asi kaob. 

Okei, ma tean, kuidas see nüüd välja kukkus. Aga ei, ma ei kirjuta sellest, kuidas ma oma arust olen oma unistuste mehega kohtunud. Aga armas, et te seda võimalust ei välistanud, nunnud olete. 

See on tegelikult täiesti mõttetu saladus. See pole üldse mingi märkimisväärne asi, millest postitus pastakast välja imeda. Vabandust, et ma selle pika sissejuhatusega lootused juba kõrgeks olen ajanud. 

Aga asjast. Pole kunagi mingit saladust sellest teinud, et ma kipun kiirust ületama. Kusjuures, üldsegi mitte meelega. Mitte nii, et mul on vaja hirmsasti ühiskonna normide ja reeglite vastu mässata ja tõestada, et ma olen nii kõva kunn, kes suudab kõiki neid trahve kinni plekkida ja üldse, ma olen seadusest üle, sest ma olen nii eriline. Ma ei ületa kiirust ka seetõttu, et ma kuhugi hilineks. Reeglina ei hiline ja kui ka hilineks, siis olles paar aastat autoga liikunud, olen aru saanud, et see kiirustamine ja tõmblemine mulle lisaaega juurde ei võida. Pigem vastupidi, rapsides kipud tegema rumalaid vigu, mis võivad teekonda hoopis pikendada. Ainuke põhjus on see, et mu auto on liiga äkiline. Jah, mina olen ohver. Mul on varem olnud erisuguseid panne ja never ei ületanud kiirust. Volli on mind demoraliseerinud ja hukatusse viinud. 

Olengi nii elanud, et iga paari kuu tagant riigikassat sponsoreerinud. Mitte suured summad, 9 eurot, 12. Aga ikkagi, eks. Tarbetu väljaminek. 

Saladus on see, et ma sain viimase trahvi sel päeval, kui mu nimevahetustaotlus heaks kiideti. See oli 13. oktoobril. Ma pikalt ei saanud ise arugi. Liiklesin ikka nii nagu alati, on ka kiirust ületatud, aga kuidagi edukalt, ilma märki maha jätmata. Mis on natuke naljakas, eks, umbes, et uue nimega tuli uus etapp mu ellu, selline, kus ma enam trahve ei saa. Aga jah, nüüd seda kirjutades ma juba tunnen, kuidas trahv on soolas, sest kes see ikka saamata jäänud trahve liiga vara kokku arvutab. Parkimistrahvi näiteks pole ma kogu autojuhina oldud aja jooksul, mida on nüüd 14 aastat, kordagi saanud. Ega muid. Volvot pole mul kordagi kinni ka peetud. Varem olen paar korda puhuma pidanud, mingite reidide ja igavlevate patrullijate tõttu. Mis on mõistagi ka juba selline kahtlane keiss, sest olen lugenud, et just kogenud juhid kipuvad rohkem reegleid eirama, kuna neil on tekkinud suhtumine “ma olen hävimatu!”. 

Vabandust, läks jälle hulluks eneseupitamiseks ja kiitlemiseks lahti. Edaspidi peaks vist kirjutama ainult siis, kui mul midagi viltu kisub. Oot, las ma mõtlen korra… hmm… ei tule midagi meelde. Aa, no üks päev läks Vollil mootorituli lambist põlema. Lihtsalt. Tegin just maanteel möödasõitu ja plõnn! Kaks päeva põles. Ja kustus. Siis ühel päeval tuli mingi imelik hääl, ma ei saanudki aru kust täpselt, nagu oleks mootoris mingid asjad lahti ja kõlisesid, või siis rattakoopas midagi. Aga see läks ka ära. Kõhe tunne on küll, et ehk peaks ta igaks juhuks töökotta viima, aga ma kardan, et nad vaatavad mind seal pika pilgu ja kergitatud kulmuga, umbes, et proua, kas teil kontol on limiit raha hoiustamiseks ja pole paremat kohta, kuhu seda põlema viia. Nagunii on varsti hoolduseaeg, siis mainin, vaatavad ühtlasi üle need asjad ka, kui seal midagi vaadata on. Midagi muud halba pole juhtunud. Kahjuks. 

Aa, ja postituse pealkirja ei osanud panna. Pealkirjaks on avaldatud postituse järjekorranumber. See on mul siis tuhandeviiesajakolmekümneüheksas postitus, mis lugejani on toodud. 

Blogija kaaslane

Ma tavaliselt ei tee seda, ei võta üht kommentaari ja ei punu teksti selle ümber, aga kuna see näib ikka väga häirivat ja kommentaar sel teemal kisuks liialt pikaks, siis teen erandi.

Nimelt, väidetavalt on minu puhul meeste jaoks kõige eemaletõukavam asjaolu, lisaks sellele, et mul on sadakond kasvatamata pärdikut ja ma olen tank-naine, see, et ma oma isikliku elu avalikult netti olen üles riputanud.

No mis ma siis oskan selle peale kosta. Istusin maha ja kohe mitu päeva lugesin kokku kõik need mehed, kes mu elus on olnud ja kes on minuga suhtlemisest loobunud, kui kuulsid, et ma olen blogija. Lugesin ja lugesin ja sain kokku täpselt null.

Minu isikliku kogemuse kohaselt häirib blogimine peaasjalikult kahte tüüpi inimesi: 1) neid, kellel on midagi varjata või kellel on kurjad kavatsused; 2) neid, kellel on äärmiselt madal enesehinnang ja kes kardavad, et mida küll teised inimesed neist mõtlevad, kui ma nad ühel päeval laulu sisse kirjutan. Kui sellised mehed minust on minu blogi pärast eemale hoidnud, siis jumal tänatud! Mul üks mure vähem.

Tunnistan, on mehi, kes pole olnud just vaimustuses sellest, et ma blogin, aga minu õnneks on nad olnud piisavalt vaimustuses minust ja see asjaolu pole neid peletanud. Tänu oma ebamõistlikult kõrgele latile olen ma suutnud leida mehed, kellel on sellevõrra kõrge intelligentsus ning omandatud funktsionaalne lugemisoskus, et nad näevad, kuidas ma üht või teist teemat arutan, ilma et asjaosalised sellest emotsionaalset või moraalset kahju peaksid kannatama.

Mis mind ennast on mõnevõrra üllatanud, siis ma ütleks, et suurem osa mehi, kes on mu blogi avastanud, on sellesse ääretult toetavalt suhtunud. Nad on pakkunud välja ideid postitusteks, kaasa mõelnud teemaarendustele, julgustanud blogi arendama ja kasumlikuks looma. Nad on oodanud päeva, kui olen nendest blogis juttu teinud. Ma nüüd ei tea, kas mul on kuidagi juhtunud sellised mehed, sest koer tunneb koera ära, aga mul ainult rõõm, et mees mu hobi toetab, sest blogi on mulle viiendaks lapseks.

Isegi seda on juhtunud, et mees luges mu blogi enne kui minuga päris elus kohtus ja kui midagi, siis pigem oli blogist abi kui takistus.

On üks aspekt veel, mida ilmselt mõistavad ainult teised blogijad ja need, kes on blogijatega lähedastes suhetes. See, mis blogisse jõuab on puru. See on köömes. See on jäämäetipp võrreldes sellega, mis blogija elus reaalselt toimub. Ma mõistan, et see võib näida ebareaalsena, sest 7 päeva nädalas on muudkui jälle uus postitus lugejaile olemas. Aga vahel juhtub mul ühe tunni jooksul nii palju asju, et võin sellest terve nädala postitused ette ära kirjutada. See aga tähendab seda, et nii palju jääb ka lugejani toomata. Ma ütleks isegi, et parimad asjad jäävad koduseinte vahele.

Muud mul selle teema kohta öelda polegi.