Kuidas ma armastusele ruumi tegin

Kord kuulsin sellist mõtet, et meeleheide peletab. Et peaks esiteks oma elu joonde saama, leidma selle, mida armastad ja armastama ennast, küll siis armastus ka tuleb, sest see, mis on, see tõmbab ligi ja see, mida kõige rohkem kardame, sünnitab veelgi rohkem seda sama. 

Niisiis täitsin oma elu armastusega. Armastasin ennast, armastasin kohvi, armastasin oma kodu, armastasin sporti ja lugemist. Elu sai ääreni armastust täis. Jälle jama, teate. Kui kõik kohad on pilgeni täis, siis pole ju ruumi üle. Peale enam ei mahu. Ainsad, keda ma nüüd ligi meelitan, on need, kellel on midagi viga, midagi puudu ja kusagilt katki. Neil on seda minu ülevoolavat armastust hädasti vaja. Jama selles, et kui oled ise terveks saanud, siis katkised enam ei kõneta, siis tahaks enda kõrvale tervet. Siis tunnedki seda, et meeleheide peletab. Nokk, saba. Kinni. 

Heas koguses meeleheidet on niisiis kasulik. Natuke on vaja seda, et mingi vajadus oleks vajaka. On vaja probleeme, mida teised saaks lahendada. On vaja olla natuke katki. On vaja abi. Midagi karta. Ämblikke näiteks, või elektriarvet. On vaja, et keegi selja pealt puuke otsiks. Ja kratsiks. Selga. Või midagi. 

Aga ma olen arenguvõimeline. Probleemide lahendaja. Kogu aeg lahendan ühtesid ja samu probleeme. Aastaid juba. 

Hakkasin teadlikult ja süstemaatiliselt oma elus armastusele ruumi tegema. Füüsiliselt. Tegin kappi ruumi. Ja kummutisse. Vannitoas ühe kapipoole sain tühjaks. Mõtlen, et peaks sinna vist ühe hambaharja ja küünetangid ootama sättima. Või pole vaja latti nii kõrgele seada? Ehk on tulevane küünte ja hambutu? 

Vaatasin, et roosat on kodus palju. Kruusid, padjad, rätikud. Peaks natuke maskuliinsemat mudavärvi ja mereväesinist koju tooma. Siis armastus tunneb, et ta on oodatud, tal on mugav ja kodune. 

Vanade kallimate asjad kogusin kõik kokku. Mitu päeva kogusin. Olin täiesti ära unustanud kui palju nodi mul oli, muudkui tuli jälle üks ja teine asi meelde. Mingid kirjad, kingitused, pulmakleit, pulmaalbum, raamatud. Kõik-kõik kogusin kokku, andsin ära, viskasin minema ja viisin keldrisse. Kahest asjast oli kahju. Tilkus verd. Süda. Aga tegin ta kõvaks, pole vaja siin nostalgitseda. 

Siis tegin ruumi ajas. Hoidsin nädalakava hõredama. Olin niisama. Ilma plaanideta. Ilma kohustusteta. Istusin diivanil, paitasin kassi ja ootasin. Tasakesi. Kuulasin. Kas ta juba tuleb? Koputab uksele? Laulab akna all serenaadi? Armastus, noh. 

Hiljuti sain teada, et ma polegi kärsitu. Võin aastaid vaikselt oodata õiget aega, õiget inimest, õiget armastust. 

Kommentaaridele ei vasta. Kõik öeldud.