Blogija kaaslane

Ma tavaliselt ei tee seda, ei võta üht kommentaari ja ei punu teksti selle ümber, aga kuna see näib ikka väga häirivat ja kommentaar sel teemal kisuks liialt pikaks, siis teen erandi.

Nimelt, väidetavalt on minu puhul meeste jaoks kõige eemaletõukavam asjaolu, lisaks sellele, et mul on sadakond kasvatamata pärdikut ja ma olen tank-naine, see, et ma oma isikliku elu avalikult netti olen üles riputanud.

No mis ma siis oskan selle peale kosta. Istusin maha ja kohe mitu päeva lugesin kokku kõik need mehed, kes mu elus on olnud ja kes on minuga suhtlemisest loobunud, kui kuulsid, et ma olen blogija. Lugesin ja lugesin ja sain kokku täpselt null.

Minu isikliku kogemuse kohaselt häirib blogimine peaasjalikult kahte tüüpi inimesi: 1) neid, kellel on midagi varjata või kellel on kurjad kavatsused; 2) neid, kellel on äärmiselt madal enesehinnang ja kes kardavad, et mida küll teised inimesed neist mõtlevad, kui ma nad ühel päeval laulu sisse kirjutan. Kui sellised mehed minust on minu blogi pärast eemale hoidnud, siis jumal tänatud! Mul üks mure vähem.

Tunnistan, on mehi, kes pole olnud just vaimustuses sellest, et ma blogin, aga minu õnneks on nad olnud piisavalt vaimustuses minust ja see asjaolu pole neid peletanud. Tänu oma ebamõistlikult kõrgele latile olen ma suutnud leida mehed, kellel on sellevõrra kõrge intelligentsus ning omandatud funktsionaalne lugemisoskus, et nad näevad, kuidas ma üht või teist teemat arutan, ilma et asjaosalised sellest emotsionaalset või moraalset kahju peaksid kannatama.

Mis mind ennast on mõnevõrra üllatanud, siis ma ütleks, et suurem osa mehi, kes on mu blogi avastanud, on sellesse ääretult toetavalt suhtunud. Nad on pakkunud välja ideid postitusteks, kaasa mõelnud teemaarendustele, julgustanud blogi arendama ja kasumlikuks looma. Nad on oodanud päeva, kui olen nendest blogis juttu teinud. Ma nüüd ei tea, kas mul on kuidagi juhtunud sellised mehed, sest koer tunneb koera ära, aga mul ainult rõõm, et mees mu hobi toetab, sest blogi on mulle viiendaks lapseks.

Isegi seda on juhtunud, et mees luges mu blogi enne kui minuga päris elus kohtus ja kui midagi, siis pigem oli blogist abi kui takistus.

On üks aspekt veel, mida ilmselt mõistavad ainult teised blogijad ja need, kes on blogijatega lähedastes suhetes. See, mis blogisse jõuab on puru. See on köömes. See on jäämäetipp võrreldes sellega, mis blogija elus reaalselt toimub. Ma mõistan, et see võib näida ebareaalsena, sest 7 päeva nädalas on muudkui jälle uus postitus lugejaile olemas. Aga vahel juhtub mul ühe tunni jooksul nii palju asju, et võin sellest terve nädala postitused ette ära kirjutada. See aga tähendab seda, et nii palju jääb ka lugejani toomata. Ma ütleks isegi, et parimad asjad jäävad koduseinte vahele.

Muud mul selle teema kohta öelda polegi.

25 kommentaari “Blogija kaaslane

  1. Blogimist kardavad ka need, kellel on põhjust oma käitumise pärast piinlikkust tunda. See on tõsi, et kui midagi varjata pole, siis ei kardeta ka blogimist.

    Teine asi ilmselt on usaldamatus. Kui on mulle kallis inimene, siis ei kujuta ette, et kirjutaks mingitest tema isiklikest saladustest vms. Mõttetu hirm.

    Liked by 1 person

  2. Nah, mul on teistsugused kogemused – mitte et keegi kardaks otse, aga häirituid “miks sa must sedasi kirjutasid?!” ja “no mingid ühised tuttavad võivad mu ju ära tunda!!!” on olnud küll.
    Mu jaoks on see enamasti sitt lugu, aga hädakarje intensiivusest olenedes ma kas ei tee välja (enamasti) või annan lubaduse, et sellest isikust (üks juht) või sellest sündmustest (teine juht) ma siis ei kirjuta.
    Kusjuures tegelt isikust olen paar korda, aga ma olen talle alati enne lugeda andnud, et kas nii on ok, ja on olnud. Phmt kõlbas talle eesnime esitähe X-ks muutmine =D

    Meeldib

    1. või noh, neid, kes elevile lähevad “kuidas ta mind näeb, põnev” on ka. Rääkimata neist, kes ei hooli mingit pidi.
      Aga neid positiivselt suhtujaid ma võtan pigem loomulikuna =) Meelde jäävad need vähesed, kes häiruvad.

      Meeldib

  3. (Mainin algatuseks, et saan kaasa rääkida vaid püsisuhtes olija seisukohast, blogimist alustasin peale oma praeguse elukaaslasega tutvumist.)
    Hea teema.
    Või õigemini, mu meelest on siin lausa kaks erinevat teemat. Blogimine kui niisugune, ja blogimine konkreetsest isikust (isikutest). Võtame esiteks selle viimase. Ma kohe üldse ei ole nõus seisukohaga, et “laulu sisse kirjutamine” häirib vaid neid inimesi, kel madal enesehinnang ja/või kurjad kavatsused. Näiteks minu mehel pole kumbagi, aga ta ei soovi, et ma teda, ta elu (= meie kooselu), ta töid ja tegemisi blogis üksikasjalikult kajastan ja lahkan. Pakun, et sama seis on väga mitmete teiste blogijate peredes, vähemasti nende, kes minu blogrollis. Mul on raske uskuda, et kõigi nende kaaslastel on põhjust oma käitumise üle piinlikkust tunda, või et nad kurje mõtteid hauvad, madalat enesehinnangut omavad.

    Teiseks, kui ma end hüpoteetiliselt vaba ja vallalise staatusesse asetan, stsenaariumi, et tutvun blogiva mehega, siis… ma ei tea, aga pigem teeks see mind vist pisut ettevaatlikuks, st. mulle ei meeldiks, kui me (algavat) suhet veebis avalikult lahatakse, MINU elu üksikasju üles riputatakse, mis sest, et see üksiti on ka TEMA elu. Sõnastan ümber: ma sooviks omada kontrolli selle üle, mida ta minust kirjutab, aga see paraku omakorda tähendab, et soovin omada kontrolli partneri üle, mis pole suhte seisukohalt jätkusuutlik. Nii et jah, ma ei teagi… keeruline on selle asjaga. Ilmselt on nii, et suhtes juba püsivalt sees olles on kergem win-win olukorda luua, saab omavahel läbi rääkida jne.

    Aga kui rääkida blogimisest kui niisugusest üldiselt, säärasest, kus kaaslase (ja laiemalt muidugi ka teiste kaasinimeste – perekonna, sõprade, tuttavate) privaatsust austatakse, siis otse loomulikult, mu partneril tuleb kas a) minu blogimisharrastust aktsepteerida või b) endale uus partner leida.

    Liked by 1 person

  4. Mina leidsin omale kaaslase siis, kui olin juba aastaid bloginud. Ja kui me suhtlema hakkasime, siis ta ise leidis mu blogi üles. Ma ei tea, kuivõrd see teda tookord ettevaatlikumaks tegi, aga päris ära ikka ei peletanud. Küllap sellepärast, et ma teistest inimestest väga palju ei kirjutanud. Praeguseks ma tean, et talle ei meeldi olla liiga palju “laulu sisse pandud” ja ma saan sellest aru ning aktsepteerin. Blogisse jõuavad meie omavahelisest suhtest ja juhtumistest harvad mikroskoopilised killukesed. Minu blogi lugeja ta on, ikka vaatab üle, millest jutt käib, kes kommenteerib ja mida ütleb, milliseid pilte ma (oma töödest) olen üles riputanud. Harva, kui ta oma arvamust avaldab, pigem teeb teinekord nalja teemal kuidas ergutada sõbrannasid rohkem kommenteerima.

    Blogiv meesterahvas võiks minu puhul kaaslasena kõne alla tulla küll, eks oleneb ka, mida ja kuidas ta kirjutab. Nii vähe, kui ma eestlaste hulgas meesblogijaid tean, on nad täiesti aktsepteeritavate blogiteemadega. Näiteks klm (konvekablogi) ja Lendav Konn, ma ei näe küll ühtki põhjust, miks nende abikaasad peaksid blogipidamisest hirmsasti häiritud olema.

    Eks kõik ole tasakaalu küsimus. Ela ise ja lase teistel elada, on ses suhtes päris hea nõuanne. Ja kõike, mis puudutab lapsi või teisi pereliikmeid, mõtle enne kirjutamist ja avaldamist kolm korda üle, et kas on mõtet ja ega see kellelegi äratuntavalt liiga ei tee.

    Mõnes mõttes sama teema on ka fb. Inimesed riputavad iseenda ja oma laste elu pisiasju kõigile sadadele või ka tuhandetele fb-sõpradele vaatamiseks. Ausalt öelda ma olen fb suhtes isegi ettevaatlikum, sest seal keskkonnas olen veelgi enam oma näo ja nimega ning sõpruskond on väga lai. Palju laiem, kui mu blogi lugejaskond. Ja nende hulgas on inimesi, kelle ees ma ei tahaks ennast (ega ammugi oma perekonda!) alasti võtta, sest minu privaattsooni nad ei kuulu. Kooliõed-vennad, kunagised töökaaslased, ka juhututtavad või töö kaudu tuttavad või koguni päris võõrad üsama eriala inimesed üle maailma. Ei hakka ma seal ometigi südant puistama.

    Olen mõned aastad tagasi liiga avaliku blogipidamise eest vastu näppe saanud. Ja ma ei kirjutanud tookord isegi teistest inimestest. Oli keeruline aeg elus, kolisin uude korterisse ja uue korteri omanik leidis just siis mu blogi. Blogis oli paar pilti kolimisest – koti- ja kastihunnik ning natuke näha ka linoleumiga kaetud põrandat. Omanik tundis oma linoleumi mustri ära ja leidis, et info on liiga avalik (äkki tuntakse vannitoa põrandamustri järgi ära, kus ma elan ja mis siis kõik võib juhtuda!) ning ärritus põhjalikult, seda suppi helpisin tükk aega. Peale seda lõpetasin oma nime all oma isiklikust elust kirjutamise, too blogi jäi ainult töö ja loomingu näitamiseks.

    Ma võin küll mõelda, et mul ei ole ju midagi varjata, aga sellegipoolest on ka minul olemas oma privaattsoon, eluaspektid, mida ma kõigi ettejuhtuvate võõrastega ei jaga. Ja ma eeldan selle privaattsooni austamist ka oma kaaslaselt. Juba lapsepõlvest mäletan, kuidas mõnikord juhtus miskit piinlikku ning kõige jäledam oli see, kui lapsevanem võttis minu juuresolekul seda teistele inimestele rääkida ja naerda. Justkui mul ei olekski tundeid.

    Liked by 2 people

  5. Teistest inimestest blogimine on mu arust väga tundlik teema. Seda võib teha kas piisavalt umbisikuliselt või siiis luba küsides. Tegelt olen ise ka eksinud ses suhtes … kaasblogijate puhul. Millegipärast on mul tekkinud (ekslik) arvamus, et blogija on nagu sellest klannist, kus seadused vähe lõdvemad, nad niikuinii avalikud tüübid.

    Tunneksin end kindlasti ebamugavalt kui minust suhte alguses blogistataks. Ilma et mul oleks mingid kurjad plaanid (neid saaks ju takkajärgi samamoodi avalikustada) või kole madal enesehinnang. Suhted on minu (ja paljude meeste) jaoks privaatsed, mida maailma ega isegi sõpradega jagama ei kipu. Sel ajal kui sõbrannad saunas arutavad omavahel suhetest räägivad sõbrad autodest, spordist, poliitikast.

    Liked by 1 person

    1. Olen sinuga muus osas ühel meelel, tom, aga tolle viimase lause osas vaidlen sõbralikult vastu, see tundub mulle üleliia üldistav. Oma kogemusest: “naised saunas” räägivad ka kõigest muust kui suhetest (näiteks nädal tagasi rääkisin naistega jacuzzis mõnuledes pikalt poliitikast) ja oma elukaaslase kaudu tean, et mehed ei põrka omavahel olles suhteteemadest sugugi eemale, heade sõpradega räägitakse ka neist asjust.

      Meeldib

    2. Muidugi oli üldistus ja ega ma arva, et naised ainult suhetest räägivad või mehed ainult spordist ja poliitikast. Äkki oleks täpsem, et kui enamuse naiste jaoks on inimsuhted huvitavad siis enamusel meestest suhted suht savi teema. Teiste omad ei huvita ja enda omadest ei räägi. Nagu kui mul on suhteprobleem siis räägin sellest suhte osapoolega mitte kellegi kolmandaga. Ilmselt tuleb siin jällekord välja fakt, et mehed on orienteeritud probleemi lahendamisele ja siis selle unustamisele samas kui naised rääkimisele ja ära kuulamisele.

      Liked by 1 person

      1. See ju vana tõde, et on kahte tüüpi inimesi. Ühed kes on eesmärgile orienteeritud (antud juhul probleemi lahendamine) ja teised kellele pakub rohkem huvi teekond lahenduseni e. protsess. Ilmselt on esimesi meeste hulgas rohkem kui teisi ja naiste puhul jälle risti vastupidi.

        Liked by 1 person

      2. Lihtsalt märkusena, et Redditis on pidevalt naised kurtmas, et mees jookseb iga suhteprobleemi puhul kurtma mitte sõpradele, vaid … emale. Ja kehvemal juhul siis ämm helistab ja sõitleb, sest pojakese särgid pole piisavalt hästi triigitud. Nii et see, et sina, Tom, selle koha pealt normaalne inimene oled, ei tähenda sugugi, et kõik mehed samasugused on. 😀

        Liked by 1 person

      3. Mis rahvusest need ema juurde muljetama minejad on tavaliselt?

        Meeldib

      4. Rents, seda on küll äärmiselt kummaline ette kujutada. Vanematele kaebama minemine kasvatati juba (ensv) algkoolis välja. Kui endal piinlik polnud või aru ei saanud siis koolivennad selgitasid koos füüsilise märkusega. On’s maailm vahepeal tõepoolest nii palju muutunud???

        Liked by 1 person

      5. Mina naisterahvana jälle üldse ei räägi oma sõbrannadega suhetest. Näiteks sellest, et vägivaldse mehega koos olin, said nad peale suhte lõppu teada. Igasugustest muudest asjadest ka rääkinud pigem peale suhte lõppu, mitte selle ajal. Naised on tõesti väga erinevad. 🙂

        Liked by 1 person

  6. Mehed räägivad vägagi palju suhetest ja seksist omavahel, aga jah eelduseks on ikkagi väga tugev vaimne sõprus ja eeldus, et inimesed on sarnased ja avatud meelega. Kui üks inimene on kinnine ja pigem probleemse intiimeluga ja teine totaalne ekstravert ning tõmbab ringi, siis ei ole neil just liiga palju nendel teemadel arutada. Tekkivad diametraalselt erinevad arusaamad ja seepärast ka mõistmatus teineteise suhtes ja iga öeldud sõna võib jääda elu lõpuni hinge kriipima.

    On olemas ka üks ütlus. Mehed oskavad hoida teiste saladusi kuid enda omad lobisevad nad kõik välja ja naistega pidi olema ristivastupidi. Enam ei mäleta kust see pärit on, aga mõned korrad seda kirjasõnana siit ja sealt lugenud.

    Mis puutub teistet kirjutamisse, siis teen oma järgmiste sõnadega kindlasti kellelegi haiget, aga mis parata. Lihttööliste puhul ei ole oluline, et kes mida ja kus kirjutas. Kui Sa aga oled mingis valdkonnas tipptegija: ärijuht, ettevõtja, arhitekt, audiitor jne. siis on mitmeid olukordi kus üsna saatuslikuks võib saada see, et millega Sind seostatakse ja kuidas kujuneb SInu kuvand. Sinikrae puhul ei ole see oluline, ta on lihtne mutrike ja kellelgi ei lähe korda, et mis tal eraelus toimub – peaasi, et selle ühe asja ära teeb või siis rehvi ära vahetab. Kui aga oled mingi ettevõtmise oluline juhtfiguur või nägu/liides suhtlemiseks, siis loeb kõik ja inimesed oma kitsarinnalisuses võivad muuta Sinusse suhtumist selle põhjal mida nad Sinu kohta “teavad”. Jah, alati võib ju targutada ja öelda, et kas Sulle tõesti läheb see korda? Ausalt öeldes… kui oled elus palju tööd teinud, siis mingi “oma põhimõtte” pärast ei hakka rinda kummi lööma ja seisma õiguste eest, et mul on õigus bla-bla-bla, vaid lihtsalt hoiad ära eos intsidendid, mis ei pruugi kuvandile hästi mõjuda. Kes sellest aru ei saa, need lihtsalt maksavad teatud lõivu. Kui see neid ei sega on kõik hästi, aga tuleb aru saada, et on inimesi kes kaitsevad oma eraelu ja ei ole huvitatud, et nende eraelulised detailid sotsiaalmeediast leitavad on.

    Pealegi, mis on kõige-kõige-kõige privaatsem ja intiimsem, mida palju inimesed jagada ei taha?

    Alastifotod? Ei. Kõrge enesehinnanguga ja vaimselt arenenud inimest jätab see täiesti külmaks kui temast tehakse alastifoto ja see mööda ilma rändama läheb. Kõige intiimsem on MÕTE. See, mida ma intellektuaalsel tasemel loon ja mõtlen on midagi sellist, mida jagan vaid oma parimate ja kõige lähedasemate kaasteelistega, mitte kogu maailmaga!

    Liked by 2 people

    1. Inimesed on erinevad ja nii nagu sina üldistad oma tuttavate ja sõprade põhjal teen seda ka mina. Minu tutvusringkonnas pole meeste vahel suhted kunagi jututeemaks. Seks muidugi vahel on, aga justnimelt suhteväline. Keegi kindlasti ei hakka praalima või kurtma oma kooselu partneri seksioskuste või harjumuste teemal.

      Selge, et prominendil on palju rohkem kaotada mingi avaliku apsaka pärast kui tavalisel turvamehest jorsil. Samas kui kõrgele roninud tegelane nii loll, et ei oska oma pahesid üldsuse eest varjata on ta täiega ära teeninud ühiskonna hukkamõistu. Näiteid on nii Eestist kui maailmast varnast võtta.

      Alastifoto võiks teemaks olla teatud gruppide või erialade puhul (teismeline, õpetaja, poliitik, …) Muidu keda huvitab, tahad paljast meest naist vaadata – net porrui täis, ei pea isegi muuseumi minema raidkujusid või maale piidlema 😛 Mõtted??? – neid ei saa lugeda … veel mitte 😉

      Meeldib

  7. Minu kaaslane pole õnneks kunagi öelnud, et ma temast ei võiks kirjutada. Blogi puhul pole ma 9 aasta jooksul kordagi isegi küsinud, et kas sellest või teisest võin kirjutada. Raamatu puhul jah, küsisin ühe asja kohta tema nõusolekut.

    Olen mõnikord mõelnud, et kas see on mingi uus tänapäevane foobialiik, karta olla internetis leitav. Tean mõnda inimest, kel pole sel põhjusel isegi ühtegi sotsiaalmeediakontot ja ühtlasi kardavad nad, et “suur vend jälgib”. Ühestki tegevusest ei tohi jumala eest jälgegi maha jääda.

    Meeldib

    1. “Ühestki tegevusest ei tohi jumala eest jälgegi maha jääda.” – Oled peaaegu õigesti aru saanud. Nimelt ei tohi ühtegi jälge maha jääda võõrastesse keskkondadesse mille osas ei ole Sul 100% kontrolli ja autoriõiguseid. Kui on oma blogi e. päris enda kodulehekülg on kõik hästi, Sul on selle üle 100% kontroll. Sotsiaalmeedia platvormid on paraku oma kasutustingimuste poolest sellised, et kui Sa loed need mõttega läbi ja saad aru, et millest jutt käib, siis on tegelikult väga raske vajutada nuppu “Nõustun”. Paraku kipub inimeste puhul olema uudishimu ja ahnusega tasuta asjade puhul nii, et “Next”-> “Next”->”ACEEPT”. Peaasi, et kähku-kähku saaks huvitavatele asjadele ligi. Lühidalt: “If you’re not paying for the product, you are the product!” see kehtib fb, instagrammide ja tiktokkide kohta 100%

      Meeldib

    2. Kõik mida netis teed on avalik, kaasa arvatud blog – piisava huvi korral. Jälg jääb sinust igale poole maha, maailm lihtsalt on täis nii passiivseid kui aktiivseid jälgimisvahendeid. Iseasi kui oluline on tavakodanikule palju ja millist infot kusagil Hiina serveris sinu kohta teatakse/hoitakse. Läänes on infi kogumise eesmärgiks majanduslik kasu, korrakaitse ja riiklik julgeolek, autoritaarsetes maades rezhiimivastaste kontrollimine pluss kõik eelnimetatud.

      Meeldib

    3. Jaa, “internetifoobia” on tänapäeval täiesti olemas, ma pakun. Minagi kannatan selle all, kuigi pean blogi. Aga nimetet meediumi puhul vähemalt tunnen (arvata, et sinisilmselt), et oman maha jääva jälje üle kontrolli.
      Ja nagu foobiate puhul ikka, tuleks kaasinimese kartusi aktsepteerida mu meelest – täpselt samuti nagu mõistlik ja mõistev inimene ei ehmata kõrgusekartjat naljapärast kusagil kaljuäärel, ei topi araknofoobile ämblikku krae vahele, jne.

      Liked by 1 person

  8. Ehk siis elu on puhtam, muretum ja kuivem kui blogijaga lähedasi suhteid väldid.
    Jäävad alles töövahendid nagu diplomaatia ja poliitika ning saab muretumalt jätkada on teekonda. blogija eluruumis on nagu varjatud kaamera laes . Sa lihtsalt ei tea, et millal sellest probleem tuleb ja oleks parem kui seda probleemi ei oleks. Seda sii skõike täiesti subjektiivselt minu vaatenurgast. Inimesed kellele ei ole probleemiks, et isikustatult (kui blogija ei ole anonüümne) tsiteeritud või kirjeldatud saada, need saavad selliselt oma elu vabalt edasi elada.

    Meeldib

    1. On teatud blogijad, kelle puhul ma iial ei usuks, et ta hakkaks näiteks oma lahutusest kirjutama. St ma saan aru, miks mõned minu puhul seda kahtlustaksid (kuigi ma ei ole kunagi oma tülidest kirjutanud), aga no näiteks teatud spordiblogid – ei usu, et sealt järsku tuleks postitus teemal “ahjaa, teate, milline tropp mu eks on”. 😀

      Meeldib

    2. Ahjaa, selles mõttes on mitteblogijatel endil muretum elada, et vahel tuleb ikka blogijatel sõimu- ja ähvarduskirju. Vahel päris vaimuhaigetelt. Nii et paks nahk peab olema.

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s