“Ei iial enam”

“It Ends with Us”

Colleen Hoover

Tõlkinud Pilleke Laarman 

Toimetanud Lydia Raadik

Kirjastus Pegasus, 2017

336lk

Üllataval kombel meeldis see padunaistekas mulle väga. Jah, oli klišeesid, nagu neis ikka on. Kaunis, rikas, intelligentne ja loomulikult vallaline mees, kes pole siiani kohanud ühtegi naist, keda ta endale oleks tahtnud, kiindub esimesest hetkest arukaotuseni neidu, kellega tal on põgus ähmane kokkupuude. Mõistagi on saatus nende poolt ja nii ei jää see esimene kohtumine viimaseks ning kuna mees on lummatud, on ta valmis muutma ennast viisil, mis ühtib neiu tuleviku visiooniga. Jep, ma tean, ulatage palun mulle üks ämber ja kas keegi oleks nii kena ja hoiaks mu juukseid, kuni ma veidi oma sisikonda hõrendan. 

Aga see polnud kõik. Lisaks sellele imekaunile, üsnagi raskesti usutavale ja naiivsele armastusloole, jookseb taustal veel üks teine armastuslugu. Lugu peategelase lapsepõlvest, armastusest, mida nägi oma ema ja isa vahel. Armastusest, mis oli tulvil vägivalda, viha, vaenulikkust, häbi, saladusi, varjamisi, meelepaha, ängi. Mis armastus see selline on, ütlete teie ja ütlen mina. Ja just see osa, kuidas autor ilmestas osavalt kõiki neid emotsioone, mis sünnivad ja surevad inimestes, kes kogevad sedalaadi katkist armastust, kuidas see mõjutab lähedasi, millist tumma sõnumit saadavad tegemata otsused, on see, mis minu jaoks tegi raamatu väga heaks. 

Ma elasin raamatusse täiega sisse. Ma tundsin kõiki emotsioone – ärritust, viha, õrnust, erutust, haletsust, halastust, lootust, pahameelt, kibestumist, aga eelkõige mõistmist. Nii lihtne on väljast vaadata ja anda hinnanguid ning küsida, et miks ta ometi laseb sel juhtuda, miks ta ära ei lähe. Nii palju on põhjuseid – majanduslikke, kultuurilisi, sotsiaalseid, religioosseid, isiklikke, emotsionaalseid. 

Kokkuvõttes ikkagi ilus naistekas. Selline klassikaline, mida ma tavaliselt väldin, sest ebausutav. Aga ma mõistan ka loogikat selle taga. Ilusatele, headele inimestele on kergem kaasaelada ja eks osa meist tahab nendega ju ka samastuda. No kes ei tahaks olla ühe ääretult eduka, kena ja targa inimese väljavalitu? Läbi aegade on tõsiseid teemasid läbi muinaslugude edasi jutustatud “Punamütsike”, “Tuhkatriinu”, “Kaunitar ja koletis”, “Sinihabe” – kõigis neis on moraal, see tuleb lihtsalt üles leida.

7 kommentaari ““Ei iial enam”

  1. Üldiselt ei arva ma, et oleks tark kommenteerida, kui mul on ainult öelda: miks sa valesti mõtled?!
    Aga no palun!!!! Kõigi nende muinasjuttude moraal on ju: “Ole hea tüdruk, tee õigesti ja hästi, siis läheb sul ka hästi. Ole halb tüdruk, tee valesti ja ära järgi reegleid, ja sul läheb väga halvasti.”
    Ja noh. Vbla see on moraal, aga ei ole hea asi, et siuke moraal sisse õpetatakse /tüdrukutesse ikka, tüdrukutesse/, üldse, üldse ÜLDSE!

    Samuti: see pole isegi natukene tõsi.

    Liked by 1 person

    1. Olen VVN-ga nõus. Enamus muinasjuttude neidusid (positiivseid peategelasi) on allaheitlikud, leplikud, tasased, töökad, ideaalsed orjad. Vaenelaps, Tuhkatriinu jne. Neid naisi, kes on ettevõtlikud ja sõnakad ning sealjuures positiivsed tegelased, on palju vähem. Aga mehed – karjapoiss, kes muinasjutus kuningaks sai, oli ometigi otsustusvõimeline, teovõimeline, julge, enda eest seisja jne jne. Ei mingit vaikselt ja lepilikult seinaääri mööda käimist!
      Mulle muinasjutud meeldivad. Väga meeldivad. Nende keelekasutus, maagilised maailmad jne. Aga see, mida nad tüdrukute kohta õpetavad, on absoluutselt ajast ja arust ja ebatervislik.

      Liked by 1 person

      1. meile tuttavat Tuhkatriinu lugu saab ometi lugeda ka nii, et pideva vaimse vägivalla all kannatav tüdruk julges ometi oma kurja võõrasema ja oma rolliootusi trotsida (kuigi julgustuseks oli ristiema vaja, aga see on tglt realistlik – pidevalt maha tambitud inimeselt ei saagi oodata, et ta puhtalt ise selle peale tuleks, et ta võiks midagi enda meeleheaks teha).

        Vanim teadaolev tuhkatriinulugu on viljakus- ja armastusjumalanna Inannast, keda kurjad õed sunnivad nõmedaid töid tegema ja pidutsema ei lase, seal tuleb talle vend appi ja teeb tööd tema eest ära ja Inanna saab kevadejumal Dumuziga (keda võisid järgemööda kehastada eri mehed, keda regulaarselt ohverdati, sedamööda, kuidas aastaring käis, sest ega uuele aastale saa mingi vana pruugitud kevadejumalaga vastu minna) tantsima minna. Seal on sõnum ilmselt midagi sellist, et “viljakusjumalanna saab oma paarilise kätte ja uus vili saab tänu sellele tärgata”.

        Liked by 1 person

      2. no ja siis on uusaegsetest tuhkatriinudest Pentameroni oma, kus peategelane mõrvab kasvataja ärgitusel oma kurja võõrasema, aga seejärel jätab seesama kasvataja (kes hakkab tema isa uueks meheks ehk uueks võõrasemaks) ta veel hullemini hooletusse, sest tahab oma lihaste tütarde eest paremini hoolitseda.

        Edasi läheb nagu tuhkatriinuloos ikka (salapärane haldjas aitab), ja moraal paistab peamiselt olevat, et võõrasõdede käsi käis halvasti, sest nad olid kadedad ja ülbed; võõrasema tapmine loo algusosas ei paista seevastu üldse mingi probleem olevat. sest nähtavasti leidis jutustaja ning oletatav kuulaja, et too oli selle juba ammu ära teeninud.

        Keskaegses Marie de France’i tuhkatriinuloos ei ole loo keskmine äratundmisstseen üldse armastajate vahel, vaid kõrgest soost ema tunneb ilusa kanga järgi ära ühe oma kaksiktütardest, kelle ta kunagi hülgas, sest oli ise laianud, et ühest mehest ei saa kaks last tulla ja kaksikud sünnitab ainult abielurikkuja, ja seejärel sai ise kaksikud, hakkas kättemaksuhimulisi kuulujutte kartma ja üritas ühest lahti saada (loo raames keegi teine seda uskumust muide ei esinda). Ema kahetseb, tunnistab tütre omaks ja kuna seega on tütre kõrge seisus tunnustamist leidnud, saab ta oma aadlimehest armukesega, kellega ta juba pikalt püsisuhtes on olnud, õnnelikult abielluda.

        siin on üks oluline moraal kindlasti “ära aja uhuu-juttu, pärast ise kahetsed”, ja väiksem moraal ehk “hoia oma perereliikvia alles, iial ei tea, millal sellest kasu võib olla”.

        Meeldib

      3. palun sarikommimise pärast vabandust, aga mul tuli selle tänapäeval kõige tuntuma Perrault’ või Grimmide tuhkatriinuloo kohta veel mõte pähe, et kui kõrvalised tegelased on seal mehed. Kogu lugu on pmst naistevaheliste võimusuhete klaarimine. Tuhkatriinu isa on kodus täiesti nähtamatu, tal ei ole ilmselt oma naispere suhete kohta mingit sõnaõigust. Ja lõpuks saavad naised siis omavahel ära jagatud, kes trofeemehe endale saab.

        Meeldib

  2. Muinasjuttude moraal on lihtne ära tee halba ja siis kui teed ise tulevikus kahetsed. Tuhkatriinu oli aus, noor ja töökas see tegigi ta ilusaks, muidugi latist polnudki talaimu. Kusagil muinasjuttudes pole aga seda, et saad kaasavaraks 4 rootsi kungapoega ja muud träni, nii ei oska järelikult ka printsid valikus kindlad olla, et äkki on liiga palju. Kõnealla võiks see tulla kes ahjuga sõita oskab, sellele pole midagi võõras.

    Meeldib

    1. Kui palju pimedat viha ometi ühe võõra inimese vastu tunda võib, aru ma ei saa. Vabandan südamest, et oma eksistentsiga sulle nii tohutut meelehärmi ja vastikustunnet tekitan.

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s