“Kõik, mida hing ihaldas”

“All We Ever Wanted”

Emily Giffin

Tõlkinud Pilleke Laarman

Toimetanud Mari Klein

Rahva Raamat kirjastus, 2022

350lk

Hakkasin seda raamatut lugema, ilma, et oleksin väga süvenenud, millest see räägib. Arvasin, et kerge psühholoogiline põnevik. Ootamatult selgus, et tegemist on palju tõsisema ja sügavama raamatuga, kui ma oodanud oleks. 

Nina on teismelise poja ema, kelle elu keerleb peaasjalikult heategevusüritustel osalemiste, sõbrannadega golfiklubis lõunatamiste ja poodelmiste ümber. Olgugi, et ta on tagasihoidliku päritoluga, siis õnnestus tal tänu veetlevale välimusele köita heast perekonnast pärit mehe tähelepanu ja koos on nad loonud ilusa elu. Aga see pealtnäha ilus elu hakkab mõranema, kui nende poeg Finch teeb ühe mõtlemata liigutuse. See, kui erinevalt näevad poja tegu ja selle teo tagajärgi Nina ja tema abikaasa Kirk, lööb kiilu nende suhtesse ja paneb naist arutlema, et kellega ta ometi abielus on ja millised väärtused tegelikult teda iseloomustavad ning kas need on kooskõlas tema mehe omadega. 

See raamat räägib klassivahest, rassismist, privilegeeritusest, nooruse rumalusest, feminismist, perekonna mõjust ja sellest, kuidas raha omamine võib inimeses välja tuua tema südame kurjuse.

Mulle meeldis. Raamat oli piisavalt kerge ja meelelahutuslik, aga samas ka sügav ning mõtlemapanev. Just selle koha pealt, et me kipume ju tihti kiiresti langetama otsuseid inimeste kohta pinnapealselt. Me näeme välist poolt, ehk mingeid privileege, mida ta omab, mis meil puuduvad või vastupidi, tunneme, et meie oleme need, kes on privilegeeritud ja seega on meile rohkem lubatud ja meil on justkui õigus teisi kasutada. Ma ise pole küll sellest patust prii. Sellest, et ma kergesti välise põhjal järeldusi teen. Tunnistan, sageli leian kinnitust, aga päris tihti ei saagi ma teada, kas mul oli õigus või mitte, sest kokkupuude inimesega jääb sellevõrra üürikeseks, et ma lahkun stseenist arvamusega, mis küll ümber ei lükatud ja seetõttu arvan, et mul oligi õigus, kuigi ma tegelikult ju ei tea. Kindlasti on minu kohta sama rutakaid järeldusi tehtud. Võib-olla tulin pikalt metsaretkelt mustikaid korjamast ja astusin autost välja väsinud, kriimuline, lapsed määrdunud nägudega ja sorakil, auto mudane, vastu tuli juhututtav, kes nähes seda hetke kinnistas kohe arvamuse, et no just, saab neid lapsi abirahade pärast, ise ei saa endale ega neile korralikke riideidki lubada, sarisigija selline! Aga vahel elu üllatab ja meil avaneb võimalus näha sügavamale, avastada kihte. Nendest kihtidest autor kirjutabki. 

8 kommentaari ““Kõik, mida hing ihaldas”

    1. Ja pealkiri : no kuidas sa sellist eesti keelde tõlgid, ilma juukseid katkumata 😉

      Meeldib

      1. Oligi õudne. Originaalis “All we ever wanted”. Ma ei mäletagi, mis ma alguses panin, aga pealkiri on enamasti ühistöö: tõlkija, toimetaja ja vahel veel keegi toimetusest. Tore, et mu tõlgitud raamat meelldis, minu jaoks on tõlkimine nagu aeglane lugemine, aga tõlkides lähed kuidagi rohkem jutu sisse. Mulle hakkas näiteks Nina närvidele käima hirmsasti, ta oli kuidagi nii õige. Ja see tema pisaratkiskuv vägistamislugu minu maailmas vägistamiseks ei kvalifitseerunud. Kirk ja Finch olid lihtsalt mölakad, raha oli, aga jõukas olemise oskust ei olnud, väiklust aga küll. Kõige mõistlikum tegelane oli seesama tüdruk, kellest pilt tehti, tema isa sinikraeviha kõigi ja kõige vastu kah ärritas.

        Liked by 2 people

      2. Mul on lugemiselolevate raamatute virn ümber kukkumas, aga võtan selle järjekorras vahele.
        Peatselt puhkuseleminek, nii et saab lennukis lugeda.

        Liked by 1 person

      3. Oi, te olete karmid! Minu meelest täiesti paslik pealkiri, ei kujuta ette, kuidas oleks seda teisiti võinud tõlkida. Mulle tõesti meeldis. Ehk oli Nina tõesti natuke liiga hea, aga mind see ei häirinud. Pigem oli mul raske uskuda, et tema poeg nii mädaks inimeseks osutus. Neiu oli tõesti kõige meeldivam ja mõistlikum tegelane selles loos. 🙂

        Liked by 1 person

      4. Pealkirjas on ju ka minu käsi mängus, paremat ei osanud ja enda suhtes ma karm ei ole :-). Poisi juures pani mind kõige enam imestama (ja tundus veidi ootamatu), et ta oli nii noorelt (nad olid ju 17-18) nii osav manipuleerija. Isegi uskusin alguses, et ta on aru saanud, et läks veidi üle piiri ja tõesti kahetseb, aga kussa sellega, tüüp oli manipuleeriv mölakas.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s