Rääkimise kunst

Karin kirjutas hiljuti toreda postituse sõpradest ja juttudest. Jõudis minust napilt ette, sest sama mõte mõlkus mulgi juba mõni aeg meeles. Aga ma kirjutan siiski natuke veel sellest. 

Möödunud nädalal käisin kohtamas ühe mehega, ei see oli üks teine mees, mitte see ekreiit. Tunnikese jalutasime. Sain teda, kus ta töötab, milliste hobidega tegeleb, milline perekonna taust tal on, kus ta õppinud on, millest unistab, mis ta lemmik värv ja meelepärane muusika. Mees rääkis, ma kuulasin, küsisin suunavaid küsimusi ja jätsin vestlusesse pause, et tal oleks võimalus minult ka midagi uurida. Pärast kohtumist saatis mulle sõnumi, et tal oli väga tore ja ma meeldin talle väga. Küsisin, et mis talle minu juures siis meeldis. “Välimus, ja muidugi sa ise,” vastas. Okei, no sellest, et välimus meeldis sain ma niigi aru sellest näljasest pilgust, millega mind jõllitati, aga mina ise? Kui ta paar päeva hiljem hakkas rääkima uuest kohtumisest, siis tekkis mul selle vastu tohutu tõrge. Miks ma lähen kohtuma, kuulan mingi jorsi juttu, kes minu vastu huvi ei ilmuta ja kes tõttöelda mulle väga muljet ei avaldanud ka? Vastasin siis, et ma ei usu, et ta minust väga huvitatud on, kuna ta minu käest midagi ei küsinud. Et tema huvi, mis on rajatud välimusele on kena, aga mulle sellest väga ei piisa. “Oi, ma arvasin, et sa oled lihtsalt tagasihoidlik ja sellepärast ei räägi. Tavaliselt naised ise räägivad, neilt ei pea midagi küsima, või sa räägidki ainult siis kui sult konkreetselt midagi küsitakse?” 

Ma ei tea, ma nüüd enda meelest nii tagasihoidlik ka pole ja suu peale kukkunud. Sõbrannade ja naabrimeestega saab ikka lobisetud ja ei pea toimuma mingit ülekuulamisevormis suhtlust. Samas, uue inimesega tutvudes ma ootan, et ta mult küsib asju, mida ta teada tahab. Sest ma võin näiteks väsimatult rääkida viimasest raamatuelamusest, oma kassi uutest kommetest, trennist, oma lastest, oma unistustest ja lootustest. Aga kuidas ma tean, et teda üldse huvitab see, kui ta ei küsi? Kui ma küsin, et mida sa koolis õppisid/millise hariduse oled saanud ja teine mulle pikalt vastab, siis on ju elementaarne, et ta küsib, et mida mina olen õppinud ja millises koolis käinud. Või ei? Sest kui ta ei küsi, siis järelikult teda ei huvita ju. Ja mida ma siis tüütan inimest oma juttudega, kui tema tahab hoopis millestki muust rääkida? Endast näiteks.

Veel olen ma avastanud, et suur hulk mehi ei ootagi, et ta saaks naisega mingeid mõtteid põrgatada. Naine peab olema ilus vaadata ja mitte liiga opinionated. Võibolla mulle on kuidagi halvasti sattunud, aga konkreetselt mäletan oma elus hetki, kus meesterahvas on mulle öelnud, et vau, ma poleks uskunudki, et sina nii sügav olla võid. Ka on juhtunud, et mulle pannakse käsi suu peale, et ära praegu räägi, sest mul läheb muidu oma mõte kaduma. Noh, ma siis ei räägi, mis ma siin ikka hakkan. Aga kui küsitakse ja tekib vestlus, siis üldiselt ei pea minust sõnu tangidega välja vedama. 

Või kuidas teiega on?

10 kommentaari “Rääkimise kunst

  1. Väga oluline teema!
    Kõige olulisem vaatet.
    Pean tunnistama, et mina olen see opakas, kes kukub endast kõik ausalt ära rääkima , kui keegi suunavalt küsib, sest nagu loll usun, et see teda huvitab, ja siis uhan rääkida. Aga rääkimisega on nii, et lähed sügavuti oma loosse sisse ja no sealt väljatulek ei ole kohati lihtne.
    Ja vaat siis ei jõua teise käest küsidagi, sest tema lugu on hoopis teistsugune ja praetakse ju ka parajasti mind.
    Aga teise küsitlemises olen samuti mihkel, sest uudishimu on suur ja nii põnev on mosaiiki kokku panna.
    Seltskonnas taas hoopis teisiti.
    Siis meeldib mulle vestlust tadakaalus hoida ja vaadata, et kõigi arvamused avaldatud saaksid nii, et kellelegi liiga ei tehtaks.
    Esmakohtumisel sõltub tujust, kas viitsin ise küsida või pigem vastan.
    Jah, arenguruumi on.

    Meeldib

    1. Ma eelistan ka tasakaalu ja kui on juhtunud, et mina pigem jutustan ja teine kuulab, siis on pärast natuke halb olla, et ma nii talumatult isekas olen ja ei lasknud teisel rääkida. Jah, arenguruumi on. 🙂

      Liked by 1 person

  2. “Kuidas aru saada, et oled kohtingul piloodiga? Pärast seda, kui ta on mitu tundi rääkinud lendamisest, teatab ta viimaks: “Aitab nüüd lendamisest, räägime parem minust.””

    Liked by 3 people

  3. Vbla Tinderis huvi naiste vastu on meestel veidi ühekülgne ja lemmikraamatutest vms huvitumist pigem ei sisalda :)?
    Loodan, et ma eksin.
    Samas inimeste suhtlemisstiilid ongi erinevad ja vbla partner ootab, et sa ise räägid oma asjadest mitte ei oota küsimusi.

    Meeldib

    1. Mul on olnud väga ägedaid vestlusi ka lemmikraamatutest, filmidest, muusikast, spordist, elust, psühholoogiast ja muust. See oligi pigem erand kui reegel. Õnneks. 🙂

      Meeldib

  4. Ehheeee, ma nii kenasti treenitud teisi empaatiliselt ja uudishimulikult kuulama, et ei mäletagi, millal keegi minust midagi teada tahtis. Mõned iidsena tunduvad pärissõbraks saanud blogilugejad ehk. Päriselus kohmetuksin uute inimestega keeletuks kui ma kedagi huvitaks.

    Liked by 1 person

      1. Uusi inimesi pigem harva ja vähe. Olen sotsiofoobiast paranev asperger. Mul on paljude uute inimestega mingi teema.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s