Äng ja rahutus

Maarja kirjutas hiljuti sellest, kuidas enda sisemine pahameel väljendub teiste peale ärritudes. Seda tunnengi. Olen endaga kuidagi ummikus ja kõik käib närvidele. Miks ma endaga pahuksis olen, ei tea, ausalt. Mul on kõik hästi. Mul on töö, mis elatab. Mul on sõbrad, kes lohutavad ja julgustavad. Tervis korras. Lastega hästi. Kodu olemas. Auto sõidab. Sporti teen. Raamatuid loen. Mul on kõik hästi. On ju?

Mingi uss ikkagi närib. Hinge seest.

Ühel päeval sõitsin Selverisse ja minu ees tiksus punane Nissan. Las tiksub, mõtlesin, kohe vahetub fooris tuli ja küll ta siis gaasipedaali üles leiab. Tuli vahetus, pedaal jäi leidmata. Vasakpööret sooritas. Mina kohe tema järel. Seal Selveri ees see foor polegi teab mis närviline. Tavaliselt ikka kohe päris 6+ autot jõuab ära sooritada oma manöövri. Tol päeval olin mina teine auto, kui foor juba tilkus kollase peale. Pikalt lasin signaali. Kolm sekundit – üks Mississippi, kaks Mississippi, kolm Mississippi. Ei aidanud, muidu. Nagu tatt südatalvel venis edasi. Jubedalt vihastusin. No miks sa ronid liiklema, kui sa ei julge sõita!?! Palun, mine bussiga, võta takso, telli kuller. Sa sead teised liiklejad oma venimisega ohtlikusse olukorda. Ammu kindlaks tehtud, et need, kes kiirust ületavad põhjustavad vähem liiklusohtlikke olukord, kui jokutajad. Ja siis mu kõrval istub mu 13aastane ja ütleb elutargalt: “Ta on ju lihtsalt vana”. Jah. Lihtsalt vana. Midagi, mille eest mina ka ei pääse. Ilmselt ma istun ise ka mõnekümne aasta pärast roolis ja ei saa aru, kuidas ma teisi ärritan ja häirin. Mul on siis aega küll oodata fooride taga ja pöördeid sooritada nagu homset pole, sest homset ei pruugigi minu jaoks olla.

Vananemine on üks asi, mis mulle aina rohkem valu teeb. Mul on tekkinud loll mood endast iga päev pilte teha, sest mulle tundub, et ma silmnähtavalt vananen. Avastan, et mul on kortsud kohtades, kus neid eile polnud. Tunnen, et mu nahk on õhuke ja habras, nagu siidipaber. Mu käed on krobelised ja kortsus. Mu silmad ei sära. Ma ei teadnudki seda enda kohta, et ma oma välimusest nii palju hoolin.

Hiljuti üks mees küsis mult, et millist meest ma tahan. Vastasin, et suure südamega. “Ei, aga nagu välimuselt,” uuris ta. Ma ei tea, ma pole kunagi sellele mõelnud. Mul on olnud nii brünette, blonde, kiilakaid, habemega ja siledaid, prillidega ja patsiga, õllekõhuga ja six packiga. Ma ei näe välimust. Meeldiv peab olema. Kui süda on suur, siis mees ongi minu silmis ilus. Ainuke ühine füüsiline nimetaja mu meestel on olnud pikkus. Mul pole olnud ühtegi meest, kes oleks olnud lühem kui 185cm. Aga seegi pole teadlik valik, lihtsalt nii on kuidagi juhtunud.

Kaal on teine asi, mis hingerahu ei anna. Ikka on teda liiga palju.

Kaal ja kortsud võrdub inetus. Ilus saab olla ainult siis, kui oled sile ja sale. Ma ei arva nii, muide. Lihtsalt mulle näib, et see on sõnum, mida ma peaks uskuma. Teatud kortsud on minu meelest kaunistuseks. Täiesti kortsuvaba nägu on teatud vanuses kuidagi kohatu. Ei tee kandjat kaunimaks. Muidugi käib see teiste kohta, ise tahaks ikka vähem kortse, sest enda omad tunduvad kõige hullemad. Sama on kaaluga. Teiste peal on lisakilod talutavad, ma ütleks, et koguni kaunid. Enda küljes tahaks aga turritavaid randluid ja eenduvaid ribisid näha. Lollakas! 

Ta on ju lihtsalt vana. Seesama minu armas Kärbes küsis alles nädalapäevad tagasi, et kas ma kümne aasta pärast veel elan. Kavandas matuseid ja jagas kinnisvara. Oma mõtetes. Küsisin, kas ta oleks väga kurb, kehitas õlgu – vast ikka. 

Järgmisel päeval olin trennis ja tuli koristaja mu juurde. Küsis, et kas ma üksi trennis, poisita. Ütlesin, et poeg on rühmatrennis. Kiitis, et ilus suur poiss ja noor ema. No jah, kümne aasta pärast söövad mind vaglakesed… Aga ütle veel, et inimesed ei märka. Kõike näevad. See on muidu tore koristaja. Me ükskord natuke riidlesime temaga. Hiljem leppisime. Ma alati lepin. Mul ka suur süda tegelikult. No peab olema, kauaks seda ilu enam jagub? 

Ta on ju lihtsalt vana. Ma arvan, et üks põhjus, miks ma vananemist kardan on see, et ma tunnen, et olen oma elu ära raisanud. Raisanud valede valikute, valede otsuste, valede armukeste ja valede raamatute peale. Ja nüüd, vigade paranduseks pole enam aega. Ma olen ju lihtsalt vana. 

“Väike nurgapood”

“The Corner Shop in Cocleberry Bay”

Nicola May

Tõlkinud Raili Puskar

Toimetanud Tiiu Taal

Kirjastus Pegasus, 2020

318lk

Rosa saab ootamatult salapäraselt heategijalt päranduseks unisest mereäärses linnakeses aastaid tühjalt seisnud väikese nurgapoe. Kuna elu Londonis talle midagi ei paku, siis otsustabki neiu minna ja vaadata, mis teda koha peal ees ootab ning välja selgitada, kes oli pärandi taga ning miks. Noort naist ootavad ees põnevad sekeldused uudishimulike linnaelanike, seksikate torumeeste, šarmantsete ajakirjanike, heasoovlike nõidadega.

Nii, see oli nüüd see viisakas osa. Kui on soov raamatut lugeda, siis palun siit edasi enam mitte lugeda, sest hakkan kohe hirmsal kombel spoilerdama, nii otse kui ülekantud tähenduses.

Sõnaga, peategelane on kahekümneviie aastane lastekodus üles kasvanud neiu, kes ei suuda ühtegi töökohta hoida, kelle haridustee on poolik, kes elab tasuta mingi mehe juures, kellele ta küll peaks üüri maksma, aga kuna tal pigem tööd ei ole ja mees on niigi juba heal järjel tunnustatud ragbimängija, siis laseb tal seal olla, eriti kui tütarlaps talle aegajalt ka minetti teeb (sõna “suuseks” oli kahekümnenda leheküljeni jõudes mainitud juba kaks korda ja need ei jäänud viimasteks). Lisaks on ta talumatult ebaviisakas absoluutselt kõigiga, keda kohtab, alates võhivõõrastest, kuni naabriteni välja. Oi, ja kas ma juba mainisin tema juhusuhteid, alkoholilembust ning kleptomaaniat? Aga see kõik on ju ometi vabandatav, sest tema ema oli alkohoolik, kellelt laps ära võeti ning ta pidi kasvama lastekodus, sest paar, kes teda lapsendada soovis, paraku ei saanud seda siiski teha, kuna üks kaasadest jäi rängalt haigeks. Nüüd, see tütarlaps saab päranduseks kakstuhat naela ja kaupluse, mille juurde kuulvad ka eluruumid. Ta kepsleb oma ärandatud koeraga kohale ja üleöö on ta muutunud naine, kes on ühekorraga äärmiselt viisakas, kõrge moraaliga, vastutustundlik ja sõbralik. Ta õhkab uhkusest, sest ta saab ISE hakkama kaupluse ja eluruumide koristamise ja kujundamisega. Tuletan korraks meelde, et raha selleks sai ta salapäraselt heategijalt. Lisaks, see tema imeline ragbimängijast “sõber” tuleb kohale, toob talle eluks hädavajalikud potid-pannid, nõud, madratsi, kingib talle sünnipäevaks plasmateleri, juhendab teda igal sammul, mida ta peab tegema (helista torumehele, helista elektrifirmasse, sõlmi kindlustus, tee reklaami jne). Ja otseloomulikult, kuna ta on nüüd nii armastusväärne ja heatahtlik, siis kõik linnakese elanikud pakuvad talle tööd, tasuta teenuseid, oma igavest sõprust ja mida kõike veel. Ma lihtsalt tahaks teada, et mis osa sellest oli see, kus ta ISE kõigega hakkama sai? Valis paar telefoninumbrit? Pesi aknad ära? Tellis internetist nänni?

Mis on selle loo moraal? Et käitu nagu ärahellitatud jõmpsikas, vabanda seda oma keerulise minevikuga ja oota, kui õnn sulle sülle kukub ning mõni mees tuleb ja su päästab?

Ja sellel jural oli Good Readsis üle nelja punkti! Mille eest?