“Palk”

“Palk. Talvepäevik”

Tõnu Õnnepalu

Toimetaja Anneli Sihvart

Kirjastus Paradiis, 2021

268lk

“Kõik on oma elu ees natuke abitud, aga kõige suurem ime on ikkagi see, et lõppude lõpuks saavad kõik oma eluga kuidagiviisi hakkama.”

Tõnu on omadega natuke ummikusse jooksnud. Tema kõrval elab Suur Elukas, Deemon, kes tal olla ei lase. Ja nii ta polegi kuidagi, aga kuidagi ikkagi on. Päev korraga, öö korraga, mõte korraga. Ja nii üks mõte korraga, ta päevikut peabki. Meenutab olnut, maju mida ta on ostnud ja ehitanud, armukesi, keda armastanud ja vihanud, raamatuid, mida ta on kirjutanud ja kirjutamata jätnud, töid mida ta on teinud ja palkasid, mida on teeninud. Kõik see on nii hõrgult mõru, magusalt valus ja õrnalt nukker. 

Armusin sajaga. Sest kuidas sa ei armu? Inimesesse, kes läbi ma valu, sellest hoolimata, või koguni tänu sellele, nii kaunilt oskab sõnu endast välja valada. On huvitav, et lugedes kurbi raamatuid, saab oma hing kosutatud. Millegipärast teiste valu ja melanhoolia annab lootust ja pakub lohutust. Jagatud valu on pool valu? Kuigi jagaja oli see teine ja mina jagatav? Kuidas see töötab? 

Üks mõte, mille ma soovin siit endaga kaasa võtta, kui elus on raske: seal, kus sa haiget said, sa ei parane. Kuidagi tundub, et selles on mingi sügavam tõde, mida ma hetkel lõpuni ei hooma, aga mis õigel hetkel mulle kohale jõuab. 

Ei pea vist välja ütlema, et mulle väga meeldis. Kuigi teemad olid puhuti valusad, siis ei mõjunud raskemeelselt. Peaks tema teisigi raamatuid nüüd lähemalt vaatama.

“Kuid selleks peab olema kriitik, et nii ilmset vahet taibata. Need on puha wannabe’d. Eesti kriitikul, kui ta pole just mõni noor ja kogenematu, kes puhtast ettevaatamatusest võib ka aus olla, on vaid üks mure: mitte loll välja paista. Rääkida õiget juttu. Seda, mis kirjanduslikus seltskonnas kokku on lepitud. Sest alati kujundatakse iga raamatu kohta välja üks üldine arvamus, selles seltskonnas. Kui ütled midagi teistsugust, vaadatakse pika pilguga. Ta ei teagi? Et see raamat on halb. Või: hea. Kriitikud ootavad alati mitu kuud, enne kui julgevad suu lahti teha. Muidu läheb äkki valesti. Sest nemad seda arvamust muidugi ei kujunda. Ainult väljendavad. Oma vastiku targutavalt iniseva ninahäälega.”

***

“Kõik need, kes on enda arvates midagi uskuma hakanud, nad kuidagi eksivad. Nad lõppude lõpuks ei saa eksida oma kõige sügavamas lapsesüdames, mis ikka on seal, ainuke kobe ja kastetud pinnas igasugusele usule, tulgu see või surivoodil, aga sellest, kuidas nad sellest just nimelt räägivad, kuidas nad püüavad õigesti uskuda, on midagi väga valet. Kramplikku. Kurja. Ikka lööb sealt välja mingi kurjus, pahameel. Kõigepealt pahameel selle üle, et ma ei suuda uskuda, nagu peaks, ja see pahameel kandub muidugi kõigile teistele, kes ei usu, nagu peaks. Või ei usu nende arvates üldse. Ja veel vaidlevad ka! Ja veel naeruvääristavad nende õiget usku!”

***

“On üksainuke tõene teoloogia ja see on armastuse teoloogia ja see ei puuduta õieti sõnanagi nähtamatuid ja abstraktseid asju. Niipea, kui hakata rääkima armastatust, muide, muutub seegi valeks. See on sama kahtlane kui jumalakirjeldus. Eks katsuge kirjeldada, näidata kellelegi kolmandale oma armastatut. Kas ta iial hakkab seal nägema seda, mida sina seal näed? Ja kui hakkab, siis võib juhtuda, et oled ilma oma armastatust… Nii et parem ära räägi, ära näita, varja teda…”

***

“Ehk õnnestub joosta teise kannatusse. Armastuse kannatusse. Seda tahaks. Jah. Kannatada kellegi pärast on muidugi sama rumal kui kannatada eimillegi pärast. Sest kellegi pärast kannatades kannatad tegelikult ikka enda pärast. Mitte tema. Temal on ju kõik hästi. Tema ainus probleem võib-olla oledki sina. Kui sa talle probleemgi oled.” 

***

“Vaatasin vahel mõnd sentimentaalset filmi ja nutsin. Tagantjärele on neile mõelda piinlik, eriti neile pisaratele, aga samas, mis seal häbeneda. Küllap need kuidagi ikka aitasid. Samas tuhmis väljapääsuta universumis ei aita justkui miski, aga tegelikult aitab kõik, mis sind natukenegi elus hoiab, korrakski veidi rohkem ellu äratab.”

3 kommentaari ““Palk”

  1. Õnnepalu fänn siinpool. Väga meeldisid “Valede kataloog. Inglise aed” ja “Lõpetuse ingel”, need on sarnased mõtisklused elunähtuste üle. “Piiririiki” lugedes ma tundsin konkreetselt head kadedust, miks mina niimoodi sõna kasutada ei oska.
    Kriitilisemad võivad öelda, et ta kirjutab kogu aeg sama raamatut, aga mulle see raamat igatahes meeldib.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s