Kilohinnast

No nii, mu armsad, tunnistage nüüd ausalt üles, kellele juba mu “suhtepostitused” ajudele käivad ja te tavalisi lobapostitusi igatsete? Ja üldse, kas ma pean mainima, et ma tegelikult midagi asjast ei jaga ja lihtsalt jauran? Sest nagu, kui mu mõtteterad ja tähelepanekud toimiks, eks ole, siis peaks mul ka kõige tagasihoidlikuma kalkulatsiooni järgi praegu umbes üheksas lahutus pooleli olema, aga reaalsus on 10(0) aastat üksindust. Seega, ma võin siin targutada ja analüüsida ja arvamust avaldada, aga tegelikult ei tea ma ise ka kuidas elu toimib. 

Üks õhtu mõtlesin, et ma peaks kirjutama sellest, kuidas elu on minu jaoks takistusrada. Algas otsast minema ja ma muudkui sörgin. Hüppan kõrgust, kaugust, rooman läbi muda, talun tuult ja vihma, lumetuiske ja kõrvetavat kuuma, kukun põlve lõhki ja kulmu rulli, vahel saadab mind edu ja ma saan hea hoo sisse ning möödun konkurentidest, ainult selleks, et järgmise kurvi taga maoli maha raksatada ja kruusast oma esihambaid, mis just äsja irvitasid, üles noppida. Mõnel päeval on kergem, tunne on hea, asjaolud soosivad, siis läheb jooks hästi ja meel on rõõmus. Järgmisel on kõik valesti, tihun nutta ja tunnen, et ma parem istun siia raja kõrvale ja savi mul kaks, kes võidab ja mis auhinnaks on. Sest auhinna kohta me ju keegi ei tea. Kõik saavad karika osalemise eest, aga kas keegi võidab ka, selle kohta korraldaja kinnitused puuduvad. Ainus, mis kindel, kaotajaid selles võidujooksus pole. Mis ma öelda tahan, ma jooksen nii hästi kui oskan. Nii kiiresti, kui mul eeldused on. Hüppan nii kõrgele, kui võhma jagub. Ja kukun nii pehmelt, kui vähegi suudan. 

Teine päev mõtlesin ma kilohinnale. Hindadele mõtlen niigi, aga see pole ainus viis kuidas säästa. Ma võin säästa, kui ma ostan suurema pakendi, sest kilohind. Aga kui pool sellest läheb paari päeva pärast prügikasti, siis kas ma säästsin või hoopis raiskasin? Jah, pere on meil keskmine, suur, mõnes valemis, aga ühtlasi on meie leibkonnas ka 5 peret, sest kõigil on ju omad eelistused. Näiteks kodujuust, mida ainult mina söön. Mulle meeldib hirmsasti mõte kodujuustust. Ja kui ma poodi satun, siis ostan – kilohinda arvestades, et siis kaks nädalat hiljem see hallitanud toode ära visata, sest kuigi mulle mõte meeldib, siis ei pruugi see sünkida toidukordade, isude ja sööjate arvuga. Sama käib juustu kohta. Ja singi. Ja jogurti. Ja liha. Ja kala. Kilohind ei määra säästmise tõhusust. 

Oma lastest mõtlesin. Kuidas mul on vedanud nendega. Mul ei ole õpetussõnu anda tulevastele või värsketele lapsevanematele. Muidugi püüdsin oma parima anda. Ebaõnnestusin ka paljus. Minu parim ei pruugi olla kooskõlas üldise arvamusega parimast. See ei pruugi olla kooskõlas teise lapsevanema arvamusega parimast. Ega isegi mitte laste arvamusega parimast. Ometi, ometi. Ometi küsis poiss kord, et millal ma temaga välja pidu lähen panema. Ütlesin, nagu ma viimased kaks aastat öelnud olen, et ma ei hakka tulema, ma olen liiga vana. “Mis mõte mul siis oli täisealiseks saada, kui sa koos minuga baari ei tule pidu panema,” küsis ta vastu. Veel ütles ta, et “kas sa tead, et pooled mu sõbrad käivad su blogi lugemas ja jälgivad su Instagrami?” Olin märganud, et mõned noored jälgijad mul tekkinud on. Aga kõige toredam on see, et tal on komme mulle naljavideoid ja meeme saata. Ja nagu, ma saan aru, lapsik ja tobe, aga kas see pole omal moel elulahe, kui su 19aastane sulle hommikul kell 3 naljakaid klippe saadab? Ma luban teil veidi kade olla. Ma ise oleks täiega, kui mul sellised lapsed oleks ja ma täiesti kogemata nad selliseks olen kasvatanud. 

Õnnest mõtlesin. Kuidas õnn on mõnele see, kui on põnev ja tore ja elamused ja eufooria ja uued sündmused ja uued maitsed ja uued reisid ja uus kuum suhe. Sest õnn on võrdne teravate elamustega. Õnn on siis, kui inimene on ülestimuleeritud. Aga minu jaoks on õnn see, kui ma olen kodus, oma inimestega, kui me istume koos ja sööme seda sama igavat turvalist lohutustoitu, räägime tavalisi jutte, naerame vanade naljade üle. Õnn on rahu, stabiilsus, rutiin, turvatunne. Õnn on puhas voodipesu ja pestud aknad. Õnn on laupäeva hommik kohvikruusi ja raamatuga, kui kõik teised alles magada sahistavad. Õnn on makstud arved ja täidetud külmkapp. Õnn on jääkuubikud veiniklaasis puhkuse esimesel päeval. Õnn on hommikul ärgata sõbra sõnumikõlli peale. Õnn on viis minutit saunalaval pärast trenni, kuhu üldse end vedada ei tahtnud. Õnn on… see kui teravaid elamusi ei ole ja lähitulevikus neid ette pole näha. 

Ja mis teil muidu hästi?

10 kommentaari “Kilohinnast

  1. Esmalt kilohinnast. Pealkirjast järeldasin esimese ehmatusega, et sa oled taas rappida võtnud minu naistegelasi:D Siis rehkendasin kiiresti, et kui eeldada meie leibkonnas valitsevat täielikku võrdsust, siis minu kilohind on poole odavam abikaasa omast. Mul on vedanud – sain endale napsatud kalli naise! Teiseks kiidan heaks viimase pika lõigu – õnn ongi heas rutiinis, muidugi koos mõningate ülatusjõnksudega.
    Väga meeldis mulle lõiguke takistusrajast, milles oleks võinud lõpuks mainida ka tõrvas ning sulgedes rullimist, mille järel võistleja arvab, et oskab lennata, aga…

    Liked by 2 people

  2. Miisul vedas siis, et sattus nii õnnelikku keskkonda. Piisab vaid pilguheidust tema pildile, kus iludus diivanil keras, et oma õnnekarikasse paar tilka lisa saada.
    Elus pakuvad rõõmu veel teisedki pisiasjad nagu mõni sentimeeter kaotatud ümbermõõdust, tänaval mööduva noormehe meeldiv naeratus, sirelipõõsasse sukeldumise intensiivne lõhn.

    Liked by 2 people

  3. Pisiasjad aitavad isegi suure katastroofi sees ulpides mõistuse juurde jääda, maailm koosnebki pisiasjadest. Ma olen suur detailinaudiskleja.
    Kirjuta, millest aga soovid ja kuidas soovid, miskipärast suudad Sa KÕIGEST nauditavalt kirjutada.
    Ma ise ei kipu eriti kommima, sest loen internetti ainult mobiilist ja 2 näpuga toksides ei jõua kirjutamisjärg peas kobrutavatele mõttetormidele järele.

    Liked by 3 people

  4. Ka mina kulgen pealtnäha väikeste asjade ja hästiminekute õndsusel. Kui vihma sajab sel päeval kui niigi polnud plaanis väljas olla. Kui oma inimesed on olemas ja ütlevad ilusaid asju täitsa ilma tagamõtteta. Kui oled end takistusrajal tõrvast ja sulgedest puhtaks rappinud ning tuleb lauge allamäge lõik koos joogipunktiga. Kui töö paneb silmad särama ilma, et keegi taskulambiga kõrva näitaks (vana blondiinianekdoot).
    Ja kuna majaliste maitsed ja eelistused on erinevad siis säästame just väikeseid pakendeid ostes. Need kuluvad ära ja saavad tarvitatud. Ja prügikast ei täitu nii kiirelt 😛

    Liked by 1 person

  5. Kui rahul olla sellega mis on siis ongi kõik hästi. Alati võib paremini olla, aga milleks sellega aju koormata, tuleb leppida, et kõigist meist ei saa Elon Muski. Kas tahaksimegi kui teaks millist elu ta tegelt elab. Mis on hästi seda naudin ja mis ei ole nii hästi selle peale ei viitsi mõelda enne kui hädasti vaja😉

    Liked by 2 people

  6. Kiire töönädala lõpetuseks ja nädalavahetuse algatuseks, loen ja mõtlen kaasa. Õnn on alati tagantjärgi tuntav, kuid ometi etteaimatav tunne 😉
    Kui vanaks peab inimene elama jõudmaks tõsiasjani, kõik algab suhtumisest ja pisiasjadest. Ühe näitena võin tuua jalakäija üle tee lubamise. Teel kontorisse tuleb läbida reguleerimata ülekäigurada…ja mulle meeldib autojuhti, kes peatub, tänada – käeviipega ja vaadata talle silmadesse ja naeratada…olen seda eksperimenti teinud juba hulk aastaid ning viisakaid juhte on üha rohkem tekkinud…viisakus ja tänulikkus, see annab killukese õnnetunnet mõlemale poolele. Pisiasi, ent ometigi loob hea tunde.
    Teine mõte, mille sain Ita Everi intervjuust: ma ei vihasta, ma imestan. Usu, see lause oli minu jaoks suhtumist muutev. Ärritustase, mis meil kõigil on erinev, korraga langes ja hakkasin hoopis imestunult juurdlema, miks nii käituti või öeldi…hoopis teine lähenemine ja paljud olukorrad lõppesid hoopis õlakehitusega – ju siis nii on ja punkt.
    Tänan küsimast, mul on hästi. Mis on hästi? See, et suudan pidada töö tegemisega piiri, töötajad tunnevad end hoitult, perekond on toetav, katus pea kohal ja rahu on kodumaal. Tõmblemine ja ära”panemine” valitsevas klikis või seadusandlikus kogus – mis teha, inimese loomus paljastub tavaliselt kriisi situatsioonides … kui paljud sellest järeldusi teevad – on iseasi, kuid ohu korral tean, kes esimeste seas ülejookseb …

    Liked by 4 people

    1. Liikluses väike vastutulek – lased näiteks kellegi kõrvalteelt reastuda, ülekäigu raja ees peatud, viipad või tänad ohutuledega, on kõik väikesed rõõmuhetked minu meelest ka. Ja mulle tundub, et kui liikluses sellist vastutulelikkust ilmutada, siis see nakkab ja minu taga sõitev sõidukijuht on ka kuidagi rõõmsam ja omakorda vastutulelikum. Just nagu Sa ka oled märganud, et sellist viisakust ja tänulikkust on üha rohkem. 🙂

      Hmm, see imestus vs vihastus tundub päris hea soovitus, panen kõrva taha. 🙂

      Liked by 3 people

  7. Hästi on see, et kelder sai korda ja nädala pärast on esimene suts puhkust. Et rõdu on lõpuks korras ja seal saab õhtuti vedeleda. Kui ma nüüd suudaks ka ainult imestada (mitte vihastada ja oma peas korrutada mõttetuid argumente) selle üle, et vanurnaaber mind amoraalsuses kahtlustab ja majarahva ees ütles olevat paksuks läinud, siis oleks veel paremini. Aga noh, alles 9. päev ka, eks asi vaja settimist :p Natukene ajab naerma ka, seega vist ikka pigem hästi? 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s