“Õhtute äng”

“De avond is ongemak”

Marieke Lucas Rijneveld

Tõlkinud Katrin Laiapea

Toimetanud Lyyli Virkus

Postimehe Kirjastus OÜ, 2022

311lk

“Näiteks sain ma teada, et usu võib kaotada kahtemoodi: mõned kaotavad jumala, kui nad leiavad iseenda, teised siis, kui nad iseenda kaotavad.”

***

Jas on kümneaastane väike tüdruk, kui tema kõige armsam vanem vend ühel õhtul läbi jää vajub ja hukkub. Kaotusvalu, mis seda perekonda tabab on ängistav, ahastav ja tülgastav. Poolteist aastat hiljem pole vanemad leidnud viiski, kuidas oma lapse surmaga toime tulla ja kannavad leina endaga kaasas. Selle leina all kannatavad aga kõige rohkem nende kolm nooremat last, kes peavad hakkama saama mitte üksnes oma enda kaotusvaluga, oma areneva seksuaalsuse ja painajalike mõtetega, vaid on võtnud endale veel ka oma vanemate hoolitsuse koorma. 

See raamat ilmestab ehedalt olukorda, kus vanemliku hooleta jäetud laste elu kontrolli alt väljub. Lapsed on targad, tähelepanelikud, loomingulised, uudishimulikud ja suure südamega. Aga kui seda ei kontrollita ega suunata, siis võivad asjad kiiresti palju süngema suuna võtta ja sellest suurest südamest võivad ka headel ettekäänetel välja ilmuda kohutavad, õõvastavad, jälgid mõtted ja tagajärjed. 

***

“Piilun ripsmete vahelt isa poole. Ta põsed on märjad. Võibolla ei palveta me põllusaagi, vaid kogu küla lastesaagi eest. Et nad suureks ja tugevaks kasvaks. Ja et isa nüüd taipab, et tal ei jätku silmi iseenda põldude jaoks, et ta lasi ühel neist isegi vee alla jääda. Peale toidu ja riiete on meil ka tähelepanu tarvis. Paistab, et see läheb vanematel järjest enam meelest.”

***

See raamat tuletas mulle meelde ühe filmi, mis on mind painanud aastakümneid. Lugu mehest nimega Jude, kes kogemata ühele neiule lapse teeb ja kes selle lapse siis mõni aasta hiljem mehe ukse taha toob, et “mina kasvatasin, nüüd on sinu kord”. Selleks ajaks on mees juba suhet alustanud teise naisega ja ootamatult sülle kukkunud laps ei tee nende elu just lihtsamaks. Koos saavad nad veel paar last ja elavad suures puuduses, kuni poiss oma nooremad õed ja end ühel päeval ära tapab, jättes vanematele kirja: “Et me teil elu enam raskemaks ei teeks”. Just see tunne, et lapsed teevad oma vanemate elu ülejõukäivaks, oli läbiv ka “Õhtute ängis”. 

***

“Kaotuses leiame üles iseenda ja oleme need, kes me oleme; haavatavad olevused nagu sulitud kuldnokapojad, kes teinekord paljana pesast välja kukuvad ja loodavad, et keegi nad siiski üles korjab.”

***

Eraldi essee võiksin ma siin kirjutada ka raamatut läbivast usuteemast ja kuidas selline pime, julm ja südametu usk inimeste elu võib parendamise asemel hoopis keeruliseks ja ahistavaks muuta, aga ma kardan, et ei oska seda tehes viisakaks jääda ja las see parem jääb. 

Mul oli väga valus seda raamatut lugeda. Nii ebamugav ja vastik, et kui ma lõpuni jõudsin, siis ei osanud ma isegi mingit hinnangut jätta. Kuidas ma jätan maksimum punktid, kui ma ridade vahel öökimas käisin ja õhku ahmisin? Samas, kuidas ma panen midagi vähemat, kui kirjutatu minus nii võimsad emotsioonid tekitas, mis on ilmselgelt märk sellest, et raamat on suurepäraselt kirjutatud? Ma jätsin 4. Ma tean, ebaõiglaselt vähe, aga ma ei saa jätta rohkem, liialt õõvastav, tülgastav ja haige oli minu jaoks. 

Kui tal pole sõbrannasid

Mina olin selline. Naine, kes käis ja kiitis, kuidas mul ei ole sõbrannasid. Kuidas naistega on ainult draama ja tüli, kuidas naised ussitavad ja on emotsionaalselt ebastabiilsed. Ma väitsin, et mul on meestega palju lihtsam läbi saada, kuna nemad on konkreetsed ja ei mängi mõttemänge. Miks ma seda väitsin ja miks ma kujutasin endale ette, et see mind kuidagi eriliseks ja paremaks teeb, pole mul õrna aimugi. Kui ma oma peas läbi lasen kõik oma südamest südamesse vestlused, meeldejäävaimad mälestused ja inimesed, kes on mu elu kõige rohkem mõjutanud ja sellele lisaväärtust andnud, siis iga mehe kohta, kelle ma sellest mälestuste arhiivist esile oskan tuua, leidub vähemalt 10 naist. Ma ei oska muud enda õigustuseks öelda, kui see, et ma väitsin, et saan meestega paremini läbi oli lihtsalt poos. Reaalsus oli õnneks siiski palju tervem, kui ma ise endale ette kujutasin. 

Naistevaheline sõprus on eriline sõpruseliik. Sõbrannadega saame valideerimise oma suurimate hirmude, salajaste unistuste, oma langetatud otsuste ja tehtud vigade kohta. Me saame tunnustust, julgustust, kinnitust, lohutust ja innustust. Aga sõbrannad avaldavad meile palju rohkem mõju, kui lohutades, et pole lugu, et sa selle kutiga liiga kiiresti sängi pugesid või kui sa tõstsid häält oma lapse peale, sest sul oli ju PMS. Head sõbrannad sunnivad meid ka arenema samavõrra kui nad meid tunnustavad. See tähendab, et nad ütlevad välja, kui me segast peksame ja innustavad asjadest lahti laskma, kui neist kinni hoidmine meid enam ei teeni. Sõbrannadel on võimu meid muuta. Koos sõbrannadega oleme parimad versioonid iseendast ja osa sellest versioonist võtame endaga kaasa, kuhu iganes me ka läheks. See naistevaheline eriline side on imeline, vaimne ja elumuutev. See pole tajutav naistele endile vaid ka neid ümbritsevatele. Pärast seda, kui minu ellu on tulnud just sellised imelised ja vapustavad naised, märkavad mu head tuju nii kodused kui kolleegid. Kolleegid on endale pähe võtnud, et mul on uus kuum armusuhe. Mis on minu jaoks naljakas, aga mis kõneleb sellest, et naised toovad üksteises välja omadusi, mis on väga sarnased eufooriale, mis meid tavaliselt armudes tabab. 

Sõbrannatud naised on omaette tõug. Neil on sageli äraspidine lojaalsustunnetus ja kuna nad on tihti manipuleerivad või ennast imetlevad, siis ei oska nad sõlmida siiraid ja püsivaid sõprussuhteid. Kui naisel ei õnnestu sõlmida lähedasi suhteid samast soost isikutega, siis tasub küsida, et miks ometi. Pole ju loogiline, et kõik teised naised, kellega ta teed on ristunud, et mõista teda või on südamest õelad. Nagu ma eilses postituses kirjutasin, siis naised on empaatilisemad kui mehed, aga neil on oma sõpradele ka kõrgemad nõudmised. Kui naisel pole sõbrannasid siis on siin midagi tõsiselt valesti.

Heebrea vanasõna ütleb, et raud ihub rauda ja inimene inimest, aga mida siis öelda nende kohta, kel pole sõpru? Neil inimestel on puudu midagi fundamentaalset. Kelle käest see naine saab naiselikku nõuannet ja naise vaatepunkti asjadele? Kas on võimalik, et sellise nõuande ja perspektiivi puudumine muudab ta elu keerulisemaks, kui see tingimata olema peaks? Usaldusväärne nõuandja, kes noomiks ja manitseks, kes ütleks vahel otse, kui ta käitub nagu isekas mõrd või kes hoiataks mürgiste meeste eest, kes naist ära tahavad kasutada?

On kolme liiki sõbrannatuid naisi, kellest mina mehena eemale hoiaks.

1. See, kel on uued sõbrad iga nädal. Ta liigub sujuvalt ühest sõprussuhtest teise, olles alguses suures vaimustuses, aga esimese vastuolu puhul solvub hingepõhjani ja katkestab igasuguse lävimise, võimalik et blokeerib oma uue sõbra kõikides sotsiaalmeedia kanalites ja levitab tema kohta laimu. Sellist naist ei tasu usaldada, kuna ta räägib kõik talle usaldatud saladused oma järgmise nädala sõbrannale edasi. Mul on olnud paar sellist sõbrannat, kes on üliosavad loomaks muljet, et sa oled nende uus südamesõber, aga seda vaid selleks, et sinu käest mingit mahlakat intiimset infot saada. Nad tunneb ära selle järgi, et suur osa nende vestlusteemadest keerleb teiste inimeste saladuste ümber. Muidugi me kõik vahel kratsime keelt, aga kui see on ainus vestlusteema, siis tasub olla valvas. Sellised inimesed on truud vaid iseendale. 

2. See, kel on ainult meessoost sõbrad. Nii nagu mees, kes lävib vaid vastassooga, on ka naine, kelle sõbrad on semud sotsiaalselt ebaküps. See on naine, kes väldib suhtlust naistega, kuna “ei taha tegeleda draamaga”, draamaga, mida ta tavaliselt naistega koos olles ise sütitab. Sellel naisel näib puuduvat oluline geen, mis võimaldaks tal luua sidemeid naistega ja teised naised tajuvad seda ning hoiavad eemale. Sageli kipub ta naistes tekitama ka ebamugavust, kui kõne all on piinlikud ja intiimsed teemad. Siis võib tema tagasiside olla hoolimatu ja hingepurustav. Naised, kes ütlevad, et “ma saan lihtsalt meestega paremini läbi” või “naised on nii kadedad ja õelad” kannatavad tavaliselt isiklike minevikutraumade käes, mis takistavad neil teiste naistega hästi läbi saamast.

3. Sariflirtija. Naine, kes tuleb ja flirdib kõigi meestega ruumis, et vaid endale tähelepanu tõmmata, on sügaval südames äärmiselt ebakindel. See on ka põhjus, miks teised naised teda väldivad. On üsna tõenäoline, et ta on oma suhteid sõbrannadega saboteerinud lüües külge kõigile oma sõbrannade kavaleridele või hüljates kriitilisel hetkel oma sõbrannad uue silmarõõmu pärast. Kui tema enda käest selle kohta küsida, väidab ta ilmselt süüdimatult, et “ma olin lihtsalt mina ise”. Jah, ta on seltskonnas populaarne, aga kui kaua ja millise hinnaga.

Nii mehed kui naised tõdevad, et naised, kel pole samasoolisi sõpru, pole usaldusväärsed. Enamik naisi tunnistab, et mõnikord on meestega lihtsam suhelda kui naistega. Mehed ei keeruta ja on otsekohesemad. See, et naised on keerukamad, muudab sõpruse nendega vahel raskeks ja frustreerivaks, aga samas on naised sõpradena usaldusväärsemad ja lojaalsemad. Naised on su sõbrad ka siis, kui nad lõpuni ei mõista sinu otsuste tagamaid ja kui sa jaurad juba 6895 korda selle mõttetu poldi pärast, kellega sa õieti suhteski polnud. Naised andestavad rohkem. Ka siis kui sa oled nende suhtes käitunud halvasti, siis nad võivad su ikka ja jälle oma rüppe tagasi võtta, kui sa siirast kahetsust ilmutad. Mehena hoiaks ma kaugele eemale naise eest, keda tema enda sookaaslased väldivad ja kellele andestada ei taha. On äärmiselt ebatõenäoline, et naine, kes ei suuda olla lojaalne oma sookaaslaste vastu, jääb truuks mehele. 

Refereeritud alltoodud allikatest:

https://www.huffpost.com/entry/can-you-trust-a-girl-with_b_3756512

https://www.elitedaily.com/women/why-i-never-trust-a-girl-with-no-girlfriends