“Minu Tokyo”

“Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga”

Maarja Yano

Toimetanud Anu Merila

Kirjastus Petrone Print, 2013

292lk

“Võõras kultuuris elades võib tekkida vastupandamatu soov kohalikku asjadekorraldust imelikuks või ebaloogiliseks pidada, aga igasugune lahmiv kriitika võib kaarega häbina tagasi tulla. -. Samuti on oht hakata üldistama ja nõudma vastuseid küsimustele, miks jaapanlased asju nii või teisiti teevad, seejuures unustades, et eestlased teevad neid asju ka küllaltki veidralt ja raske oleks anda ühest põhjendust, miks meil neid asju just nii tehakse. Vahel hakkab häirima mingi kohalik käitumisviis või suhtlusmuster ja oma nõrgematel hetkedel kipun kiruma: “Ah, need jaapanlased…,” aga kui siis järele mõelda, võin üllatuda, avastades, et eestlased käituvad tegelikult täpselt samuti. Ainus, mis on erinev, on ehk minu positsioon selles ühiskonnas.”

***

Nagu lubasin, siis Maarja raamatu järgmiseks ette võtsin. Arvasin, et see on raamat Jaapanist ja jaapanlastest. Ja mõnes mõttes oligi. Autor kirjutas palju kohalike kommetest, keelenüanssidest, traditsioonidest, uskumustest, linnapildist, liikluskultuurist. Huvitaval moel mõjus Maarja lugu ka teraapiliselt. Polnud lihtsalt ühe noore tudengineiu seiklused teisel pool maakera, vaid oli palju enda sisse vaatamist, mis ergutas mindki raamat mitmel korral pooleli jätma ja ennast analüüsima. Ühest sellisest analüüsist kirjutasin eile, hirmu analüüsist. 

***

“Mul oli justkui halb eelaimus, hirm tuleviku ees. Olen muutunud araks. Seni olen ajanud oma masenduse kodumaal olemise süüks ja oodanud roosamanna-elu, mis mul Jaapanisse naastes ees seisab. Nüüd tahan oma masendust hoopis kõigest väest projitseerida Tokyo linnale. Aga ehk on asi hoopis minus endas? Ehk olen ma võimetu nägema idülli või õudust või mida iganes ma parasjagu arvan, et igatsen. Ühel õhtul enne magamajäämist isegi nutan natuke suurest ehmatusest, mis selle avastusega kaasneb. Et masendus, mis arvasin olevat sõltuv välistest tingimustest, on hoopis sügaval minu enda sees.”

***

Maarja alustab lugu sellest, kuidas ta täiesti juhuslikult saab jaapani keele testis kõrge tulemuse, “täiesti kogemata, ausõna,” kinnitab ta, mille peale ta kogemata teeb taotluse asuda Jaapanisse vahetusõpilaseks. Mitte aastaks, sest aasta on pikk, vaid pooleks. Aga kui ta juba oma elu on saatuse ja universumi kõrgemate vägede kätte usaldanud, siis avastab ta, et aasta polegi nii pikk aeg, raha tuleb ka kusagilt, kui suur häda käes ning isegi armastuse võib leida, kui seda kõige vähem otsida ja oodata. 

Ma jumaldan neid minu-sarja raamatuid, kus autor on tagasihoidlik, alandlik, uudishimulik ja avatud meelega. Kus ei kritiseerita kohalikke inimesi, olusid, traditsioone, kultuuri, toitu ega muud lihtsalt seetõttu, et see on võõras, arusaamatu ja teistsugune. Väga sümpaatselt kirjutatud. Ja Maarjast endast jäi ka kõige selle sees väga hea ja armas mulje. Ta ei püüagi end kuidagi targa või tähtsana kuvada, vaid tagasihoidlikult ja ausalt kirjutab sellest, kuidas ta teadmatusest ühe või teise kohaliku kombe vastu eksis. 

***

“Muidugi on Jaapani kultuuris ja ühiskonnas palju võõrast ja teistsugust ning on palju asju, millele on keeruline lihtsal seletust leida. Esmapilgul üksteist välistavad nähtused võivad siin olla kõrvuti. Aga ei tohiks unustada, et asi ei pruugi olla selles, et Jaapan on suutnud võimatu võimalikuks teha, vadi vahel on probleem hoopis vaataja pilgus, mis neid nähtusi põhjendamatult üksteist välistavaks peab. Mõnel asjal tulebki keeruline olla. Niisamuti kui mõni teine asi on lihtsamgi veel, kui paistab. Las lihtsad asjad olla lihtsad ja keerulised keerulised. Igatahes ei tasu vastuseid kergekäeliselt loopida, sest need kipuvad olema valed – küsimused kipuvad jällegi õiged olema.”

***

Ma tunnistan, et ma vist ei ole kuigi objektiivne. Maarja on mu sõbranna ja ma olen temast vaimustuses ning natuke tema peale kade. Tema oskuse üle nii ilusti, õrnalt ja väärikalt kirjutada. Kirjutada ka siis positiivselt ja kaunilt, kui ta enda emotsioonid üle pea lainetena kokku löövad. Olen seda vist varemgi blogis maininud, et Idamaad ja Aasia on mind külmaks jätnud. Väga pole süvenenud nende kultuuri ega pärimustesse, natuke pelgan seda. Liiga erinev, liiga kauge, liiga võõras. Minust oleks “Minu Tokyo” täiesti lugemata jäänud, kui selle oleks kirjutanud keegi teine, kui Maarja. Aga jumal tänatud, et kirjutas. Sest nagu juba ka mainitud sai, siis see raamat andis mulle palju rohkem kui vaid mõned lisateadmised jaapanlastest ja nende kommetest. 

See on üks põhjus, miks ma loen. Praegu rohkem kui kunagi varem. Nii satub mulle kätte raamatuid, mis muidu ei satuks. Ja lugedes töötab mõte teisiti kui telerit vaadates. Lugedes läheb sõnum minu seest läbi. Midagi endast minu sisse maha jättes, mingeid nurke lihvides, mingeid alustalasid riivates ja kõigutades. 

Üks kommentaar ““Minu Tokyo”

  1. GR hakkasin kasutama alles 2018, aga kõike eestikeelset olen alati pigem laenutanud kui ostnud, seega on mul alates 2010 üsna eeskujulik lugemislist olemas raamatukogu varasemate laenutuste lehe näol. Tuvastasin, et lugesin seda raamatut okoobris 2013 😀 Ei mäleta suurt midagi muud peale selle, et oli üks mu Minu-sarja lemmikuid. Mõtlen, et peaks äkki üle lugema? Maarja blogi avastasin aastaid peale raamatu lugemist, see oli tore üllatus.

    Kusjuures tuleb meelde, et isegi Kaaslasele, kes muidu loeb peamiselt ulmet, soovitasin seda ja ta luges ka, mõned aastad tagasi, meeldis samuti väga… Ta on suur Jaapani fänn.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s