Ootamisest

Eelmisel nädalavahetusel sain kokku ühe meesterahvaga. Pidime jalutama minema. Tema valis koha ja aja. Ja jäi hiljaks… Okei, mitte hullusti, kõigest seitse minutit, aga nagu, tegelikult? 

Kuna mul ootamatult tervelt 7 minutit vaba aega sülle kukkus, siis hakkasin mõtlema, et kui mul on elus kellegi järel oodata tulnud, siis alati meeste. Marca rahustuseks kinnitan, et asi ei pruugi üldse sooga seotud olla, võib-olla ongi mul kuidagi halvasti vedanud, et sõbrannad on täpsed ja kavalerid hooletud ning muidugi on olnud ka neid mehi elus, kes ei hiline, kes tulevad varem. Aga kirjutama ajendas pigem see ühiskonnas valitsev eelarvamus, et naisi tuleb oodata, ja mehed on kõik täpsed nagu Šveitsi kellad. 

Näiteks abikaasat ootasin. Kui oli perega koos minek, siis täiesti tavapärane stseen oli see, et meie lastega istusime juba kõik autos ja härra siis tuiskas majast välja, lips sidumata, hõlmad lahti ja juuksed püsti. Miks ta õigeks ajaks valmis ei saanud, seda teab ainult jumal üksi. Liiste ta sel kiirel ajal igatahes esikus ei kinnitanud, seda ma võin teile lubada. 

Nüüd ootan ma oma poisse. Hommikul ärkame kõik üles, neil on vaja süüa, hambad pesta ja riidesse panna. Mina jõuan tavaliselt pesus käia, natuke kodus koristada, vahel nõudepesumasina tühjaks laadida, pesu kuivama sättida või uue masinatäie hakkama panna, lisaks veel meigin ennast, joon kohvi, vastan kiiretele sõnumitele, kraabin auto lumest puhtaks ja käin sada korda lapsi äratamas ning neid utsitamas. Ja siis ma ikkagi istun maja ees autos ja ootan. Oma mehi. 

Kui ma sõbrannadele kaebasin, et kae matsi, jätab mind ootele, siis nõustusid nad minuga, et tõepoolest, ka nemad ootavad oma meeste järel. Isegi seesama hilineja tunnistas, et tal on kaks last, poiss ja tütar, ning tüdruk on alati enne noormeest valmis. 

Minu kogemuse järgi tuleb naiste järgi oodata vaid seetõttu, et kõik vajalik kodust lahkumise eel on nende õlgadel. Tuleb lapsed üles ajada, neile süüa pakkuda, neid pessu pressida, neile puhtad riided voodile laotada, kontrollida, et neil on kõik asjad kaasas, kui on abikaasa, siis ka tema eest tuleb hoolitseda, et ta ikka representaabel on. Kõigele sellele lisaks tahab naine ka ise kena ning hoolitsetud olla ja nii juhtubki, et kui kõigi teiste eest on hoolt kantud ja naine lõpuks endale aega näpistab, siis tuleb hala, et sind peab jälle ootama. 

Hilinemine on üks vastik komme. Sest vaadake, hilinemisega inimene saadab sõnumi – mina olen tähtsam kui sina, minu aeg on väärtuslikum, kui sinu aeg. Jah, muidugi võib ette tulla ootamatusi ja see on inimlik, et vahel ei jõua kokkulepitud ajaks, ükskõik kui väga selle nimel ka ei pinguta. Kunagi olen ma kirjutanud postituse sellest, et teatud olukordades ma hilinen meelega. Just selleks, et vältida seda, et pean kellegi järgi ootama. Need olukorrad on esimene deit. Peaks selle kombe taastama, olengi kuidagi liiga agaraks muutunud.  

“Šokit€rapeut”

“Šokit€rap€ut”

Anneli Urge

Toimetaja Leelo Laurits

Kirjastus Pilgrim, 2021

318lk

Algab kõik surmaga. Surnud on rikas pangadirektor, keda kahtlustati heausksete inimeste rahade kantimises. Raha, mida ta kõrvaldanud oli, on kadunud. Seda ajavad taga mitmed vihased inimesed. Osad neist inimestest on veendunud, et mees vaid teeskles surma, et vastutusest kõrvale hoida. Peatükk peatüki haaval avab autor lugejale maailma, kus miski pole nii nagu näib. Iga hea tegu, iga ilus nägu on vaid fassaad, illusioon. Raamat täis rikaste ja ilusate saladusi, teesklusi, kuulsaid rõivabrände, millega täidetakse tühjust, mis hinges valitseb. Ei puudu ka narkootikumid, sõltuvushäired, salajased seksiühingud ja esoteerilised meelepetted. Miski pole nii nagu näib ja kõik on müügiks. 

Anneli kirjutab haaravalt ja põnevalt. Raamat sai väga kiiresti läbi ja igav polnud kordagi. Mõnes kohas, eriti lõpus, oleks ehk isegi rohkem soovinud venitamist ja selgitusi, aga kui ma nüüd õigesti välja lugesin, siis lõpp jätkub ja ehk leiavad kõik vastuseta jäänud küsimused ka lahenduse tema järgmises romaanis. 

Mulle meeldis. Üllatavalt hoogne ja tempokas eesti autori kohta. Polnud mingit mömmimist ja jokutamist ning “kandvat pausi”, mis muidu iseloomustab kohalikku kirjanikku. Imelik, et Goodreadsis nii vähe punkte oli, minu meelest veidi alusetult, umbes, et tema debüütromaan oli parem. No ma pole seda esimest lugenud ja mulle küll täitsa istus. 

Muidugi võiks viriseda ja vinguda ühe ja teise kallal, aga põnevikust väga nagu ei ootagi mingit hullu meistriteost ja oma žanri kandis kenasti välja. Ja mulle väga meeldisid ka need väiksed pisted poliitikasse, psühholoogi kabinettide tagatubadesse, juristikasse. Lisas loole tõsiseltvõetavust ja usutavust.