“Tunnel”

“El Tunel”

Ernesto Sabato

Tõlkinud Asta Põldmäe, Tiiu Põder

Korrektor Krista Kiin

Postimees Kirjastus, 2019

158 lk

Juan Pablo Castel on mõrtsukas. Ta on tapnud ainsa inimese, kes teda mõistis ja keda ta armastanud oli. Vanglas, oma karistust kandes, otsustab ta üles kirjutada kogu loo, algusest peale. Ta kirjeldab seda, kuidas ta naisega kohtus, kuidas teda kuude kaupa tänavatel otsis, kuidas ta teda jälitas ja kuidas nende afäär kulges, kuni selle hirmsa ja kohutava kulminatsioonini. 

Ennasthävitava ja psühootilise armastuse käsiraamat. Armastuslugu, mis pealtnäha paistab kirglik ja ebamaine, on algusest peale täis vihjeid katastroofile, millega see kulmineerub. Autor on suutnud suurepäraselt kirjeldada ning edasi anda seda, mis toimub haiglaselt armunud inimese hinges, tema palavikulist ängi, rahutust, meeletust, ebamoraalsust. Kuidas tema mõtted tormavad ta peas allutades igasuguse sündsustunde ja reaalsustaju, kuidas ihaldusobjekti nägemine ja kätte saamine saab tema ainsaks sundmõtteks.

Miks see raamat kõnetab? Vast kõik me oleme armunud olnud nii, et muu maailm taandub, ähmastub, ühtlustub ja kaob selle taustal. “Ma ei maga, ma ei söö, ma ei taha teha tööd”, me kõik oleme seda kogenud. Tunded võtavad laevarooli üle, täiskiirusel karide poole. Piir selle vahel, kus see tunne muutub ohtlikuks, on õhkõrn. Ei hakka luiskama, selle piiri lähedal võib päris mõnus olla. Terve psüühikaga inimesed saavad õigel hetkel pidama. Aga kuna me sinna lähedale vahel jõudnud oleme, siis mõistame ka neid, kes pidama pole saanud.

See raamat on suurepärane demonstratsioon vägivaldse suhte märkamiseks selle varastes staadiumites. Jah, võib näida romantiline, kui meid otsitakse üles, kui meie kohta kogutakse infot, kui me pakume huvi. Aga kui see on liiga intensiivne ja ahistav, kui sõnad “ma armastan sind”, “sa oled ainus inimene, kes mind mõistab”, “ma ei taha ilma sinuta elada”, öeldakse tutvuse esimestel päevadel või nädalatel, siis see peaks olema ohu märk. Nagu olen kirjutanud, siis me ju ei armasta tegelikult teist inimest, me armastame versiooni temast, mille oleme loonud oma peas. Jah, pikemas suhtes see versioon muutub rohkem ehk selle päris inimese moodi, kellesse me armunud oleme. Aga kas on päriselt võimalik paari nädalaga teist inimest nii hästi tundma õppida, et rääkida armastusest? Või on see siiski midagi muud, mida tuntakse? 

Igatahes, väga võimas lugemiselamus. Julgen soovitada kõigile. 

Raamatu võtsin seekord raamatukogust kampaania “Pimekohting raamatuga” raames. Ma jään siin vastuse võlgu, kas see on seotud Valentinipäevaga või tehakse seda kampaaniat mingil muul ajal aastas ka, aga varem pole mina julgenud sel viisil raamatuid laenutada, kontrollfriik nagu ma olen. Aga peab ju mugavustsoonist end aegajalt välja nügima, muidu arengut ei toimu. Raamat tundus õhuke ja kirjeldus sellel köitev. Pean tunnistama, et riiulist niisama teda laenutanud poleks. Nii et minu puhul oli see eksperiment edukas ning usutavasti olen järgmine kord altim samal moel tundmatut raamatut laenutama. 

Neljas doos

Selgus, et minu peavalu, mille üle ma siin kaeblesin, ei olnud siiski seksikas kasvaja, nagu ma lootnud olin, vaid lihtlabane Roona. Klassika – ma saan kõik popid asjad alles siis, kui need H&Mi odavmüüki jõuavad ja terve linn seda kannab. Tegin esmaspäeval kodus kiirtesti, sest ma olin terve päev kuidagi imelikus tujus olnud ja siis koju jõudes veel mingi täiesti lambi asja peale pool tundi nutta lahistanud, saades ise ka aru, et ma ju pole see emotsionaalne mömm, kellele tegelikult korda läheb see, et ta sai sünnipäevaks ainult neli õnnesoovi ja ei ühtegi lilleõit, et põhjus peab milleski muus olema. Ja oligi. Ma ju teadsin!

Esimene päev. Sümptomid: peavalu, kihelus kurgus, üleüldine meeleolulangus. Palavik 36,3 kraadi. Inimesed küsivad, et aga miks sa tegid testi, kui halb olla polnud? Ausalt, mul pole halli aimugi. Sama hästi oleks see võinud mul tegemata jääda ja ma oleks südamerahus edasi toimetanud.

Teine päev. Sümptomid: peavalu, kihelus kurgus. Palavik 35,9 kraadi. Kahtlustan, et kraadiklaasi patarei võib väsinud olla. Helistan perearstile ja saan saatekirja PCR testile. Käin õhtul testil. Kiidetakse, et tubli olen. 

Kolmas päev. Sümptomid: nohu. Palavik 35,5 kraadi. Testi tulemus positiivne. Automaatkõne palus perearstiga ühendust võtta. Helistasin circa 30 korda, keegi ei võtnud toru. Saatsin lõpuks küllalt emotsionaalse e-kirja, millele vastati, et Telial on tehnilised tõrked ja liinid maas, aga jäägu ma kümneks päevaks koju ja võtku palaviku vastu paratsetamooli. Njah, esiteks, kust ma selle palaviku saama peaks? Teiseks, paratsetamool ei mõika minu peal, ibumetiin, jah.

Neljas päev. Sümptomid: väsimus? Ei hakanud kraadiklaasiga isegi mässama, sest palavikutunnet polnud. Pea on paks. Tablett aitas. Nalgesin. Kurgus on justkui kihelus, aga mitte märkimisväärne. Tegin Selveri e-tellimuse ja üllatusin, sest kojuveo eest küsivad nad nüüd 4,90. No jah, mis siis ikka. Sõbranna saatis just paar päeva tagasi kuvatõmmise Maxima lao rottide väljaheidetest. Õnneks tal Selveri laost pilte polnud, muidu jääks puhta nälga. 

Viies päev. Mul on täiesti hea olla. Tuleb sõnum, et pean olema isolatsioonis, kuna test oli positiivne. Ahistan kõiki oma telefonikontakte ja instajälgijaid masspostitustega, sest igavus tapab. Õhtul tekib mu ninale ohatis. Isolatsioon tundub selle valguses päris hea.

Kuues päev. Ma ei viitsi enam koroonast, isolatsioonist ega muust sellega seonduvast blogisse kirjutada. Trenni tahaks. Õue. Autot pesema. Peas keerlevad igasugused painajalikud ideed selle kohta, et võiks raamatu kirjutada. Idee on ka. Peas on esimesed kolm peatükki valmis kirjutatud. Loomulikult on see mu peas geniaalne ja vaimustav. Ja samal ajal labane, nõme, igav, tüütu ja ebaoriginaalne. Kirjaniku tavapärased mõtted, nii tundub. 

Kust ma sain, ma ei tea siiani. Millal mul sümptomid tegelikult avaldusid, ma ka ei tea. Terve testi tegemisele eelneva nädalavahetuse olin selline õrnake ja nutune, äkki ma juba siis põdesin, aga ei teadnud? Palju ma sel viisil viirust edasi jõudsin levitada, sest ma käisin poes ja trennis ja chillisin sõbrannaga kohvikus ja võtsin kodus külalisi vastu, ma ka ju nüüd ei tea. Igatahes, kaks aastat ma teda taga ajasin, esialgu küll selleks, et immuunsust saada, hiljem oli mul juba vaktsiin tehtud, aga nüüd siis on täispakett, lisade ja boonustega. Ja taas, ma ei taha kõlada nagu vandenõuteoreetik, aga mida krdit! Ma olen kinni pidanud kõikidest reeglitest, kandnud maski, desonud, lasknud end pookida, hoidnud distantsi jne. Kui minu ainus lohutus on see, et “kui sa poleks vaktsineeritud, siis ilmselt oleksid haiglas või oleks sul palju raskemad nähud”, siis millegipärast ei lohuta kuigi palju. Mul on ainult üks küsimus – kui kaua see jama veel kestab?

Mida sa jõusaalis märkad

Ritsiku blogis tekkis põnev diskussioon selle üle, et mida keegi jõusaalis tähele paneb ja kas inimeste hirm selle osas, et nende riietust, kaalu või treeningkava jälgitakse ning arvustatakse on põhjendatud või mitte. Ma mõtlesin seda kommenteerida Ritsiku blogis, aga kuna tekkis nii palju mõtteid, siis otsustasin hoopis postituse kirjutada. 

Lühike vastus küsimusele, kas teised sind spordiklubis märkavad ja arvustavad on JAH. Kas see peaks kedagi takistama trenni minema – EI! 

Ebamugav tõde on see, et inimestel on silmad peas ja nad märkavad. Lisaks on inimesed ka õelad ja kaded, seetõttu nad ka arvustavad ja annavad hinnanguid. Ja siin ei loe see, kuidas sa välja näed, mida trennis teed, millises kaalus sa oled ja millise firma tosse kannad.

Hiljutine näide. Trennikaaslane rääkis mulle sellest, kuidas ta tuli trenni ja nägi, kuidas üks naine poolteisttundi diivani peal retuusides arvutis istus. Ta tegi lausa pilti ja jagas seda minuga. No jah. Esiteks, see on juba inetu, teisest inimesest luba küsimata pilti teha ja seda levitada. Teiseks, miks sa sildistad või arvustad? Sa ei tea tausta. Võib-olla inimene tuli trenni, pani riided selga ja sai siis ootamatult kõne töö juurest, et tal on vaja kiiresti meilidele vastata või mõni hädaolukord lahendada. Mul on endal aastate jooksul esinenud situatsioone, kus ma pargin auto juba spordiklubi ette ära ja siis selgub, et ma pean tagasi töö juurde sõitma. Kui see kõne oleks tulnud viis minutit hiljem, oleks mul juba trenniriided seljas olnud. 

Ma ka vaatan teiste inimeste raskuseid. Eriti vaatan meeste raskuseid, sest ma ei võrdle end teiste naistega vaid meestega. Jah, on tiba kummaline vaadata, kui mõni poole suurem kasutab poole väiksemat raskust kui mina. Õigemini, ma vaatasin seda ja kergitasin kulme. Kuni ma eelmisel aastal operatsioonil käisin ja kuu aega mingite miniraskustega trenni tegin. Jah, mees võib suur olla, aga ma ju ei tea temast midagi. Võib-olla ta taastub vigastusest. Võib-olla tal oli operatsioon ja see on tema esimene kord pärast oppi trenni teha. Võib-olla ta ongi esimest korda elus jõusaalis ja alles otsib oma jõudu. Ma ju ei tea. 

Kas ma märkan ülekaalulisi inimesi trennis? Jah, nagu ma ütlesin, mul on silmad. Ma märkan ka ülikõhnasid. Ma märkan ilusaid ja tavalisi, märkan inimesi, kui nad regulaarselt käivad ja nende näod mulle tuttavaks saavad. Ma märkan inimesi igal pool. Kaupluses, tänavapildis, kinos, restoranis. Kas ma arvustan teisi inimesi kaalu pärast? Ma valetaks, kui ütleks, et ei arvusta. Samas, minu meelest suures ülekaalus inimesed, kes tulevad jõusaali on kangelased. Ja seda ma ütlen täiesti siiralt ja irooniata. Ma tean kui raske on oma elu muuta. Tean seda hirmu, et issand kõik vaatavad ja kritiseerivad. Sellest üle olla ja teha samm oma tervise parandamise nimel on kangelastegu. Kordagi oma elus pole ma mõelnud, et iiuu rõve paksmagu, mida ta ronib siia. Ma olen alati mõelnud, et nii tubli, et tulid. Jah, ma märkan ülekaalulisi. Ja ma märkan anorektilisi. Neile ma soovitaks, et jäta palun need jooksulindid ja ellipsid ning mine võta mõni hantel ja kang. Sul pole vaja kaloreid põletada, sul on vaja lihased kasvatada. 

Jah, ma märkan seda, mida inimesed trennis teevad. Ma olen see jube ja hirmus inimene, kes läheb juurde ja õpetab ka veel, kui ma näen et tehnika on vale. Üldiselt olen õppinud, et meestele pole mõtet midagi öelda, nad solvuvad ja teevad kiusu pärast veel rohkem valesti. Mehele on siis mõtet midagi öelda, kui ta ise küsib või kui ta tahab sulle muljet avaldada. Naised on nõuannete osas vastuvõtlikumad. Ma ise tahan ka, et mulle öeldakse, kui ma valesti teen. Tihti ma küsin ise, et palun, vaata mu tehnika üle, et ma endale viga ei teeks. Veel vaatan ma teiste treeninguid seetõttu, et saada ideid. Jah, mul on oma kava, aga ma miksin seda, sest lihased harjuvad ja ma tahan väljakutset. Kui keegi on väga heas vormis, siis ma tahan ju teda jäljendada, et samale tasemele jõuda. 

Loomulikult ma märkan, mis inimestel trennis seljas on. Ma märkan seda, sest ma olen harakas ja ilusad riided köidavad mind. Ise pole ma kaks aastat uusi trenniriideid ostnud ja mul on jube piinlik, et ma oma vanadega käin. Sellepärast ma vahingi, et näha, millised praegu moes on ja mis mulle sobida võiksid. Väga harva jäävad silma ka ilmselged möödalaskmised. Näiteks üliõhukesest materjalist trenniriided või sobimatud riided. Näiteks kui mõni mees on tulnud trenni ujumispükstes, sellised pikemad, põlvini. Või kui tullakse lühikestes pükstes ja siis need rulluvad üles pressipingil ning paljastavad mõne üleannetu munandi. Või kui jalatsid on sobimatud või mudased. Või kui mõni naine tuleb trenni tavalises rinnahoidjas, mitte spordirinnahoidjas. Või siis tullakse trenni väga nappides riietes, mis tõmbavad tähelepanu kandjale. Minu jaoks on see pea alati signaal selle kohta, et inimene ei tee päriselt trenni. Ta on esimesed korda spordisaalis või käib seal haruharva. Miks? Sest sellised valikud teevad treeningu ebamugavaks. Need takistavad liikumist ja ilma spordirinnahoidjata jooksmine on isegi väikse rinnaga naistele füüsiliselt valus. Tavaline rinnahoidja lihtsalt ei toeta rinda piisavalt. Ja need, kes käivad regulaarselt, need teavad kõike seda ning nende riietus kõneleb sellest.

Olen näinud ka naisi, kes käivadki jõusaalis oma keha demonstreerimas. Nad on hiljuti endale uued tissid pannud ja siis muidugi käsi ei tõuse neid igavasse ja katvasse spordirinnahoidjasse peitma. Nende puhul ma kahtlen, et nad pahandavad, kui neid märgatakse. Reeglina trenni nad ka väga ei tee. Käivad natuke ühe masina juures Instagrami scrollimas, teise masina peal Tinderis swaipimas, kolmanda masina peal selfisid klõpsutamas. No kui see neid õnnelikuks teeb, siis minugi poolest andku minna. Pakun, et tahad, ma teen ise paar klõpsu sinust, kui ta mu masina peal ees on. Regulaarselt trennis nad nagunii ei käi. Leiavad mõne sponsori sealt üsna kiiresti ja rohkem nad ei tule. 

MyFitnessi kõrge hinnatase dikteerib seltskonna. Vabandust, et ma seda kirjutan, aga nii on. See tähendab, et mingid itsitavad noored või lihtsalt tähelepanunäljas inimesed satuvad spordiklubisse harva. Väga-väga harva olen näinud kohatut kiindumuseavaldamist klubiliikmete vahel. Teatud häbitundega tunnistan, et paar korda on see mulle ka peeglist vastu peegeldanud. Peikaga trennis käia on ülemõistuse äge, aga peika võiks arvestada, et tema jätab mu nagunii maha, aga mina pean seal klubis edasi käima. Hoidku oma musid ja mu miljonidollariväärilisekanni mudimine teiseks puhuks. 

Kokkuvõtteks ütlen, et sport teeb inimesed ilusaks. Mitte ainult väljast vaid ka seest. Trenn vähendab stressi ja tõstab õnnehormoone. Füüsiline tegevus stimuleerib ka aju. See tähendab, et sport on kasulik nii kehale kui vaimule ja seepärast peaks trenni ikkagi tegema. See tunne, et ma ei saa spordiklubisse minna, sest kõik vahivad ja annavad hinnanguid, läheb üle. Kui keegi ainiti vahib, siis pigem seetõttu, et talle meeldib see, mida ta näeb. Teaduslikud uuringud kinnitavad, et meie pilk jääb pikemalt peatuma sellele, mis meile meeldib ja mida me ilusaks peame. Ma ise kipun ka seda viimast asja unustama ja mõtlen ikka, et ju mul on meik laiali või juuksed püsti. Kõige kiirem leevendus on otse küsida, et mis passid. Sõltuvalt subjektist tooni valida.