“Pööningutuba”

“The Wife Upstairs”

Rachel Hawkins

Tõlkinud Lii Tõnismann

Toimetanud Veste Roosaar

Kirjastus Helios, 2021 

278 lk

“Pööningutuba” on tänapäevane tõlgendus klassikalisest armastusloost orvuks jäänud Jane Eyre ja rikka Edward Rochesteri vahel. Või sellist lugu mulle lubati. Üsna kiiresti saab selgeks, et kui autor enda meelest sooviski nädata seda, kuidas aeg on muutunud ja kuidas naised valitsevad maailma, siis oli ta asjadest veidi vildakalt aru saanud.

Kui ma mõtlen originaalse Jane Eyre peale, siis tegemist oli tol ajal erakordse looga. Naine, kes omandab hariduse, kes leiab töö, kes tegeleb enesearenguga ja kes ei arva, et tema elu eesmärk on leida mees, kes tema eest hoolitseb ning talle perekonna kingib. Kui selline mees siiski tema külje alla ujub ning selgub, et mees pole vaba, siis ei jää Jane kuulama mehe selgitusi, kuidas ta on vaene õnnetu ohver, vaid tegutseb kiiresti ning otsusekindlalt, lahkudes olukorrast, mis talle liiga palju kiusatusi ning meelehärmi põhjustaks. Ta rajab nullist oma elu ning saab igas olukorras hakkama. Ta ei otsi kergema vastupanu teed. Ning kõige lõpuks on tema see, kes vaese hr Rochesteri päästab ning mehe eest hoolitseb, mitte vastupidi. 

“Pööningutoa” Jane on pätt, varas ja nõrk naine, kes arvab, et rikkus ning abikaasa talle õnne toob. Ta ei oska eriti midagi ja pole ka kuigi läbinägelik. Lugu ise oli samuti lünki täis ning lõpp ebausutav ning lohakas. 

Idee mulle meeldis, selle eest jätsin Goodreadsi 2 punkti, muidu oleks jätnud ühe. Aga teostus jäi poolikuks ning haledaks. 

Sitsi tänava õppetunnid

Poisslast kolides, seisime punase foori taga ja ootasime lubavat tuld. Meie ees rullus lahti tõsieludraama. Natuke napakas see ristmik seal Sitsi ja Kopli tänava nurgal on, viie tee ristumiskoht, kus lisaks lubavale fooritulele peab arvestama veel ka paremakäe ja peatee reeglit. Iga kord sealt sõites on natuke kõhe, kuigi load juba pikalt olnud ja sellest ristmikustki kümmekond korda sõidetud. Igatahes, kaks autot sõitsid ninapidi kokku, otse meie ees. Käis krõps, ühel autol lõi kärsa kortsu ja plastikut lendas kahte lehte. Põhjuseks see, et meesterahvas pööras vasakule, aga ei arvestanud, et ka vastassuunast tulijatele on lubav foorituli. Puänt seisnes selles, et kui mõlemad juhid autost väljusid, siis see, kes reegleid eiras, kruttis nimetissõrme meelekohal ja räuskas. Loogiline. Teises autos oli ju naisterahvas…

Sitsi tänaval elas poeg kaks aastat kopikatega. Paar korda kuus käisin tal järel või viisin koju, ja neid kordi, kus ma ise poleks seda sama viibet meesjuhtidelt sellel tänaval saanud, võin vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Peamiselt seetõttu, et julgesin trepikoja ees peatuda, et laps autost välja lasta ja teises sõidukis istuv härrasmees ei kannatanud 30 sekundit oodata. Regulaarselt juhtus seda, et suurelt tänavalt kitsale majadevahelisele teele tulnud sõiduk sundis mind 300 meetrit tagurdama, hoides oma autonina minu armsa Volli vastas. Ma ei hakka luiskama, ma ei teinud seda lugu neile omalt poolt meeldivamaks. Mängisingi kaasa rolli, millesse mind suruti, nimelt loll eit roolis, kes sõita ei oska. No ja tagurdasingi nii aeglaselt kui ma vähegi oskasin, ise rooli taga itsitades. 

Venelastel on üks film, “Briljantkäsi”, arvan, et minu põlvkonna inimesed on seda elus vähemalt korra ka näinud. Sealt on pärit üks lause, mis mulle väga meeldib: “Kui inimene on loll, siis pikaks ajaks.” Ning ma mõistan, et kuigi muu maailm võib edasi liikuda, naistel lubatakse hääletada ja autot juhtida, aga teatud seltskonnas on naine ikkagi see madalam eluvorm, kellega eriti arvestama ei pea ja kellele võib alati lajatada, kui loll ta on, kuidas ta millestki aru ei saa ja kuidas tema arvamusega arvestama ei pea. 

Üks mu kolleeg ei ela Sitsi tänavalt kaugel, Arsenali Keskuse kõrval. Ka tema räägib mulle iga päev sellest, kui loll ma olen, kui ma tema arvamusega ei nõustu. Täiesti tavaliseks on muutunud see, kui ta ütleb mulle, et nii lolli inimest pole ta ammu juba kohanud ja et inimesi mitte eksitada, siis peaksin ma oma juuksed uuesti blondeerima. Hullult tahaks öelda, et see mulle korda ei lähe ja ma sellest täiega üle olen. Paraku pean tunnistama, et kui ma oleks üle, siis seda postitust poleks sündinud. Pole päris nii, et ma kodus patja niisutan sellepärast, aga oma intelligentsis kahtlen ma küll sagedamini, kui see mu meelerahu jaoks kasulik oleks. 

Kui ma mõtlen sellele naisele tolles autos, siis ma ei tea, kuidas ma oleksin tema asemel reageerinud. Kahjuks ei näinud ma sedagi, kuidas tema reageeris, sest me pidime edasi liikuma. Aga naisena liikluses tunnen ma küll, et kuigi ma tean liiklusseadust ja reegleid ning sõidan (enamasti) nende järgi, siis iga meelekohas kruttimine, kätega vehkimine, signaalitamine, võtab seest õõnsaks ja paneb mind kahtlema, et kas ma ikka toimetan õigesti. Võib-olla, kui ma ükskord suureks kasvan ja julgeks muutun, siis ma ei lase ennast kiusajatel terroriseerida ja astun vastu. Aga võib-olla ma kasvan hoopis targaks ja annan järele. Sest milleks ennast alandada ja laskuda nende tasemele?

Harju keskmine

Eesti Ekspress on koostanud testi “Kuidas sul läheb?“, kus saab ennast oma eakaaslastega võrrelda. Testid mulle meeldivad ja eriti sellised, kus selgub, et ma olen täiesti tavaline, keskmine eestlane.

No kui mul veel tervelt 24 aastat tervena elada on jäänud, siis see on ju superluks! Netopalk on mul keskmisest suurem. Kogutud pension väiksem. Täiskohaga tööl hakkasin ju alles 10 aastat tagasi käima. Elukoht linnakorter, nii nagu keskmisel.

Eluruumi ainuomanik. Liisib mootorsõidukit. Omab eluasemelaenu, mille intress aastas on 1377 eurot. Lapsi 4 (või rohkem). 

Rahvus eestlane. Hinnang tervisele hea. Keskmine kaal 57kg. Ei suitseta. Alkoholi tarbija vähem, kui korra kuus.

Nimi on mul ebapopulaarne. Amet samuti. 

Aga suures plaanis täitsa keskmine.

Aga kuidas teil läheb?