Sõprussuhetest täiskasvanueas

Kuna ma umbes aasta tagasi jätsin maha oma senise elu ja sellega seoses ka 99% ulatuses kogu oma tutvuskonna, siis ühel hetkel koitis mulle, et mul polegi enam sõpru. Või noh, on 1 sõber, kes mul tekkis Rahva Raamatus ja kellega jäime suhtlema ka pärast seda, kui minu karjäär seal lõppes. Aga olla 40-aastaselt sõpradeta – päris ebameeldiv. Kui ma ise tutvuks inimesega ja selgub, et tal pole sõpru või tema sõpruskonna moodustab suhteliselt värske seltskond, inimesed, keda tuntakse ehk aasta või paar, siis mul kukuks küll häirekellad helisema. Sest kuidas see võimalik on, eks? Mis sul viga on, et inimesed su ellu ei jää? Ja ära tule mulle seda juttu rääkima, et kõik inimesed teevad sulle liiga või ei mõista sind. Nagunii oled ise bitch ja seetõttu keegi sind pikalt välja ei kannata.

Noorena oli mul suur sõpruskond. Ma olen terve elu leidnud uute inimestega ühise keele ja ei solvu lihtsalt. Üldiselt pole mul ka probleemi saladusi hoida. Sain läbi nii klassikaaslastega kui ka erinevas vanuses koguduseliikmetega. Sõpru oli mul nii nooremaid, kui vanemaid, erisuguse perekonnaseisu, seksuaalse orientatsiooni, rahvuse kui soo hulgast. Mõistagi vaadati koguduses sellele viltu, kui sa “ilmalikega” liiga lähedane olid. Räägiti sellest, kuidas nad sind ahvatlevad halvale teele ja kiusatustesse ning parem on, kui sa seltsid ainult nendega, kes sinu usutunnistust jagavad. No ja eks ma püüdisn ka olla korralik selles osas. Samas, sõbrad jäid mulle kuidagi iseenesest ja juhuslikult külge ning salaja olin ikka ka oma klassikaaslastega hea sõber edasi. 

Kui ma aga abiellusin ja Tallinnast Pärnusse kolisin, siis jäid ka suhted klassikaaslastega soiku ning enamikest koguduse kaaslastest, kes maha jäid. Eks me ikka hoidsime ühendust, saime vahel kokku, isegi kirja teel suhtlesin paariga, aga see polnud enam päris see. Kui juba ka lapsed sündisid, siis kadusid ka vaikselt need üksikud vallalised ja lastetud sõbrannad. Uusi mulle Pärnus väga ei tekkinud. Mees polnud seltskondlik, temal oli ainult 1 sõber, keda ta ei sallinud, aga kellega suhtles, sest armastas sõbra naist, teate küll, selline tavaline asi. Selle naisega olime justkui sõbrannad, sest me olime palju koos, aga minu jaoks oli temaga suhtlemine alati imelik ja pingutatud. Koguduses tekkisid küll mõned, kellega rohkem läbi sain, aga kuna mu mees arvas, et ma sõbrannadega kokku saades temast halba räägin  ja nõudis iga kord pärast sõbrannadega koos olemist põhjalikku arannet vestlusteemadest, siis oli mul ühel hetkel lihtsam üldse mitte kellegiga suhelda, sest äkki ma kogemata ütlesin midagi, mida mees tõlgendas rünnakuna enda vastu. Seega, olid tuttavad, kellega rääkisime üldistel teemadel või sõbrannad, kes said oma südant puistata, aga kelle suhtes mina ise väga suurt sõprust ei tundnud, sest ma ei julgenud midagi isiklikku avaldada. 

Õppima asudes tekkisid mulle taas paar sellist sõbrannat, kellega tundsin suuremat lähedust. Kuna ma tol ajal hakkasin aduma ka seda, et see suhe, milles ma olin, on vähemalt mingil tasandil vägivaldne ning ebaloomulik, siis hakkasin tasakesi ennast ka avama. Need sõbrad vajusid soiku, kui ma tagasi Tallinnasse kolisin. 

Viimased 10 aastat ongi mu elus tekkinud sõbrad just töökaaslaste seas, aga kui olen töökohta vahetanud, siis katkeb ka ühendus ning nii need sõbrad kaovad. Seega, minu probleem pole mitte see, et ma ei leiaks sõpru või mul oleks keeruline lähedaseks saada, minu probleem on see, et ma ise olen sõbrana väga passiivne. Ma algatan ise minimaalselt kontakte. Kui keegi minuga ühendust võtab ja hulle ning napakaid ettepanekuid teeb, siis ma suht 89% olen nõus kõigega, aga ma ise ei tee seda. Ma arvan, et see muutus käitumises tekkiski mul abielus olles. Nagu öeldud, siis mehele ei meeldinud keegi ja tema ei tundnud vajadust ka suhtluse järele, mis reaalselt tähendas, et kui meile ka külalised tulid, siis mees oli seltskonnas täpselt nii kaua, kui ta oma taldriku tühjaks sõi, tõusis püsti ja läks oma tuppa arvutit mängima (ma saan aru, kui palju küsimusi ja kulmukergitusi see lause tõstatab, et mis mõttes on täiskasvanud mehel ja isal “oma tuba”, aga nii oli, see oli tema koobas, kus ta sisuliselt kogu oma aja veetis. Ta tuli sealt välja ainult siis, kui süüa sai ja magama. Mina võisin seal ruumis viibida temaga koos või kokkulepitud ajal. Lastel polnud sinna üldse asja. Ja fakt on ka see, et oma aja veetis ta seal arvutimänge mängides. Või siis olime koos, kui vaatasime tema arvutist mõnd allalaetud filmi või seriaali. Praegu seda kirjutades on endal ka imelik, aga siis tundus see kõik mulle täiesti tavaline ja normaalne.). Mina siis jäin koos külalistega kööki või elutuppa selgitama, et mees lihtsalt ongi introvert. Aga inimestele jäi mulje, et nende seltskond pole piisavalt huvitav ja ega kolmandat korda külla ei tuldud. Ka ei kutsutud meid enda poole kuigi tihti. Kui mingi kutse tuli, siis ühistele kohtumistele, kuhu oli terve kogudus kutsutud. Igatahes, sellest ajast on mulle jäänud tunne, et ma vist ei meeldi inimestele eriti ja seetõttu ma vajan pigem seda, et initsiatiiv tuleks teistelt. Samas, ma saan aru küll, et kui mind peab pidevalt kutsuma, siis ühel hetkel tekib tunne, et ma pole ise üldse huvitatud midagi koos tegemast. Kuigi see nii pole. 

Nii et siin ma siis nüüd olen, 40 ja sõpradeta, sest need, kellega mul varem lubati suhelda, enam ei suhtle minuga ja uute inimestega tutvudes jätan ma ise vaoshoitud ning eemaloleva inimese mulje. Ma ei hakka keerutama, suht sitt seis. Eks ma osaliselt seetõttu seal Tinderis nii aktiivne olengi, sest seal vähemalt keegi suhtleb minuga, saadab mulle naljalinke, jagab oma päevategemisi, kutsub mind jalutama või kohvile. Minu jaoks pole oluline, et need inimesed on juhtumisi mehed või et nad tingimata peavad minuga romantilist suhet arendama. Lihtsalt tavalist inimlikku kontakti tahaks. 

Seega, minu küsimus lugejatele, et kuidas tekivad sõprussuhted täiskasvanu eas ja kuidas neid arendada ning hoida? Julgete üldse enda südamesse lasta inimest, kellel pole keskeaks ühtegi lapsepõlvesõpra jäänud? 

*Pildid mu telefonist, mida ma olen viimase kahe nädala jooksul oma sõpradele saatnud. Selle ilusa käevõru sain kingiks ühelt armsalt kaasblogijalt ja hullult armsalt inimeselt. 🥰

20 kommentaari “Sõprussuhetest täiskasvanueas

  1. Mul on sõbranna lasteaiast, kellega vahel ikka külastame ja jutustame aga südamesõbrannad pole… Mõnede klassikaaslastega suhtlen aga mitte väga tihti, esimesed 5-10a pärast kooli sai rohkem suheldud aga nii 3 ikka on, kellega aeg-ajalt räägime. Kursakaaslastega suhtlen ka, praegu juba tööl võimalik päris mitut kohata – põmst 1/4 algsest kursusest töötab koos ja teise 1/4 suhtlen tööalaselt aga rohkem isiklikult suhtlen 1 kursaõega.
    No ja siis on 3 endist töökaaslast, kellega käime lõunal ja kohvitamas ning on nn uued sõbrad tekkinud.
    Aga ma ei ole oma sõprade käest uurinud, et mis nende ajalugu sõpradega on jne, st see pole oluline, mis ajastu inimestega suhtleb.
    Exi aegse tutvusringkonnaga praktiliselt ei suhtle. Seega päris palju muutusi toimus

    Meeldib

  2. Suhtlemisalti inimesena ei ole keeruline uusi tutvusi sõlmida, sõprussuhetega on keerulisem. Sõprussuhe on kahepoolne ja vajab hoolt. Tunnen, et kiirustavas maailmas justkui tead sõpradest kõike, kuid kui mõtlema hakkad – millal viimati kohtusid sõbraga…võib minna aasta vabalt mööda. Mulle meeldib sõprussuhet hoida, seda turgutada (aegajalt silmast-silma kohtuda) ja sõbrale helistada, küsida: kuidas Sul läheb? Kuulata ja rääkida, arutleda. Kui on raske hetk, olla kohal. Vanemas eas on tekkinud kaks väga olulist sõpra endiste töökaaslaste hulgas, kellega pean sidet ja meil on kokkulepe, et vähemalt kord kuus helistame (elame erinevates riikides) ja ühe sõbraga käin kord aastas reisimas.

    Mulle meeldib Ave Alavainu kirjutatud luuletus:
    Sõprus ei küsi, kui palju Sa kaalud,
    oled Veevalaja, Kalad või Kaalud.
    Sõprus ei küsi, kus olid nii kaua –
    kui tuleb sõber, katad vaikides laua.
    Sõprus ei küsi, olid kaugel või ligi:
    sõber teab niigi – kui pidi, siis pidi.
    Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
    Ta tuleb targu, kui Su ihu on nõder.
    Ta ei küsi kui pruut:”Kas olen Sul ainus?”
    Ta toob pudeli veini ja toetab Su vaimu.
    Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem:
    ta on nagu vein – kui vanem, siis parem.
    Arm on nii üürike. Sõprus on püsiv.
    Mina ta vanust küll TÄNA ei küsi.

    Liked by 3 people

  3. Mul on täiskasvanult sõbrad tekkinud hobide/töö kaudu (mul on töö ja hobi vaheline piir udune) – või teiste tuttavate kaudu, nt satun mingile peole ja kellegagi klapib hästi.

    Hobide/töö kaudu tuleb eriti tihe side siis, kui tuleb ühiselt midagi ette võtta või millegi eest vastutada.

    Meeldib

    1. ja tglt on ka paar internetituttavat aja jooksul järjest lähedasemaks saanud. Et olen inimesega omaenda ja teiste blogide sabades juba pikalt suhelnud ja millalgi saan ka päriselt kokku. See blogisabades suhtlemine annab nagu hea pinna edasi suhtlemiseks, nii palju hoiakuid on juba ilmsiks tulnud, üksteisele on juba nii palju räägitud, mis siis, et kirjalikult.

      Liked by 2 people

    2. Jah, mul ka on hobi kaudu tekkinud paar päris head tuttavat. Kui julgeks järgmise sammu teha sõpruse suunas, siis kes teab. Töökaaslastega saame muidu hästi läbi, aga väljaspool tööaega ei suhtle, no oleks imelik ka, sest kõik nad on mehed.

      Meeldib

  4. Mul on olnud nii, et need perioodid elus, mil mul on püsipartner, ei ole ma vajanud mingit sõbrannatamist. Päris noorena olid sõbrad olulised, aga kusagil alates 30+ enam mitte, välja arvatud siis üks periood millalgi 40+, kui vahepeal mõne aasta üksik olin. Aga nii kui püsisuhe tekib, nii jäävad ka sõbrasuhted soiku, sest siis on mu mees minu kõige parem sõber. Seepärast olen ilmselt oma sõpradele jätnud mulje, et vean neid alt – lasen lihtsalt jalga mingil ajal ja ei viitsi enam suhelda. Ma olen muidugi vanem ka ja mida vanemaks saan, seda rohkem tunnen, et ei vajagi kedagi peale oma mehe ja perekonna. Huvitavate inimestega olen iga kell nõus suhtlema, aga neid iga päev mu teele ei satu. Raamatuid lugeda on palju huvitavam 🙂 Ja kui keegi seda minu egoismiks peab, siis olgu nii 🙂

    Liked by 3 people

    1. Mu eks oli samasugune, et talle piisas minust. Ise tunnen, et vajan siiski erinevaid inimesi oma ellu. Ei pea palju olema, aga mõni siiski lisaks partnerile.

      Meeldib

    2. Mul oli nii, et eks oli pikalt parim sõber ja ainus keda vajasin ning kui lahku läksin, siis oli ikka väga keeruline. Nutsin palju, sest polnud harjunud sellega et ei suhtle kellegagi iga päev. Pidin toetuma ainult iseendale. Sellessuhtes ei tasu kõiki mune ühte korvi panna, et partner on ainus parim sõber.

      Mulle ka eri inimtüübid meeldivad, aga lähedasteks saan väga vähestega, kui üldse. Tuttavaid on palju.

      Meeldib

      1. Ma olen sellel sõprade teemal mõelnud, et sellist täielikku igal-tasandil sidet, nagu mul tekib partneriga, ei teki kunagi sõbrannadega. Ikka palju pealiskaudsemalt suhtlen teiste naistega. Räägin küll kirjandusest, päevakajalistest sündmustest, nende eludest jne, aga enda sügavamatest soovidest ja hirmudest ei kipu rääkima. Mingi piir on ees. Naise ja mehe vaheline side on ikka hoopis midagi muud. Uues suhtes on see ka olemas, aga üritan mitte täielikult temale toetuda. Ei taha sama viga korrata, et partner on parim sõber ja siis on väga raske lahku minna (isegi, kui suhe ise enam ei toimi).

        Liked by 2 people

      2. Ma arvan, et mehe ja naise vaheline sõprus ongi intensiivsem, kui see saab sõbrannaga olla. Samas, kui on pikem sõprus sõbrannaga, kes on näinud mind nii suhtes kui vallalisena, kes on rõõmustanud koos minuga kui leian partneri ja kurvastanud, kui see suhe on lõppenud, on ikkagi lähedasem, kui mees. Neid sõbrasuhteid ei saa omavahel võrrelda. Ja ka platoonilisi sõpruseid ei saa võrrelda, sest vähemalt minul on sõbrad väga erinevad. Mõnega räägin ühel teemal väga avameelselt, teisega teisel, kohanen vastavalt sõbrale.

        Meeldib

  5. Minul ei ole alles mitte ühtki lapsepõlvesõpra. Jah, kui vanad klassiõed või 3-aastaselt kohatud sõbranna teele satuvad siis ikka räägime paar sõna juttu aga sõbrannatamise rong on läinud ja elud eri teid. Tõenäoliselt kuna ühes raskes elufaasis ei tahtnud end kellelegi peale suruda ning keegi ise initsiatiivi ka ei näidanud siis nii jäigi. Täiskasvanuna olen sõpru leidnud töölt ja enda loetavate blogide autorite seast. Mul on seesama häda, et ise ei taha end kellelegi peale suruda ja kui teine pool on sama loogikaga siis võibki suhtlus katki minna. Aga samas kui ma võtan end kokku ja kutsun kellegi nt välja või kohvitama aga tal laps haige või muu asi ees ja teine kord ka ei sobi siis kolmas kord tundub juba peale pressimisena, jään vastaspoole initsiatiivi ootama ja võib juhtuda, et jäängi ootama….
    Ja kuna mu sõprade ring on ikka väga-väga õhuke siis üritan end ikka inimestele meelde tuletada ja vahel initsiatiivikas olla. Omaette on küll mõnus aga vahe ikka lobiseks ja sõbrannataks nii, et maa must 😀

    Liked by 2 people

  6. 😀 Ma küll hea meelega kutsuks su lõunale (või üldse umbes enamuse neist blogijatest, kelle blogisid ma loen aga pole elusees kohtunud ja vist ei tea mõne nimegi).
    Agajaa, on tüütu sõprade leidmine mingist vanusest alates. Ma võin tõesti öelda, et mul on vist 1 lapsepõlvesõbranna (käisime samas klassis, aga rohkem hakkasime suhtlema siis kui ma gümnaasiumisse ära teise kooli läksin). Muudest sõpradest osad on ka umbes sealt hilisest teismeeast, veidi ka ülikoolist aga tugevalt poole oma ülikooliaegsetest sõpradest olen küll kaotanud sellega, et viimase 10 aasta sees on 6 aastat välismaal elatud. 5 eri riigis. Uues kohas uuesti alustamisega on see nõmedus, et nad ju jäävad maha ja kui sa ainult pooleks või üheks aastaks kuhugi kolid, siis paljud ei vaevugi – itaalia töökaaslastest mul nt polegi ühtki sõpra. Kõigil oli juba limiit täis ja teada ka, et ma seal ju ajutiselt. No ja Hispaanias mängis pandeemia mäkra, nii väga uusi sõpru ei leia ka, ikka enamus on kolleegid ja sageli samasugused ajutised nähtused nagu ma ise. Ma küll üritan iga kord Eestis käies (2x aastas umbes) kõik oma lähemad sõbrad ära külastada, aga viimasel ajal on ka sellega üsna kehvasti.

    Liked by 1 person

  7. Hehee, ma mängin kah arvutil kuid sõprade, tuttavatega kokku saades eelistan ikka inimeste seltskonda. Ja mitte ainult viisakusest, huvitav ju suhelda, muidu neid külla ei kutsuks. Viimase kahe koroona aasta jooksul on suhtlemine seoses igasugu karmide piirangutega vähemaks jäänud, samas kui vähegi võimalik saame ikka kokku. Tänagi saatsin mitmele sõbrale teate, et sõidan homme suusamäele ja võtan hea meelega autosse kui aega ja soovi on. Kampas ikka lõbusam – nii autos sõita kui mäel suusatada.

    Täiskasvanueas uued sõprussuhted … ega nii lihtsalt ei teki ikka. Vahel seltskonnas saad mõnega kokku, kellest kohe aru saada, et jube lahe. Paraku pole minu vanuses tööl käival perekonnainimesel aega nii lõdavalt nagu noorest peast, et võisid suvalt mõneks päevaks sõbra juurde teise linna pidutsema sõita. 40’se kanti siiski tekkis paar sõpra ja sõbrannat, kellega siiani suhtlen.

    Meeldib

  8. Oo, see nii minu teema jälle 🙂 Ma olen samuti sõbrana passiivne, miskipärast on tunne, et “ah, mis ma ikka ennast peale surun”, kuigi võib-olla ei arva teine pool üldse nii, aga on ette tulnud juhuseid, kus mul on selline mulje jäänud ja eks tilk tõrva rikub ikka terve mee ära. Teisalt, mulle sobib enda seltskond ka ja väga tihe sõprus muutub mulle ahistavaks, kui iga päev suhelda stiilis “a mis sa täna teed?”. On ette tulnud ja seda ma ise välja ei kannata.
    Mul on paar ammust sõbrannat, aga nendega ma tõesti kohtungi sagedusega korra aastas. Netis räägime ehk kolm korda. Paljud seda vist sõpruseks ei peakski? Uuemad sõbrad on kõik mehe kaudu, sest mu mees on enam-vähem samasse kanti su eksiga – kui minu sõbrad külla tulevad, siis teise tuppa arvutisse. Ütleb, et võõrad inimesed tema jaoks ja miks ta peaks. Ma olen öelnud küll, et aga miks mina peaks? Mina ju sinu sõpradega suhtlen? Eks ta vastabki siis, et sa ei pea, aga mulle nad meeldivad, mul ei ole mitte midagi nende vastu. Niisiis ongi veidi nõnda kujunenud, et ma olen oma mehe sõbrad enda omadeks muutnud, sest tema minu omadest huvitatud ei ole.
    Blogijatest – kõik need, keda mina päriselus kohanud olen, on tõesti väga toredateks inimesteks osutunud, seega vabalt võib niimoodi sõbraks saada. Mul lihtsalt see jama, et enamik elab ju pealinnas.

    Liked by 2 people

    1. mul on samuti seda tõugu mees, et enamasti teise tuppa arvutisse, kusjuures meil on suur osa sõpru ühiseid, sest me suhtlesime juba aastake-paar enne käima hakkamist. Ta lihtsalt ei taha/jaksa nii palju suhelda kui mina.

      Kui kellelgi peaks tarvis minema, siis tänu koroonale leidsin ma nõksu, kuidas sedasorti introvertidel või muidu häbelikel inimestel on hea suhelda: aiapidu! seal saab introvert soovi korral rahulikult kuskil teistest eemal kellegagi vestelda, sest ruumi jagub, ja vajadusel on lihtne teistest päris eemale tõmbuda ilma, et see silma torkaks. Aiapidude käigus selgus, et tegelikult ta vahel ikka täitsa tahab suhelda. Tubastes tingimustes on see lihtsalt liiga tihe ja põgenemisteid on vähe. Põgenemisteede olemasolu teeb põgenemistahtmise enda nähtavasti väiksemaks.

      Meeldib

    2. Jah, mul on sama, et on ette tulnud, kus ma ilmutan initsiatiivi ja inimene ei saa, mingid teised plaanid või siis viimasel hetkel tühistab kohtumise, sest midagi pakilisemat tuli ette. Korra võin veel ise pakkuda uue kohtumise, aga kui see ka ära jääb, siis kolmandat korda ma enam ei paku. Sageli ei tule ka sealtpoolt pakkumist ja nii see jääb. Mõni inimene on ka selline, kes alati suure suuga lubab külla kutsuda või kohvile tulla, aga see jääb alati ebkonkreetseks, stiilis “noh, jooksvalt vaatame”, selliseid pakkumisi ei võta ka kuigi tõsiselt, sest reeglina ei mõtle inimene seda pakkumist tõsiselt. Kuna sellisid kogemusi on, siis mingil tasandil kipun mõtlema, et polegi mõtet proovida, sest korvi ei meeldi ju kelleltki saada.

      Mingil määral mängib minu puhul ilmselt rolli ka minu ülitundlikkus, et kuigi ma suhtlen hea meelega, siis nö omadel tingimustel. Just see, et liiga tihe või intensiivne suhtlus, viskab mul üsna ruttu üle. Ka suured koosviibimised, kus on palju rahvast, väsitavad mind, sest ma tunnen, et need on liialt intensiivsed. Ja privaatsusvajadus on ka päris suur, ka see saboteerib sõprade loomise võimalused.

      Meeldib

  9. Pean tunnistama, et ma varem ei saanudki aru, kui palju aega sõprusele kulub. Suhtes olles lihtsalt ei ole sellist aega, et kõiki sõprussuhteid sama intensiivselt elus ja hõõgvel hoida kui vallalisena. Ma tunnen väga teravalt, kuidas mul jääb ajast puudu, kuigi sõbrad on olulised ja tahaks nendega suhelda.

    Mul on olnud erinevaid sõpru. Selliseid, kellega olen praktiliselt 24/7 ninapidi koos olnud. Et kui päeva jooksul juhtub midagi ja tahaks jagada, siis on kohe sõrmenipsust teada, et just see on see inimene, kellele ma kohe kirjutan või helistan. Täna mul on ka selles positsioonis mu oma mees. Kui ma tahaks hoopis mehe osas midagi rääkida või arutada, siis mul enam ei tule pähe seda üht ja ainust sõbrannat, kellega kohe ühendust võtta ja asjast rääkida. Küsimusele, kes on mu parima sõbranna, ma ei oska enam une pealt vastata. Mul on sõbrannasid, kes on mulle kallid ja keda ma oma austuses ja hoolimises julgeks nimetada parimateks, aga võrreldes sellega, mis tähendas parim sõbranna olemine vanasti ja mis tähendab täna, ma ei saa enam sama mõistet kasutada. Veider!

    Ma ei oska ka peale blogimise sulle midagi soovitada. Ma arvan, et läbi blogi tunneb oma veregrupi inimesed üsna hästi ära 🙂 Mul pole sellega veel mööda läinud.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s