“Tuli miilab tuha all”

“Slow Fire Burning”

Paula Hawkins

Tõlkinud Karin Suursalu

Toimetanud Valli Voor

Kirjastus Helios, 2021

275 lk

Üks paha tüdruk. 

Üks veider paheline naine.

Üks ilus hämar daam.

Üks kahtlane mees.

Üks vana naiivne, aga halva mäluga proua.

Ja üks laip.

Ja siis veel üks laip.

Ja üks võibolla laip.

Nii, kõik, ega seal raamatus muud polnudki. Selge?

Kuigi ma pole ühtegi raamatut kirjutanud, siis ma tegelikult mõistan seda, mida tunneb autor, pärast ühe hea romaani edu. Ta tunneb hirmu. Tunneb petise sündroomi. Tunneb tohutut pinget. Sest, kui sa ükskord said hakkama millegi suurepärasega, siis järelikult on sinus potentsiaali veel paremaks. Siiani olid lihtsalt tagasihoidlik ja peitsid end, aga kui sa juba kord välja tulid millegiga, siis järelikult on sinus veel ja me tahame seda saada, meil on selleks õigus! Aga vahel sul ongi ainult see üks idee. Ja võibolla paar poolikut veel, mis vajavad aega, aga aega ju pole, sest kui sa kohe ei avalda, siis tekib sinu asemel 10 uut ja keegi ei mäleta sind kümne aasta pärast. No ja siis kiirustataksegi oma poolikute ideedega ja lõpuks pole keegi rahul. See pole see, mida me ootasime, aja raisk, piinlik. 

“Tuli miilab tuha all” pole halb. Aga igav. Võib lugeda, aga meelde ei jää. Vau-efekti ei teki. 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s