“Minu pöörane FSB kallim”

“Мой дикий ухажер из ФСБ”

Olga Beshlei

Tõlkija Lyyli Virkus

Toimetajad Piret Veigel, Kaupo Meiel

Postimees Kirjastus, 2018

218 lk

See on raamat, mille mina võiks kirjutada. Mida ma tahtmatult olengi kirjutanud. Ühel päeval, siis kui ma vana ja hall olen, siis ma kogun kõik oma seiklused meestega raamatukaante vahele ja annan sell 10 volüümilise suurteose välja. Kes seda muidugi lugema hakkab, seda ma küll ei tea. Ja kas sel ajal inimesed üldse enam kirjasõna tarbivad, või käibki kogu suhtlus ja info vahetus videote ja tujukujude vahendusel. Aga noh, põhimõtteliselt. 

Lugu niisiis ühe noore kena vene tütarlapse seiklustest. Osad sekeldused leiavad aset Venemaal, osad mujal, mõnes on ta tagaaetav, teistes kiskja. Selline lõbus, kerge lugemine, päris mitmes kohas turtsatasin ka naerda. Lood on kirjutatud kolumnina, ühtne tase puudub. Ma saan aru, et isiklikust elust kirjutades kaob ära ilukirjandusele iseloomulik pehmus ja loo sujuvus. Ma näen seda ka oma postituste juures. Tekib mingi psühholoogiline lühis, kus tahaks kõik väga ausalt ja detailselt ära rääkida, ning kuna ise oled selle loo sees, siis on jube keeruline end sellest eemaldada ja lugeda lugu kõrvalseisjana. Vist ainult vanu meenutusi saab kirjutada nii, et need on lugejasõbralikud, siis kui endal enam süda verd ei tilgu. 

Vene kirjanikele on minu meelest omane ka üsna konkreetne ja ilustamata olustiku kirjeldus. Mõnes kohas on see isegi värskendav, aga teine kord jääb jälle selline rongi alla jäänu tunne pärast lugemist. See oligi ainus asi, mis mid lugemise juures natuke segas. Ma oleks tahtnud pehmust, sujuvust. Muus osas oli tore, vallatu ja lõbus lugemine. 

Meeste “loogika”

Kirjutab mulle Mihkel Emm: “Ma hoidsin ennast tagasi ja ei kirjutanud sulle terve päev, aga enam ei suutnud.”

“Miks sa ennast siis piinasid ja ei kirjutanud,” uurin vastu.

“Mõtlesin, et teen ennast huvitavaks ja hoian eemale,” vastab Mihkel.

Hmm. Samal ajal, kui Mihkel ennast “huvitavaks” tegi, lahutasid mu meelt Kalle Kaa, Peeter Pee, Veiko Vee ja Lauri Ell. Võibolla nad pole nii huvitavad, kui Mihkel, aga minul oli igatahes meel lahutatud.

Ma nüüd mõtlesin siin, et teen ennast ka huvitavaks ja paar päeva Mihklile ei kirjuta enam. Või üldse. Tundub, et sellised huvitavad inimesed meeldivad talle.

Naise loogika: ma ei räägi kõigi naiste eest, aga räägin enda eest – kui mees jätab mu ripakile, siis ei mõtle ma, et ta nii hõivatud järelikult huvitav. Mina mõtlen, et mees leidis huvitavama vestluskaaslase ja liigun edasi.