“Võibolla sa peaksid kellegagi rääkima”

Maybe You Should Talk to Someone

Lori Gottlieb

Tõlkinud Susan Luitsalu

Toimetanud Triinu-Mari Vorp

Kirjastus Helios, 2021 

457 lk

“Teraapia ei pane kõiki probleeme haihtuma ega hoia uusi tekkimast ega garanteeri, et sa neid alati valgustatud positsioonilt lahendada suudad. Samuti ei suuda psühholoogid korraldada iseloomu siirdamist – nad võivad aidata vaid nurki lihvida. Näiteks võib patsient muutuda avatumaks või reageerida asjadele vähem valulikult. teiste sõnadega aitab teraapia inimestel iseendast paremini aru saada, end tundma õppida. Selleks, et sinna jõuda, tuleb aga osata iseennast unustada – lasta lahti end piiravatest tõekspidamistest ja ettekujutustest. Ainult nii saab elada oma elu, mitte mingit lugu, mille oled iseenda jaoks välja mõelnud.”

“Inimesed räägivad elu jooksul iseendaga rohkem kui kellegi teisega, aga meie sõnad pole alati ei lahked ega tõesed ega ka kasulikud. Ega isegi viisakad. Paljutki sellest, mida ütleme iseendale, ei ütleks me kunagi inimestele, keda me armastame või kellest hoolime.”

***

Ma tean küll mida ma hiljuti kirjutasin. Et teraapia lõhub inimesi ja suhteid. Ehk olin ma liiga jäik, aga suures plaanis ma jään oma arvamuse juurde. Selleks, et teraapia toimiks, on vaja suurepärast kontakti psühholoogiga. Aga, et sul tekiks selline kontakt on võibolla vaja läbi käia kümneid terapeute enne kui selle oma inimese leiad. Nii palju kui ma olen kuulnud vahetuid kogemusi neilt, kes on käinud teraapias, siis nõuanded, mis nad sealt saavad on soovitused, mis arvestavad psühholoogi enda maailma pilti, mitte kliendi vajadusi. Tõsi, kui inimene jõuab nii kaugele, et on omadega puntras, siis tema arusaamine vajadustest ja soovidest võib olla juba nihkes. Lisaks on inimestel komme kuulda seda, mida nad kuulda tahavad, mitte seda, mida neile öeldakse. Teisalt, kõik vastused on inimeses endas olemas. Psühholoog peaks olema sellevõrra professionaal, et ta suunab patsienti õrnalt ise oma vastuseid nägema ja aktsepteerima. Samas, mida mina ka asjast tean? Kaks aastat kutsekoolis põgusalt psühholoogiat eemalt näinud. 

***

“Pole olemas sellist asja nagu valu hierarhia. Kannatustele ei peaks andma hinnanguid, sest valu ei ole võistlus. Valu on valu. Oma probleeme pisendades mõistame hukka nii iseennast kui kõiki teisi, kelle mured on meie loodud valuhierarhias madalamal kohal. Valust ei saa üle nii, et proovid seda eitada või pisendada – valust saab üle seda aktsepteerides ning välja selgitades, mida sellest lahtisaamiseks tegema peaks. Lisaks ei tasu unustada, et tihtipeale on pisikesed triviaalsed mured vaid jäämäe tipp, märk selle kohta, et kusagil sügaval on peidus hoopis suuremad probleemid.”

***

Vähe oluline teraapiast hoidumise juures on minu puhul ka asjaolu, et ma olen mõnega tööalaselt kokku puutunud. Kui nad on meilt ruume üürinud. Ja kuigi Googlisse nende nimesid toksides tuleb igasugust kiidulaulu, siis rohkem katkiseid inimesi annab otsida. Või ongi see normaalne? Et kingsepp käib paljajalu ja psühholoog on… eem… ebastabiilne?

***

“Suhted ei lõppe tegelikult mitte kunagi, isegi siis mitte, kui sa teist inimest enam kunagi ei näe. Igaüks, kellega oled lähedastes suhetes, elab kuskil sinu südamesopis edasi: endised armastajad, vanemad, sõbrad, nii elavad kui surnud (nii otseses, kui ülekantud tähenduses). Kõik nad kutsuvad esile mälestusi, nii teadlikke kui alateadlikke. Neist võib oleneda, millised on sinu suhted iseenda ja teistega. Vahel peame nendega oma peas vestlusi, vahel külastavad nad meid unes.”

***

Aga raamat meeldis mulle palju rohkem, kui ma oleksin oodanud. Nii hästi kirjutatud! Mis mind relvituks tegi oli selle siirus ja ausus. Autor tunnistab oma äpardusi, tujusid, valet ja halba käitumist. Ja ta teeb seda nii, et see ei jäta kuidagi üleolevat või võltsvaga tunnet. Ta ongi kõigest inimene. Oma tujudega, oma hirmudega, oma traumadega, oma häbiga. Mul tekkis tohutu sümpaatia ja poolehoid selle inimese vastu. Ta lahkab samm-sammult oma purunenud suhet ja kõike muud, mis sellega toime tulemise taustal lahti rullub. Nagu sibula koorimine – valus, ebamugav, nutma ajav, tüütu, aga iga kihi all on üks veel ja siis veel ja veel. Ja sa ei tea, mis sealt lõpuks välja tuleb. Koleda koore all võib olla ilus puhas magus sibul, aga võib ka kauni kõva pinna all peita end inetu ja haisev mädane südamik. Vahel me ise ka ei tea, mis seal on. Oleme nii hoolega ennast Instagrammis ilusaks kujundanud, et see päris sisu ehmatab meid külili. Ma olen mõelnud, varem, et see ongi põhjus, miks ma väldin teraapiat. Ma ei tahagi tegelikult teada, mis mu sees on. Sest äkki seal laiutab mõõtmatu tühjus? Olen filmidest ja raamatutest meelde jätnud paar-kolm tabavat väljendit, mida õigel ajal, õiges kohas poetada, teades millise positiivse reaktsiooni see vallandab. Aga äkki muud ei olegi? Föönisoeng ja kõrged kontsad. Muu on vaid lahkete inimeste soovkujutlem minu ilusast hingest. 

***

“Otsus abielluda mind ei üllatanud – tihti abiellutaksegi oma eelmises abielus lahendamata jäänud probleemidega.”

***

Tsitaate sai terve telefon täis. Õnneks oli mul oidu see asi endale koju osta, saan seda mõne aja pärast üle lugeda. Ja kui siiani olen ma teraapiast mõelnud küllaltki üleolevalt, siis see raamat pani mind mõtlema, et kuigi ma saan aru küll, mis mu traumad on ja miks ma käitun nii nagu käitun, miks ma reageerin stressiolukordades just nii nagu reageerin. Ja kuigi ma adun end päris kenasti, siis aegajalt ma mõtlen ikka, et aga äkki on mingi kiht veel? Võibolla ma ei tea mis traumad mu sees veel end kihtide all peidavad? 

***

“Inimesed tahavad küll iseend mõista ja olla mõistetud, aga enamiku inimeste suurim probleem on see, et me ei teagi, mis on see probleem, mida mõista. Niimoodi astutakse kogu aeg sama reha otsa ja ollakse imestunud, et miks küll on iseendale ikka ja uuesti ühe ja sama asjaga haiget vaja teha.” 

***

Miks ma tunnen halvavat piinlikust ja häbi võhivõõraste inimeste mõtlematute sõnade ja käitumise pärast? Kas ma seetõttu ei suuda meelelahutuseks vaadata ka Rannamaja ega Poissmeeste Pidu, mul on lihtsalt nii piinlik nende pärast? Häbitunne pole mõistagi vaid teiste pärast, eelkõige enda. Kõige absurdsem on see, et ma võin aktiivselt häbeneda mingit rumalust, mis juhtus aastakümneid tagasi. Kas see häbitunne on seotud minu religioosse taustaga või oli see juba enne ja usk kõrgeimasse valitsejasse vaid lisas kütet tulele? Naljakal kombel on varem üks põhjustest, mitte minna psühholoogi jutule just see, et ma ei saaks seal vabalt kõike rääkida. Ei saaks üles tunnistada valu ja pettumust, mis tulenes minu usutunnistusest. Ma ei saanud, sest see oleks toonud häbi minu religioonile. Kas see häbitunne on hoopis soov kaitsta? Kaitsta teisi halva maine eest või nende enda tegude tagajärgede? Sest, kuigi te ilmselt arvate, et ma olen kohutav sadist ja egoist, kes blogis virtsaga oma lähedaste head nime määrib, siis ma kinnitan teile, ma ei tee seda süümepiinadeta. Mul on sügavalt piinlik teiste inimeste räpaseid saladusi päevavalgele tirida. Sest pere on püha, eks ole. Mis juhtub koduseinte vahel peab sinna ka jääma. Nii oli. Näib, et ma nüüd teen kõik tasa. Kuna ma juba ette olen häbi tundnud, võimalik, et asjata ja võõraste eest, siis enam vahet pole ju. 

***

“Ta ei näi enam mitte vihane, vaid kurb. Viha on lihtsaim tunne, mida väljendada, ning teisi oma hädades süüdistades tekib see kergelt. Aga kõik see on tihtipeale vaid jäämäe tipp ning kui vaatad sügavamale, leiad viha alt peidetud tundeid, millest sa ise kas teadlik polnud või mida sa lihtsalt tunnistada ei tahtnud – hirm, abitus, üksindus, ebakindlus. Kui suudad need emotsioonid ka läbi analüüsida ja kuulata ära, mida nad sulle ütlevad, siis sa mitte ei tegele oma vihaga ainult produktiivsel moel, vaid sa ei saa kogu aeg ka nii vihaseks.”

***

Või miks mul on nii tugev vajadus hoolitseda? Mõistan ise ka, et ma olen sellega niimõnegi väärt mehe enda juurest eemale peletanud, et ma muutun klammerduvaks kanaemaks. Kas see tuleb sellest, et ma pidin juba lapsena hoolitsema oma ema eest, olles justkui vastutav selle eest, millises tujus ta on? Või on see minu sisemine laps, kes on kasvanud üles tundes tohutut armastusedefitsiiti ja hooletusse jäetust, mis nüüd täiskasvanuna väljendub sellest, et ma olen “tugev iseseisev naine, kes kedagi ei vaja ja kõigi maailma katsumustega ise hakkama saab”, kuigi see, mida ma tegelikult, oma kõige sügavamal sisimas otsin on see, et keegi lõpuks ometi ka minu eest vahelduseks hoolt kannaks ja lubaks mul olla nõrk, väeti ja haavatav? Kas ma seetõttu raiungi igal sobival ning sobimatul hetkel, et ma ei vaja ühtegi meest, sest ma ei oskagi enam oodata, et keegi tuleks ja “päästaks” mind, sest ma olen pidanud ise endale olema päästja, kaitsja, lapsevanem, lohutaja ja kangelane? Ning sellepärast ma lämmatangi hoolitsusega, mitte sellepärast, et ma kangesti hoolitseda tahan, vaid kuna see on minu armastuse keel ja sellega ma näitan teisele, kuidas mind armastama peaks ning ehmun ise koos temaga, kui seda hoolitsust liiga palju saab? Ma ei oska seda ju välja lülitada, sest ükskõik kui palju ma oma vanemate eest ei hoolitsenud, sellest ei piisanud neile kunagi. Nii nagu ei piisanud sellest ka mu mehele. Mida rohkem ma tema eest hoolitsesin, seda vähem see talle väärt oli. Alles hiljem, teiste inimeste kaudu on minuni jõudnud jutud, kuidas nii mu vanemad kui ka abikaasa kõik see aeg nägid mu pingutust, kuid ei öelnud midagi, sest kartsid, et ma lähen uhkeks, tõusen ära või ei pinguta rohkem ja muutun hoolimatuks. Aga selline tagantjärele ülistus ei tähenda mulle midagi. See pole hindamine, see on isekas kahetsus, et minu hoolitsus on nüüd kellegi teise jaoks. 

***

“Inimestele tundub, et tulevik on miski, mis juhtub kunagi hiljem, aga tegelikult loome seda igapäevaselt – kui olevikus midagi otsa saab, võetakse meilt ka tulevik, mis sellega seostunud oleks, ning see teeb haiget. Kui tahad jääda kinni pidevasse kahetsusse, pole vaja teha muud, kui töötada pidevalt mineviku muutmise kallal või üritada saavutada täielik kontroll tuleviku üle.”

***

Või siis see minu sisemine ebakindlus, mille kohta teised küsivad, et kust see ometi tuleb, kuidas sa ennast kõrvalt nii viluselt näed? Ja ma ei hakka ju neile seletama, et see tuleb tõenäoliselt sellest, et ma polnud oma vanematele piisav. Et mu sisse on sügavalt juurdunud väärtusetusetunne. Et ma kartsin seda hetke, kui külalised lahkusid, sest tavaliselt järgnes sellele nii füüsiline kui verbaalne karistus. Enamasti jäi põhjus mulle arusaamatuks. Teadsin seda, et olin paha laps olnud. Ja paha olin ma kogu aeg. Ma elasin pideva hirmu all, et ma saan kolakat. Ja kui mu vastu vahel lahkust ilmutati, siis tingimusel, et ma olen selle välja teeninud. Kas sellest ei piisa, et suureks kasvades tunda, et kõik mida sa teed on üks suur ebaõnnestumine või olla absoluutselt šokeeritud sellest, et teised ei leiagi sinus alatasa mingeid vigu ja puudujääke, et see, kes sa oled, ongi juba päris hea? 

***

“Selliseid sisemisi dilemmasid tuleb rohkem või vähem ette meil kõigil, aga lõppude lõpuks tuleb aru saada, et kõik meie suured otsused põhinevad kahel asjal – hirmul ja armastusel. Kui terapeudi töö pole sinu eest valikuid teha, siis tema töö on panna sind teadvustama ja eristama hirmu armastusest ning nende kahe asja rolli otsuste tegemisel.”

***

Või miks ma nii suure agarusega otsin põhjuseid oma pekki keeratud elu vanemate kraesse kirjutada? Kelles ma tegelikult pettunud olen, kas nendes, et nad ei osanud paremini või endas, et kuigi ma teadsin paremini, siis polnud ma ikkagi oma lastele parem ema? Kergem on ju olla pahane kelleski teises, kui oma ebaõnnestumiste eest täit vastutust kanda. Ja miks mind häirib see, et mind venelaseks peetakse? Või miks minu jaoks on puhtus ja kord nii tähtsad? Miks ma tahan olla abielus, miks mulle ei piisa sellest, et mees mind armastab ja tahab koos minuga elada, lihtsalt niisama, ilma paberita?

***

“Alati kui kuulen midagi ideaalsetest vanematest, muutun kahtlustavaks. Mitte, et ma tahaks, et kõigil oleks probleemne lapsepõlv, aga ideaalseid vanemaid lihtsalt pole olemas. Suurem osa meist on “külllat head” – tunnustatud pediaater ja lastepsühholoog Donald Winnicott uskus, et sellest piisab vaimselt stabiilse lapse kasvatamiseks. Poeet Philip Larkin on öelnud selle kohta kõige tabavamalt: “Nad keeravad su persse, emme ja issi. Nad ei tee seda meelega, aga see juhtub ikkagi.””

***

Nii et, mida saaks teraapia minu heaks ära teha? Avada Pandora laeka, mille sisu on mulle endale justkui tuttav, aga äkki on seal midagi veel? Ja mis see “midagi veel” olla võiks? Ehk on mul parem mitte torkida, olen õnnelikum? Sest nii ma vähemalt tean oma deemoneid ja oskan neid taltsutada. Aga kui seal on midagi veel… Teate, teadmatus on õnnistus. 

***

“Enne kui inimesel depressiooni diagnoosid, tee kindlaks, ega nad pole ümbritsetud troppidest.”

***

Minu teraapia on blogimine. See on sama, kui istuda psühholoogi tugitoolis ja avada oma hing. Ise kuulan oma juttu, ise saan nägijaks oma probleemidest ja ise pean leidma ka lahenduse neile. Sest nii teraapia töötabki. Kui psühholoog näeb ka kohe esimesel seansil ära, mis mu vead on ja oskaks neile ka parima lahenduse pakkuda, siis sellest pole mingit tolku, kui ma ise pole jõudnud oma murede tuumani. Kui ma pole jõudnud tuumani, siis ei näe ma ka põhjust midagi ette võtta, et muutuda. Ja muutuda saab inimene alles siis, kui ta on seda otsustanud teha. Päris ise. Mitte ükski teine võim ei saa panna meid päriselt muutuma. Me võime ennast korraks kellegi rõõmuks kokku võtta ja käituda viisil, mida too inimene heaks kiidaks, aga kui me sisemiselt ei usu, et meil seda muutust vaja on, siis me läheme ja tõmbame ikka paki sigarette salaja prügi välja viies ära. 

***

“Seda ma tean, et armastus näeb tihtipeale välja nagu paljud asjad, mis ei tundu olevat armastus.”

“Sügava armastuse hind on samavõrd suur valu, kui armastuse kord kaotame, aga see ongi elu.

***

Kui minu teraapia on blogimine, siis – teie mu armsad lugejad – olete kõik sertifitseeritud psühholoogid. Palju õnne teile, siin on diplom! Sest teie peegeldate mulle tagasi mu omi mõtteid. Ja ma pean tunnistama, et olete olnud minuga hiiglama kannatlikud. Kuulates kõiki neid jaburaid heietusi ja analüüse, mis kuhugi ei vii ja üsna sageli ilmselt ka täiesti ebaloogiliselt kõlavad. Kuulate, ohkate, et oh kulla laps, kaua võib rääkida, aga ometi kuulate edasi. Sest te olete head terapeudid. Minu käest küsides – maailma parimad. Vaadake kui palju ma nende aastatega arenenud olen! Kõik tänu teile! Irooniata. 

***

“Mida inimesed ei taha aga üldse tunnistada, on see, et vahel võid sa kõik peensusteni õigesti teha – nii elus üldse kui raviplaani mõttes -, aga läheb ikkagi nagu läheb ja saad ikkagi mingi jama kaela. Tegelikult tähendab kontroll oma elu üle seda, kuidas sa need jamad ära lahendad. Ja omal viisil, mitte nii, nagu teised arvavad, et sa peaksid seda tegema.”

“Armastatu viimane kiri”

“The Last Letter from Your Lover”

Jojo Moyes

Tõlkinud Raili Lass

Toimetanud Ülle Tarum

Kirjastus Rahva Raamat, 2021 

533 lk

“Keegi ütles mulle kunagi, et kirjutamine on ohtlik, sest sa ei saa olla alati kindel, kas su sõnu loetakse ikka samas vaimus, nagu need kirja pandi. Seega ei hakka ma keerutama. Mul on kahju. Väga kahju. Anna mulle andeks. Kui ma saan kuidagi muuta oma arvamust minust, siis anna teada.”

***

Ajalehetoimetus kolib ja selle käigus otsustab toimetaja teha retrospektiivi olnud aega. Raamatukogu arhiivist leitakse kiri, millel pole adressaati ega saatjat. Aga kiri ise on mõjus. Noor ajakirjanik, kelle kätte see kiri satub, hakkab jälgi ajama, et teada saada, kes peidab end selle kirja taga ja mis armastajatest sai. Meie ees rullub lahti keelatud armastuslugu abielunaise ja vallalise mehe vahel. Ja selle armastuse taustal saab oma segase armuafääri korda ka noor kirjaneitsi. Sest suured armastuslood ju inspireerivad ka teisi. 

Ja-jah, ma tean, pööritage silmi, ma ise ka koos teiega. No mis ma oskan enda õigustuseks kosta? On lihtsalt selline aeg aastas. Vaatasin esiti filmi ära ja siis oli mul Apollolt tasuta raha, nii ta koju tuli ja pärast “Vaikset ookeani” oli mul vaja midagi kerget ja imalat. Teate, nagu pärast pikka ja tähendusrikast suhet on vaja plaastrit, kedagi kelle nimegi meelde ei taha jätta. 

Kui ma aus olen, siis nii hull polnudki. Raamat kindlasti parem kui film. Noh, nagu umbes 90% kordadest. Ma teisi Moyes’i romaane lugenud pole, võrdlusmoment puudub. Aga võrreldes paljude teiste romantiliste naistekatega, mida ma blogis tuhande kõrbe lõõmavat raevuga kirunud olen, minule istus. See hetk, kus plaaster-suhtest areneb midagi veidi enamat, kui esialgu plaanis oli. 

***

“Ma pole veel suutnud vaadata su kaela, tundmata seejuures soovi seda suudelda.”

***

Kogu see lugu tuletas meelde, et see lubatud kiri pole ikka veel minuni jõudnud. Äkki pole vaja 40 aastat oodata? 

Laupäeva hommik

Ära otsi mind,

ma pole kadunud.

Ära hüüa mind,

olen siinsamas.

Ära jälita mind,

ma kõnnin su kõrval.

Ära leina mind,

ma pole lahkunud.

Sa ei leia mind mägede tippudest

ega järvede põhjadest.

Pole mind metsade sügavustes,

ka aasade avarustes mitte.

Ei peida end linnakäras,

pole eksinud rabade vaikuses.

Olen siin, 

sinu ees.

Ilus nagu kodumaa,

puhas nagu esimene lumi,

soe nagu ahjust võetud leib,

leebe nagu lõunatuul,

värske nagu kevadvihm,

õrn nagu laupäeva hommik.

Keerulised asjad on kõik lihtsad,

kui sa vaatad oma südamesilmadega,

kuulad oma südamehäälega,

tunned oma südamenahaga.