Kuidas ma süüdimatult luiskan

Klikibait, ma tean. Eriti praegu, kui inimesed on valede ja vassimiste osas ekstra tundlikult meelestatud. Aga fakt on see, et jah, ma valetan ja üsnagi süüdimatult. 

Alustame algusest. 

Ma ei räägi kõike kogu aeg ausalt ära. Sest nii uskumatu kui see ka näib, ka minul on mingi privaatsusvajadus ja piir, mida ma tahan hoida, koht, mis oleks päriselt minu. Ja seetõttu on mul lisaks veebipäevikule ka paberpäevik, kuhu ma jäädvustan need kõige-kõige salajasemad mõtted. Lisaks on mul telefonis ka fotod, mida ma ei jaga, sest need pole mõeldud jagamiseks, küll aga meenutamiseks. 

Miks ma kõike ei räägi? Sest minu elus on lisaks mulle ka teisi inimesi, keda minu avameelsed avaldused mõjutada võivad. Lisaks olen ma märganud, et kui ma mõnel teemal sõna võtan, eriti kui ma oma õnne olen jaganud, siis ma saan “peksa”. Või noomida vähemalt. Umbes, et ära siin hõiska midagi, nagunii hakkab sul kohe halb. Ja ma ei taha seda kuulda. Muidugi ma saan aru, et mul hakkab varem või hiljem halb, see on vältimatu, aga kui mul on teatud hetkel hea, siis ma tahan seda head nautida maksimaalselt, mitte hakata hea ajal juba halvaks valmistuma. Sellepärast ma hoian seda head saladuses, et keegi ei saaks seda ära s*ttuda. Sorry! 

Sest ma ei tea mis värk sellega on, aga inimestele meeldivad draamad ja halapostitused. Seda olen ma näinud enda blogis ja märganud ka teistel. Kirjutad postituse sellest, kuidas su elus kõik hästi on ja saad ainult hoiatusi stiilis “pill tuleb pika ilu peale”, “kõik pole kuld mis hiilgab” jne. Aga kui sa nutad ja halad, et issand, mul pole üldse raha ja auto on ribadeks ja mees pettis – vot siis saad laike ja tähelepanu. Ideaalne näide sellest on Kassisaaga. Suur enamik ei teadnud peakangelastest enne seda janti mõhkugi, aga kohe kui paat kummuli käis on huvi nende vastu tohutu. Ma ei tea, mis madalaid kirgi inimesed toidavad, aga nii on. Ja seepärast ma ei jagagi kõike. Valetan. 

Veel valetan ma Instagramis. Piltide kaudu. Loon kuvandi elust, mida elan, mis pole tegelikult tõene. Paraku on kurb tõsiasi see, et 90% mu elust on tuim tiksumine. Ma passin tööl. Kodus olen ka igav, teen tavalisi igavaid kodutöid nagu koristan, kokkan, triigin, vahin telekat, lösutan diivanil ja scrollin Instat või Delfit ja vahel lihtsalt igavlen. Vahingi lakke ja fantaseerin sellest, mida ma kõike teha võiks, kui ma ainult viitsiks. Näiteks milliseid toite ma võiks valmistada, kui ma ennast üles ajaks ja mõne oma tuhandest kokaraamatust kätte võtaks ja seda sirviks, või kuidas ma võiks oma elutuba kujundada või millist tapeeti ma tahaks magamistuppa või… Vot, aga kui vaadata mu pildialbumit, siis võib jääda mulje, et ma elan eriliselt glämmi elu, mis on täiega sisustatud ja cool. 

Näiteks lugu selle pildi taga on selline: tulin töölt koju (klaas ongi töö juurest rendiks, kodus mul selliseid pole), korkisin kiirelt veini lahti, panin küünlad põlema, lasin vanni vett täis, lakkisin kiiruga varbaküüned, ronisin vanni, tegin umbes 56 pilti, hüppasin vannist välja, ajasin koduriided selga, valisin kõige normaalsema pildi välja, postitasin instasse, puhusin küünlad ära, kummutasin klaasi sisu kiiruga kõrist alla, kirtsutasin veel nina, sest mõru oli ja läksin kööki lastele kartulit ja hakkliha kastet valmistama. Ei mingit mõnusat nautimist ja töönädala pingetest vabanemist soojas vannivees, raamatu ja romantika saatel. Raamatu lugemise võtsin alles järgmisel päeval ette. Ilma vanni ja veinita. 

Või siis see pilt. Korvi sain kunagi emalt kingituseks. Vein vedeles mul juba mitu nädalat külmkapis, puuviljad ja juustu ostsin Rimist. Tegin pilte ja ajasin lapsi eemal, sest neil sülg voolas viinamarjade peale ja uurisid, et kaua mul veel läheb. Pärast pilti läks korv tagasi kapi otsa, kus ma seda nägema ei peaks, vein tagasi külmkappi ja puuviljad poiste kõhtu. Mis juustust sai, seda ma enam ei mäleta, vist nihverdasin mingite toitude sisse, sest meil hallitusjuustu eriti kodus ei sööda. Seda nimekirja võiks täiendada kõigi nende kordadega, kus ma olen nimelt midagi ostnud või küla pealt kokku laenanud, sest mul on visioon, kuidas ma mingit raamatut pildistada tahan ja milliseid propse kasutada. Küsige mu lastelt, kui tahate teada, mis tegelikult kulisside taga toimub.

Siin ma olin just uue voodipesu ostnud ja natuke ohakaid lillepoest. Triikisin selle tekikoti üle, õieti selle osa, mis pildile jäi, tegin paar klõpsu ja viskasin pesukorvi. Tegelikult võtsin selle alles mitu nädalat hiljem kasutusele. 

Need pildid on kõik tehtud ühe õhtu jooksul. Ja kõiki vähemalt 39 tükki, et siis parim välja valida. Lugenud olin neist vaid ühte.

Sõnaga, ärge uskuge mitte ühtegi pilti, mida te mu Instas näete. Kõik need on poseeritud. Need kujutavad elu, mida ma loodan ühel päeval elada, mitte reaalsust. Päriselt loen ma kõiki raamatuid elutoas diivanil, jalad tumbale tõstetud, näksides mõnd juurikat ja juues vett. Ma ei saa lugeda, kui mu pea on veinist uimane. Aga piltidel paistab vesi igav ja vein ilus. Muide, seda trikki olen ma ka rohkem kui korra teinud, et punavein, mis klaasis sillerdab on tegelikult alkoholivaba… Mitte, et ma veini ei jooks, lihtsalt ma ei pildista seda joomist. 

Veel üks nüanss kogu selle võltselu juures on see, et ma loen tegelikult vähe ja jube aeglaselt. Ma loen ühte raamatut vähemalt nädal aega. Väga harva, kui ma suudan terve raamatu ühe päeva/nädalavahetuse jooksul otsast lõpuni läbi lugeda. On juhtunud, aga siis on tegemist olnud päevaga, kus mul pole muid tegemisi ja on sattunud väga põnev raamat. Muidu mul on korraga mitu raamatut pooleli ja siis võibki juhtuda, et need kõik saavad ühel nädalavahetusel läbi loetud. Keskendumisraskustest ma olen kirjutanud ka. Lisaks see, et mul ongi tegemist. Mulle meeldib korras elamine ja selle saavutamine võtab paraku aega. Lisaks lugemisele on mul suur armastus spordi vastu, mis röövib ka aega lugemise arvelt. Vahel olen ma lihtsalt laisk ja ei tahagi lugeda, vaid passin hoopis tundide kaupa tuima näoga telekat. Mõnikord ma veedan aega oma lastega või kaaslasega. Isegi sõbrannadel käin külas. 

Selline lugu siis sellega. Eriti halvasti ma ennast selle valetamise pärast ei tunne, kui aus olla. Sest kui ma hakkan kunagi meenutama elatud elu, siis ma tahangi mäletada neid paremaid hetki. Mitte makarone hakklihaga ja lae passimist. 

Üks päev vabatahtlikuna

Vabatahtlikku tööd olen teinud elus natuke liiga vähe. Ise tunnen nii. Et oleks saanud rohkem. Olen liiga passiivne olnud ja ise võimalusi mitte otsinud ning sageli võimaluse tekkides, sellest ikkagi eemale nihverdanud. 

Nüüd läks aga nii, et küsiti ja kuna ma ei suutnud kiiresti mõjuvat põhjust keeldumiseks välja mõelda, siis nõustusin. Polnud üldse nii hirmus ja hull, kui ma olin ette kujutanud. Selg hakkas küll ühe koha peal seismisest lõpuks valutama, aga muidu polnud viga. 

Ausalt, mind üllatas, et inimesed on nii varmad tegema annetusi. Tekitas endas ka tunde, et peaks ise samuti aktiivsem olema ja võimalusel siiski oma panuse ka andma, olgu kui väike tahes. Eriliselt üllatas mind see, et noored mehed on nii lahked. Eelarvamused, mis muud. Hea, et need murtud said. 

Kuidas ma MyFitnessi päästsin

Esmaspäev oli töö juures ääretult pingeline. Vastasin kahele telefonikõnele ja saatsin kolm töömeili. Jah, minu reaalsus. Selline mitte-millegi tegemine on aga vaimule jube kurnav. Õnneks oli pikk nädalavahetus selja taga, mis tähendas, et sai kõvasti blogisid järele lugeda ja ette kirjutada. Õhtu tulles mõtlesin küll, et kas ma üldse jaksan (loe: viitsin) trenni minna. Mul viimasel ajal on trennid aina lühemad ja harvemad. Esiteks mulle tundub, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem vajab keha puhkust kahe trenni vahel. Pole kuigi ebatavaline, et teen esmaspäeval trenni ja tunnen ka reedel veel neid lihaseid, mis tuld said. Teiseks, mul on muid asju ka teha, kui tundide kaupa jõusaalis hängida. 


Aga läksin siiski. Esiteks sain ma preemia selle eest, et läksin, trennikaaslase käest. Tegime kõrvuti kangidega oma harjutusi, tema treenis õlga, mina tegin jõutõmmet. Küsis mult, et mis mu maks raskus on. Vastasin, et 100. Noogutas tunnustavalt ja teatas, et: “No see ju mingi kaks korda su keharaskus ju!” Ja mina siin põdesin oma kahe kilo pärast! Pff! Kui ma kõrvalt paistan 50, siis on kõik väga timm!


Pärast trenni läksin sauna. Õnneks nad on veel lahti. Istusin seal, endaga kohutavalt rahul, mõtlesin, et näe, tasus tulla, sain kohe auhinna tubliduse eest! Ja siis! Äkitselt hakkas keris helendama. Sealt kivide vahelt. Istusin vaikselt ja jälgisin. Mõtlesin, et kohe see rahuneb maha ja korras. Aga ei. Mida kauem ma seal mängu jälgisin, seda valgemaks kõik läks ja peagi hakkasin juba ka noolivaid leeke nägema. Siis ma läksin igaks juhuks lavalt minema. Elektrikeris, ilmselt mingid juhtmed seal kuumenesid üle või midagi ja hakkasid lahtise leegiga põlema. 


Palusin ühel neiul, kes riietusruumis kõige kaetum oli, minna ja paluda administraatoril saun välja lülitada. Edasi oli põnev inimeste reaktsiooni jälgida. Nagu tuimadele eestlastele kohane, siis enamik ei teinud asjast väljagi, paar tükki ahhetas ja üks tuli asja lähemalt uurima. Administraator tuli ka kohale vaatama. Ja kadus. Ilmselt läks helistama targematele. Või põgenes. Igatahes, mina teda rohkem ei näinud. 


Aga mina mõtlen nii, et see oli vist ikkagi saatus, mis mind tol päeval trenni ajas. Poleks mind, kes teab kui kaua see keris seal põlenud oleks. Majagi maha põlenud lõpuks äkki. Ja kui nii võtta, siis mina isiklikult päästsin Mustamäe MyFitnessi. Et siis ma võiks olla auliige klubis ja edaspidi tasuta trenni teha. Või midagi. Või kuidas teile tundub?