“Voodis sinu mehega. Armukese märkmed”

“В постели с твоим мужем. Записки любовницы”

Nika Nabokova

Tõlkinud Urmas Alas

Toimetanud Inna Lusti

Kirjastus Pegasus, 2021

240 lk

Seda armukese teemat olen ma tegelikult mõelnud nüüd juba aasta umbes või nii. Ma kirjutasin tol korral isegi postituse, aga ma jätsin selle endale. Oma näo ja nimega seda lugu ma ei avalda. Vähemalt mitte veel niipea. Vihjeid olen niigi rohkem jaganud, kui see mulle kasulik oleks, nii et las ta jääb.

Aga jah, armukestest siis. Pidanud pole, sellest patust olen prii. Muu osas ma pigem vaikin.

Nii lihtne on oma meelepaha valada armukese peale. Mulle tundub, et see on lihtne. Ma ise, kui mu kallil kaasal oli armuke, olin ka natuke pahane. Pahane, sest kui ma selle neiuga rääkisin, siis ta hakkas mulle halama ja selgitama, kuidas teda on petetud ja ta ei teeks kunagi seda teisele naisele. Ja siis ikkagi tegi. Nahaalselt pealegi ja teatas veel enda õigustuseks, et kui meil mehega kõik korras oleks, siis tema ei saaks sinna vahele ronida. Ja seda ta siis mulle tõestaski, et meil mehega kõik halvasti oli, manipuleerides mu tollase abikaasaga, nii et mees mulle täiesti siiralt teatas, et ta ei saa oma pere juurde jääda, sest mina olen tugev naine ja saan niigi hakkama, aga armuke on õrn ja hellake, ning tal on meest rohkem vaja. Aga rohkem olin ma ikkagi mehe peale kuri. Armuke ei petnud mind, mees pettis. Kui mees oleks soovinud meie suhet jätkata, poleks armuke saanud teda ümber oma sõrme keerata. Nii et tegelikult ma peaks sellele tüdrukule hoopis tänu olema võlgu, et litsakast mehest lahti aitas saada.

Rääkida naiste solidaarsusest on mõttetu. Ma ise mõtlen, et kuna mind reedeti, siis ma ei soovi mingil juhul sama valu teisele naisele põhjustada. Suhtes olevaid mehi (loe: abielus; sest niisama koos elamine minu jaoks suhte alla ei kvalifitseeru, lööge või maha) mina taga ei aja. Noh, see on tegelikult vale. Ma ei aja ühtegi meest taga, olgu tema suhtestaatus milline tahes. Aga kui mees on hõivatud, siis minu jaoks on ta välistatud. Kuhugi kolmandaks minna tundub nii keeruline ja väsitav. Olla see, kes peab ootama ja igatsema. Südant valutama ja pabistama. Ma ei viitsi!

Samas… nagu ma olen rääkinud, siis tutvumisportaalides on iga kolmas “ma olen vist suhtes” mees. Elatakse naisega “eraldi tubades” nagu “õde ja vend”, “kohe” lahutatakse, kui koroona lõppeb ja saab kodust välja. Ja ma mõtlen, et aga kas naised peaks nii väga nüüd muretsema selle pärast, et nemad sinna “vahele” ei roniks või peresid ei “lõhuks”? Keegi ei roninud ju, vaba ja vallalist veeti või koguni trikitati sinna kolmandaks. Pere oli lõhutud ammu enne uue silmarõõmu pildile ilmumist. Mis põhjusel see lõhutud oli, see ei puutu ausalt öeldes enam kolmandatesse. Suhted lõppevad, inimesed lahutavad. Kui mees on kohtingute peal väljas, siis saadab ta sõnumi, et ta ei võta oma olemasolevat suhet enam tõsiselt. Jah, loomulikult võiks ta olla sellevõrra aus kõigi osapoolte vastu, et esiteks oma eelmisest naisest lahutada, välja kolida ja olla poissmees, aga paraku me ei ela ideaalsetes tingimustes.

Kui ma meenutan enda abielu lõppu, siis sellega oli nii: mees rikkus abielu juunis. Armukese juures elas ta paar päeva, kuni too ta välja viskas. Siis ta tuli lonta-lonta koju tagasi. Mina kolisin sel hetkel meie magamistoast laste juurde ja tema jäi siis sinna. Esialgu oli tal ilus jutt, et tahab andestust ja värki, käis nagu peksasaanud kutsa mu kannul. See läks tal ruttu üle. Viisime kenasti lahutusavalduse perbüroosse. Umbes kuus nädalat hiljem kolis ta välja. Avaldust teist korda allkirjastama me ei läinud. Mees ajas asju nii armukese kui minuga. Tuli vahepeal ka minu juurde tagasi, sest me arvasime, et äkki peaks ikkagi laste pärast proovima kooselu jätkata. See kestis paar päeva, kumbki ei suutnud enam. Liiga palju oli üksteisele sõnadega haiget tehtud. Mõni aeg hiljem viisime me uuesti avalduse perekonnaseisuametisse. Ka siis ei ilmunud me kuu aega hiljem kohale, et lõplikult oma otsust kinnitada. Mehel sai suhe armukesega läbi. Mina kohtusin Nipernaadiga ja hakkasin temaga semmima. Detsembris viisime kolmandat korda lahutusavalduse ametniku juurde. Veebruari esimestel päevadel käisime lõpuks avaldusele teist allkirja andmas ja siis jõustus ka meie lahutus. Mul oli kogu selle jandi pärast kohutavalt piinlik ja vabandasin veel ametniku ees, et me sellised otsustamatud oleme. Too rehmas käega ja ütles, et see on tavalisem kui me arvame, lahutus ongi keeruline, emotsionaalselt, ja isegi kui on kindlalt otsustatud, siis seda ikkagi reaalselt teha, on ometi jube raske.

Praegu on mul lihtne siin oksi laiutada ja nina püsti ajada, et mida te ootate ja kaua võib. Olen jõudnud unustada, et ise ka lahutasin ju 7 kuud. Ja meil polnud mingeid kamme varade jagamisega, kumbki ei olnud lahutuse vastu, mingit draamat polnud. Ja seda ma ütlen ka veel, et kui poleks olnud mul sel ajal suhet Nipernaadiga, siis pole üldse kindel kui kaua see saaga veelgi oleks kestnud. Mis siis, et me mehega kumbki oma tollase armukesega kokku ei jäänud, meil oli mõlemal seda kolmandat (ja neljandat) sinna keskele vaja, kes aitaks mõtted mujale viia ja tõstaks veidi enesekindlust. Plaastrid, inetu küll, aga nii kukkus välja.

Mida ma tahan öelda, armuke ei ole süüdi. Kui midagi, siis armuke on tihti hoopis ohver, kes kannatab sellest kõige rohkem. Kannatab rohkem valu, kannatab rohkem igatsust ja lõpuks võib sellest kõigest tühjade kätega minema kõndida, ainult murtud südamega.

Ja rääkida jutte, et abielus mees ei jäta armukese pärast kunagi oma peret/naist maha või et pettis sinuga, petab sind, noh, see on muidugi kena jutt ja tihti võib nii olla, aga sama tihti läheb ka hoopis teisiti. Jäetakse maha küll oma peresid ja naisi, koguni väärtuslikku kinnisvara ja majanduslikku heaolu, et olla naisega, kes mehe hinge helisema paneb. Ja paljud mehed, kuigi usun et naisedki, kes on kord lahutuse läbi teinud, võtavad järgmist suhet palju tõsisemalt ja pingutavad abielu säilitamise nimel rohkem, kuna ei soovi põhjustada ega ka tunda sama valu, mis kord juba on olnud.

Loomulikult ma ei soovi siin õigustada armukeseks olemist. See ongi moraalselt vale. Aga tasub meeles pidada ka seda, et enamasti ei hakka keegi nimelt, ettekavatsetult ja pahatahtlikult armukeseks. Ideaalses maailmas soovime me kõik kokku saada oma eluarmastusega ülikooli esimesel kursusel, teha koos karjääri, soetada kinnisvara, kasvatada lapsi, toetada üksteist nii heas kui halvas, koos vananeda ja lapselapsi hellitada. That’s the dream! Karm tõsiasi on see, et me ei tea kuidas meie elud kujunevad. Me võime teha tööd ja pingutada, aga sellest ei pruugi piisata, et elada oma unistuste elu.

Või oota, te kindlasti ootasite raamatu kohta mingit kokkuvõtet või arvamust? Noh, oli kah, võib lugeda. Puine oli kuidagi, aga ma tahaks seda hirmsasti tõlkija kaela määrida.

Ühe hea väljendi leidsin siiski raamatust. Seda saate nüüd blogist oksendamiseni lugeda – eluterve egoism. Palju õnne teile!

Aa, ja seda ka veel, et raamatukogus oli lõbus. Tagastasin “Seksi kummalise ajaloo” ja laenutasin armukese märkmed ning “Horisontaalse ajaloo. Mida kõike pole voodis tehtud”. Kartulikoore karva juustega raamatukogu neiu takseeris mind üle ümmarguste prilliraamide veidi kauem, kui viisakaks peetakse. “Ah, et sellised siis on need kergemeelsed naisolevused”; ütles see pilk. Muigama ajas, punastada ei taibanud.

2 kommentaari ““Voodis sinu mehega. Armukese märkmed”

  1. Kolm head tähelepanekut:
    -armuke pole süüdi
    -see, millele ringi ümber tõmbasid:)
    -eluterve egoism

    Olen ise kõike paraku korduvalt läbi elanud (välja arvatud see, millele ringi ümber tõmbasid):D

    Liked by 1 person

  2. Väga huvitav ja mõtlemapanev postitus, mis sest et ma kõigega ei nõustu. Mul pole kunagi armukest olnud, aga paraku olin suvel olukorras, kus üks meesterahvas (teades mu suhtestaatust) üritas minuga liini ajada. Olin ise naiivne, lootes mehega platoonilist sõprust (tegu oli huvitava isiksusega), olgugi et ta üritas mind korduvalt suudelda. Muidugi tõmbusin esimesel korral eemale ja muutsin teemat. Kuna tõmme oli mõlemapoolne, siis suudlesin teda ühel hetkel vastu. Midagi füüsilist (peale suudluste) sealt ei arenenud, ta ei kahetsenud suudlust, ütles et tahtis seda algusest peale. Kutsus mind reisile, lubas maad ja ilmad kokku.

    Olin oma mehega aus, rääkisin suudlusest ja kõigest. Andis mulle teise võimaluse. Kui ma saaksin, siis keriksin aega tagasi ega suhtleks selle teise mehega, poleks läinud kohvitama ega koos aega veetnud. Ise olin rumal. Armuke pole süüdi, aga kui inimene teab algusest peale et teine on suhtes ning vilistab sellele, siis see pole eetiline. Ma käitusin halvasti, lootes sõprust mehest kes ilmselgelt seda ei tahtnud, aga süü on ikka mõlemapoolne. Eriti kui inimene teab, et olen suhtes (ega soovi midagi enamat). Kõige kurvem on, et mu elukaaslane nägi seda olukorda ette, mina ei näinud. Usun inimestest parimat.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s